Kaur Riismaa “Rebase ülestõusmine”

Mulle meeldib teie perekond,
seepärast sageli, videviku hiilides,
käin teid vaatamas.
Mismoodi te oma ilusaid kutsikaid
laulate magama,
ja siis solistate köögis nõusid pesta;
ma tean teist üsna palju,
olen kõhutanud sõstrapõõsa taga ja kuulanud,
kuidas te vahel vaikite,
või ütlete raskeid, kahetsust täis sõnu
armastuse kohta.
Tunnen su mehe ebalevaid samme
üle hoovi, läbi aia,
sest midagi, mis jäi ütlemata,
mida ei julgenud ütelda,
oleks ikkagi pidanud olema üteldud.
Ja ega sinagi mõni pühak ole.
Ma ju kuulen, kelle nime kordad,
murtud käed rindadel,
tulles minu valduisse,
ja see pole mitte tema nimi,
vaid keegi, kes on sul seal alles,
kakskümmend aastat, ikka veel alles.

Aga te saate hakkama,
ja see ongi oluline,
elus ei lähe hästi ega halvasti,
elus saadakse hakkama.

Et raha on otsas,
et on võlad,
et ametist saadi priiks,
et koer on lollakas,
et abikaasa lotendab,
see on tühi-tähi,
küll ma juba tean.
Päriselt on ainult need hetked,
kui sa oled kuivatanud
viimase kahvli, ja taipad:

“Paganas, ma ju armastan teda.”
Seepärast te mulle meelditegi.
Nende natuke kartlike puudutuste pärast,
mis on pärast tüli,
kuidas te vaikite teineteisele,
aga laulate oma kutsikaid magama.

See laul, ja see vaikus,
siis, just siis, ma lähen,
kana hambus keblal sammul
üle udujoomes heinamaa.

Teie õnn hambus,
teie saamatus hambus,
ja eelkõige, ja ometi,

teie Õnn.

soekylm1

Kogust “Soekülm” (2016)
leidis Tiina Tarik

Kaur Riismaa “*** Minu nimepäevaõhtul…”

Minu nimepäevaõhtul
võetakse üles suvekohvikuid;
päikesevarjude asemele tulevad hanged,
ja paari kuu pärast pirakas kuusk.

Tudengid, tüdruk pakiraamil,
poisil ühikaõhin silmades,
noor armastus, “loengud,
mis pidid targaks tegema”.

Nad on kuidagi palju ilusamad,
puhtamad, asisemad,
kui meie omal ajal olime
(ei tahaks ütelda “vanasti”).

Nad on Siimanni valitsuse ajal tehtud,
kael hakkas kandma Ansipi ajal.
Loevad hoopis teisi münte kui meie,
loevad neidsamu raamatuid telefonidest.

Ja ega ma tahagi olla irooniline,
ei ütle, et me olime ladnamad.
Meie peaministreid ei mäleta keegi.
Meie vanemate ühte ajal oli vana riik.

Aga põõsas kõrtsi taga on kasvanud kõrgeks,
ja enam ei näe seinalt lugeda
One day Lennart said:
Let’s start a war.

scan190

Kogust “Soekülm” (2016)
leidis Tiina Tarik

Kaur Riismaa “Õhtuoode”

See on kaval aeg, mõtlen köögis istudes ja võileiba süües.
Homne on otsustatud, rõugud veetud, isegi tööriistad on kuuris,
sinu imeliste kokanduslike saavutusteni jääb veel tund,
(ei, ma ei riku oma isu, ainult vorstileib, et pärast ei õgiks ogaraks).
Ja tegelikult võib veel ujumagi minna, ujuda üle järve,
tulla rammestunult ja näljasena tagasi, panna käteräti kuivama,
aga see poleks vist sinu suhtes aus. Mis need sul seal ongi,
küsin hajameelselt porgandeid ja näppe hakkides, pilk õues,
ahjaa, kaalikad, keegi maanteel, naabri koer haugub, ja hää pekiga siga ahjus.
Õhtuoode on korraga vähekne toitu, ning ka hetk päeva ja õhtu vahel.
Kaalikad ja aeg, siga ja igavik, inimene ja ta elu maanteel päeva ja õhtu vahel.

riismaateekond

Kogust “Teekond päeva lõppu” (2014)
leidis Tiina Tarik

Kaur Riismaa “*** ärevail päevil unustas…”

ärevail päevil unustas eesti mees
tunnid sapphilise erootikaga
ning tuiskas barrikaadidele
lillad loomad kahtlemata
ohustavad temagi
lahutatud abielu pühadust

millal kirikus käis ei mäleta
aga suu tuleb
võõraid sulgi täis võtta
mis siis et patt
ja kristlikud pereväärtused
ajavad tavalisel reedeõhtul läkastama

keegi tokerjas tädi
ytelnud kusagil intervjuus
et eesti keel sureb välja
ei mäleta millise raamatu
viimati ostis aga tädile pasunasse
tuleb anda ikkagi

kuidas see king nii väga pigistab
just sealt kus on keel ja perekond
oleks nondega me vabas riigis
kõik korras
egas ajaks hysteeriasse
egas ajaks rusikaid viibutama
lööb see kes enim kardab

kui ma mõtlen eestlaste peale
näen ma väikest hirmunud last
kes pysib iseseisvalt savijalgadel
parema jala king vasakus
vasaku jala king paremas jalas
ning nutt kärmelt varuks

riismaametamorfoosid

Kogust “Metamorfoosid” (2013)
leidis Reet Auksmann

 

Kaur Riismaa “*** palju on luuletusi kaduma läinud…”

palju on luuletusi kaduma läinud
koitavad kusagil riiulis ehk
ehk on kuhugi unustet
kõrtsi kafeesse
ahju ja korstnasse vihaga

ehk aga on just nemad praegu siin
nagu vanad sõbrad
kes on habeme ette kasvatanud
ja keda seepärast ära ei tunne

või vana klassiõde
täiesti huvitult jälgitud matetunnis
nyyd tuleb paberil vastu ja

vau

riietan ta mõttes lahti

inspiratsiooon

panen mõttes riidesse

tekst

riismaamajusjamajutult

Kogust “Majus ja majutult” (2013)
leidis Tiina Tarik

Kaur Riismaa “Nadja M.”

Ma sündisin Tsariovokokžaiskis
ja et mis asi Eesti on, sain teada juhuslikult.
Enne sõda oli Venemaal kõik juhuslik,
inimese elu veel kõige juhuslikum.
Surm kindlaksmääratud.
Minu mees, näiteks, haihtus,
läks hommikul tööle,
õhtul tagasi ei tule.
Küsima ka ei julge minna,
kuhu minnagi.

Töötasin raudteel,
sain paar korda nädalas hädapärase toiduvaru.
Palka ei olnud, hea et töögi oli.
Aga ega mina ei kurda, aeg oli selline, vilets.

Ja siis öeldakse minule,
et nüüd lähed siit ära,
me saadame su Eestisse
(nüüd tean, et eestlased ütlevad “küüditama”).
Ausõna, ma polnud kuulnud ka,
et selline riik olemas on.
Ja nüüd mind saadetakse sinna,
noh, raudteele, aga ikkagi.

Sinna viidi väed sisse
ja koos sõduritega siis meid, vähemaid, ka.
Meile öeldi, et natsionalistid on võimul,
olid ka, tööd kellelgi ei ole,
ajalehed on kinni ja rahvas nuriseb.
Baaside juurde tekkis palju uusi töökohti.

Aga ega meie peale keegi hästi ei vaadanud,
ma saan aru,
sõdurid olid ju puhta kaltsus ja haisesid mis kole,
minul pole mingit lastetuba olnud,
aga nemad olid loomad.
Minu käest ei küsinud keegi, kas ma siia tahan,
või et kas ma koos nendega tahan,
või et kui väga ma üldse venelane olen,
või vaimustun Nõukogude Liidust.

Siin, Eestis, olin ma venelane,
ja seega vaenlane,
ja ühes pundis nende kollidega,
keda ma jälestasin.

Sakslane tuli sisse ja minust sai eestlane.
Mul oli uus mees ja tütar sündimas, seepärast,
ja siis enne rinde tagasitulekut
põgenesime edasi Rootsi.
Kibedust oli väga palju,
ka Jaanuse, minu mehe
vanemad oli 1941 ära viidud.
See ühendas meid.

Tänaval olime eestlased,
voodis me rahvusest ei küsinud.

Minu tütar on nüüd (välis)eestlasega abielus.
Minu ema oli veel Jelena Orlova,
kui ta vaid teaks, et tema lapselaps on
Maria Mänd.

*
Minu ema Natalja (Nadja) ning isa Jaanus põgenesid 1944.
aasta septembris Rootsi,
olin siis väga väike ja ei mäleta midagi,
aga vett kardan meeletult tänagi, tea,
kas paadisloksumisest või millest.
Kas pooleaastasele lapsele jääb selline hirm alles?
Minu ema räägib vähe eesti keelt,
seepärast kirjutasin mina tema mälestused üles.
Aga mina olen eestlane ja räägin eesti keelt,
see on tähtis, ma arvan.
Siin, Stockholmis, on juba mõned,
kellega suheldes pead valdama korraga eesti ja rootsi keelt,
muidu saad vähe aru.

Eks minu peale vaadatakse ka viltu, kes tausta teab,
et ikkagi okupandi laps, küüditaja.
Ma lähen näost punaseks ja vihastun hirmsasti.
Või siis – et mida mina Eestist tean?! – sitaseid mähkmeid.

Minu vanaema oli mari.
Minu ema on venelane.
Mina olen eestlane.
Ja minu lapsed on rootslased.

riismaamehommikud

Kogust “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” (2011)
leidis Maia Tammjärv

Kaur Riismaa “PALE BLUE DOT”

Kas mäletate, hommikul me veel uskusime,
tehes ringkäiku oma aias, jalutades tänava lõppu,
et maailm on suur, maailm on midagi võimsat,

küsisime endilt –
kas kuuled elu mühinat puudes?

Nüüd oleme näinud oma pisikest planeeti,
sinist täpikest, tolmukübet tähe kiires,
justkui juhuslik,
justkui eksinud,

nii võimatult
pisikest
meie galaktika tolmuses nurgas.

Jumal ei loonud maailma,
ta unustas selle nurga koristada,

enne kui lahkus.

riismaarebase

Ilmunud kogus “Rebaste matmine” (2012)
Leidsid Elle Kasemets ja Tiina Tarik