Jätad jälgi, jääd endast maha.
oled kõigi käidud radade summa,
laiali inimestes, kellega kohtusid.
Laotununa nende mõtetesse ja pilkudesse,
katad katkendlikult seda linna.
Poetud puude alla, metsa hämarusse,
oled piisk päikesetolmu, kesktalve kargus,
konnade hääl jõe ääres luhal,
laiali kogu elava rõõmus.
Kogust “Metsloomatruudus” (2019)
leidis Tiina Sulg
autori pilt on pärit siit
Hommik toob udu ja
päikese, õhtu pikad varjud.
Kõik tuleb mu juurde.
Ja läheb. Maru viib oksad,
külm lehed. Talv on üks
lõputu vaikimine, aga ikka
olen ma sama koha peal kinni.
Kevad toob uued lõhnad,
linnud ja putukad. Ilm pöörab
mu ümber, päike ja kuu.
Ma ei loe enam ammu aastaid.
Aastad, need ümmargused,
loevad mind.
Kogust “Metsloomatruudus” (2019)
leidis Tiina Sulg
Küngaste vahele
külmunud katel,
jäätunud jõgi ja
pargid täis lund.
Varesed katustel
madalatel
näevad õitsvatest
pajudest und.
Hangedel kaledad
kiirtevihud,
jõuab hommiku
sinine tund.
Metsade taga kui
päev avab pihud
elame vaikusse,
usume lund.
Kogumikust “Lumi see me ühine” (2010)
leidis Ülle Nemvalts
Luuletus Reykjaviki UNESCO kirjanduslinnade lehel
http://bokmenntaborgin.is/en/snapshots-unesco-cities-literature/
Kaarsilla juurest turuhoone poole
tulles paremat kätt.
Pärn, nooruke mänd, peaaegu
nelinurkne graniitkivi ilma
ühegi kirjata.
Harali võraga paju, tüvi sammaldunud,
suur oks üle tee jõe poole.
Vana naine istub, loeb raamatut.
Kolm tamme üksteise kõrval,
ühel oksal tüve vastu surutud.
Joodikud külitavad, ajavad juttu.
Neli pärna kõrvuti, üks neist
tugevasti turu poole kaldu.
Mida ei näe, seda pole olemas.
Suur jändrik paju, tüvi kämblana laiali.
Neli hõbekuuske.
Kogust “Las ma ümisen” (2015)
leidis Halliki Jürma
Kõige näiva tühisuse taga,
hallide vormide varjus,
valgust on siiski. Elu
kollane kärjemesi voolab
me sõnade sisse, täidab
pilgud ja päevad. Sellest
siis kirjutad teel Tahkuna
poole ikka uuesti omi vanu
luuletusi. Püsides endas,
küsid maailmas, küsides endas,
püsid maailmas ja mõtled
lillede peale, päikese peale,
kõigi heade soovide peale,
inimeste peale, kes lahkuvad
kohtuvad, ootavad üksteist.
Sinu usk on maailmasügav,
Alati olnud ja ikka uuesti sündiv.
Kogust “Metsa pööramine” (2007)
Leidis Helle Kaarli
Ei ole algust, ei lõppu –
ainult muutumine.
Kevad saab talve otsast,
taime sirgudes seeme lõpeb,
pärast vihma tuleb vikerkaar.
Igatsusest kirjutad luuletuse.
Vesi keerleb ja kulgeb –
jõgi voolav on ikka sama.
Kogust “Põhjavesi” (2001)
leidis Tiina Sulg
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Ilmunud kogus “Metsa pööramine” (2007)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)
Luuleleid 