tekt, karjub ta, tekst!
tekst peaks olema
nagu auk päevas!
ussiauk teise universumi!
tekst — ja enam kunagi!!
tekst — oleks ma seda!!
tekst — kuristik!!
kohutav ava!!
pidurdamatu transformatsioon!!
ta on kena inimene
naeratab varsti poolvabandavalt
ütleb vaiksemalt aga kindlalt
vähemalt nii sügav
võiks tekst
küll olla
nagu värskelt kaevatud haud
päevas
kogust “Tuul” (2019)
leidis Tiina Sulg
sinakas hommikuvalguses
istusime kuskil kohvikulaua taga
õde, mina ja isa
rääkisime üheksakümnendate muusikast
isa rääkis oma uuest loost
ütlesin, et nüüd võiks ta tegelikult juba
välja tulla ka
sellest kapist
surnute omast
aitab küll
vaata nüüd on maailm juba jälle teistsugune
eestis on hoiakud arenenud
tagasilöökidele vaatamata
meil on “erinevus rikastab”
kindlasti ka surnute suhtes
natuke on heade võitu
võrreldes selle ajaga
kus me sinuga muudkui kaklesime
minu kuratliku relativismi pärast
ega sest ole midagi
et sulle on mälestuskontserte korraldatud
saadakse aru
isa ja õde jäid tõsiseks
ei öelnud enam midagi
tõesti oleks aeg välja tulla
kordasin ma
valgus läks tumesinisemaks
ja kõledamaks
kogus “Must tomat” (2013)
leidis Tiina Tarik
Maarja ja Raimo Kagro pilt Kirke Kangro “Heli ja Keele” kuulutusele
te võib-olla mäletate mind ajast,
kui ma ei korjanud üles
ühtki ussitanud seent,
korv oli karge, isegi
okkaid ega limukaid polnud,
kõige imetlusväärsem korv,
mul kohe oli, mida.
te ei arva muidugi, et ma
ussi ära ei tunne,
et ma ei näe, kuidas riisika liha
on vanu pruune käigukesi täis,
kuidas pilvik on liiga odav?
siin ei ole suurt midagi.
läbi põldmarjavõsa, kuivanud
männi all väike tatikas, ussitanud,
läheb korvi, leidsin, leidsin.
eklektiline ja kasin, lõpuks ka
põdramokad ja ämmatossud.
ma ei tea, kas te mäletate mind
ajast, kui ma oli karm, puhas
ja rikas?
Kogust “Must tomat”(2013)
leidis Tiina Tarik
Mulle tundub, et ligimene
sööb jälle paremat sõnaliha.
Ta on kätte saanud nõtkemad
ja mahlasemad loomad.
Istub akna all, veiniklaas käes,
muutkui kütib ja matsutab.
Kuidagi on tal tublid relvad,
mis on jälle needsamad sõnad.
See on selline jaht ja pidusöök,
kus relv on ühtlasi saak,
saak ilmub relvaga koos,
nool manabki liha esile.
Ah, mu kena ligimene,
nii hõrk on liha su hambus,
ent kaitsealasid pole,
sestap tea, et järgmisel korral,
kui sind pole seltskonnas,
kavatsen ise
needsamad loomad küttida.
Ehk kostab mu söömakisa kaugele.
Kogust “Kunstiteadlase jõulupuu” (2010)
Leidis Tiina Sulg
***
Raamatukogu. Kohutav mets.
Kasvab kiiresti, mädaneb aeglaselt,
peidab ei tea mida, kuhu silm ei ulatu.
Sa ei tea, mida ta sinust teab. Mida ta arvab.
Kuhtunud ja ilusaid loomvektoreid
jookseb ja hiilib ringi, kuristikes,
nagu ei teakski, igilõksus.
On tuldud, toeks instinktid, turvapuuslikud,
tükeldamisoskus, liim ja tublid mustrid.
On toodud kaasa keni Ariadnesid,
aga see siin on kasvav mets,
lõngad lähevad tokri, takerduvad
kähisevasse võssa ja taandumatud
pärisnimed kisuvad nad puruks.
Kohvikus pakutakse petlikku kooki
ja pimeduse saabudes tehakse lõkkeid,
aga vilumatu jahimees või jalutaja
võib siin otsa leida ka päise päeva ajal.
Ilmunud luulekogus „Tule mu koopasse, mateeria” (2007).
Soovitanud Mart Velsker
Luuleleid 