Timo Maran “*** Kaarsilla juurest…”

Kaarsilla juurest turuhoone poole
tulles paremat kätt.
Pärn, nooruke mänd, peaaegu
nelinurkne graniitkivi ilma
ühegi kirjata.
Harali võraga paju, tüvi sammaldunud,
suur oks üle tee jõe poole.
Vana naine istub, loeb raamatut.
Kolm tamme üksteise kõrval,
ühel oksal tüve vastu surutud.
Joodikud külitavad, ajavad juttu.
Neli pärna kõrvuti, üks neist
tugevasti turu poole kaldu.
Mida ei näe, seda pole olemas.
Suur jändrik paju, tüvi kämblana laiali.
Neli hõbekuuske.

maranlasmaumisen

Kogust “Las ma ümisen” (2015)
leidis Halliki Jürma

Timo Maran “*** Kõige näiva tühisuse taga…”

Kõige näiva tühisuse taga,
hallide vormide varjus,
valgust on siiski. Elu
kollane kärjemesi voolab
me sõnade sisse, täidab
pilgud ja päevad. Sellest
siis kirjutad teel Tahkuna
poole ikka uuesti omi vanu
luuletusi. Püsides endas,
küsid maailmas, küsides endas,
püsid maailmas ja mõtled
lillede peale, päikese peale,
kõigi heade soovide peale,
inimeste peale, kes lahkuvad
kohtuvad, ootavad üksteist.
Sinu usk on maailmasügav,
Alati olnud ja ikka uuesti sündiv.

maranmetsapooramine

Kogust “Metsa pööramine” (2007)
Leidis Helle Kaarli

Timo Maran “*** Ei ole algust, ei lõppu…”

Ei ole algust, ei lõppu –
ainult muutumine.
Kevad saab talve otsast,
taime sirgudes seeme lõpeb,
pärast vihma tuleb vikerkaar.
Igatsusest kirjutad luuletuse.

Vesi keerleb ja kulgeb –
jõgi voolav on ikka sama.

maranpohjavesi

Kogust “Põhjavesi” (2001)
leidis Tiina Sulg

Timo Maran “*** Ma tean, et tuleb kevad”

Ma tean, et tuleb kevad.

Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.

„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.

Teda tasub uskuda. Ta teab!

Ilmunud kogus “Metsa pööramine” (2007)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)