Kumendavad maad,
Valendavad ra’ad,
Igavesed majad −
Kunas sinna saad?
Siis, kui ise rajad
Oma kumendava maa,
Siis, kui ise ajad
Oma valendava ra’a,
Siis, kui ise oled maja,
Oma, igavene,
Siis, kui enam pole vaja
Midagi,
Oled oma, igavene
Jällegi!
leidis Eve Pormeister
Üks õnnis minek kujunedes iseendasse
Kui olek lapseks kogu elu saladusele,
Et leida oma loomus kõige ilma algust
Ning sulatada endast iga asja valgust.
Ja siiski valutare hääle, mõru kurnaja,
Kõik vere sisse uputaja, maru lõhkuja,
Et tuhaski veel kaugele jääks õnnis rahu
Ja üksi pimedusel oleks ilmas mahu.
Üks võitlus: saagu hangund mullast valgus jällegi,
Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!
Nii tõuseb ilm, mis vaevleb endasünnituses
Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
leidis Eve Pormeister
Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,
Kesköösel luiged lahkujad,
Nad kaugel oma mõtteranda näevad
Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad
Ning pimeduses oma laulu laulavad.
Nii edasi, nii edasi, sest pikk on tee,
Öö ära jõi kõik silmavee;
Öö mattis sõbrad tuimumise mulda,
Öö köitis kodu kujunevat kulda –
Kes ööd ei armasta, see rändab võõrsile.
Kas õitsevad sääl iial vaimumadarad,
Kus väsisid kõik valvajad,
Ööd, pikka ööd nii ikka toites,
Nii sala üksi väikest sädet hoides
Kesk nälgind mulda, nälgind vaeva luhateed?
Sa kuula, avaruse üksilduse teel,
Sääl luikab vaimunute meel –
Nad halli elu mõtteranda loovad,
Kord tulles tulelätteid kaasa toovad –
Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel…
leidis Eve Pormeister
Ernst Enno monumendi pilt on pärit siit.
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö.
Sügav, valgemeelne, vaikne,
kodu imelisem töö.
Vaata vari, koduvari
mustav kulla põhja pääl,
kaevurakk ja metsaladvad,
põuapilved siin ja sääl.
Vaata, sügavuse siidis
kõige üle kesköö paar —
see on kodu, see on kodu,
soode taga oma saar…
Soode taga – sammal pehme,
sõnajalad, kitsas tee —
sine tegi hinge silla,
muinasjutt jõi ära vee…
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö –
sääl on kuskil teiste keskel
vanemate kaunim töö.
Kogumikust “Sind ma tahan armastada” (2018)
leidis Ülle Nemvalts
Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.
Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäenõlval
sa üksi seisataks
ja ümber nagu tuuled
su üle juttu a’aks –
ei mõista, siiski kõigest
sa nagu aru saaks.
Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi –
ja ohkad endamisi,
ja ohkad jällegi…
Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.
Kogust “Igatsuse laulud” (2007)
Leidis Signe Pärt
Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad.
tuul mängib lillelõhnaga –
mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.
Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
viib sinimetsa poole kaugele,
sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
et kanda kojukutset minu meele.
Ja sala laulvad minu vaiksed leinad,
et õitsvad kodus valged ristikheinad.
Leidis Ülli Tõnissoo
Laulu tahan sinule laulda,
kevade armastus,
elu sätendav saladus,
valguse valguste tuline meri,
päike.
Maa mängib sinu ümber
igavese armastuse kujunemises;
tuli ja vesi, õhk ja muld
sünnitab sinu kiituseks
elavaid sõnu;
tuhanded metsad kohavad,
tuhanded veed vulisevad,
lugemata linnud hõiskavad,
lugemata lilled õitsevad
sinule, päike, sinule, valgus;
miljonid südamed õhkavad mures
ja sina vaigistad neid
oma armastuses,
Miljonid hinged otsivad igavest kodu
ja sina annad neile
oma jäädavuse lootuseks;
miljonid vaimud lendavad, uurides
igavikkude ruumi,
mõõtmatuse saladuste poole,
ja sina, päike, jätad neile
oma tõe valguseks.
Sinu vaimus on maailmade vara,
sinu valguses Jumala kodu,
kuldne päike.
1905
Viimati ilmunud kogudes “Rändaja õhtulaul” (1998, 2008) ja “Igatsuse laulud” (2007)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)
Tasa kellakõla sõuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas helin hinges paisub,
Ärkab üles lennule:
Püha öö, vaikne öö!
Keset tuba iluehtes
Sätendamas kuusepuu,
Kõrval seisab lapsukene,
Rõõmul laulab väike suu:
üha öö, vaikne öö!
Kiireke siin hilju sündis
Süütu lapse südames –
Tasa üle taeva sõudsid
Rahuinglis hõisates:
Püha öö, vaikne öö!
Rõõmus, mures elurada
Sammub ilmas inime,
Sammub, kuni inglid vastu
Jõuavad tal’ lauluga:
Rahu öö, vaikne öö…
Tasa kellahelin sõuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas heli hinges paisub,
Ärkab jälle ülesse:
Püha öö, vaikne öö!
(1902)
Ilmunud kogus “Üksilduse maa”, hiljem valimikes, viimati kogus “Rändaja õhtulaul” (1998)
Leidis Hele-Kaja Mäesepp
On jäänud mõtteid palju ütlemata,
Mis kergemad kui õhu õitsev lend,
Ei suutnud nad küll kehastada end,
Nad elavad veel endas puutumata.
Need pühapäevad seni tulemata,
Kus tundele nad oleks kõnelend,
Mis asjata sa oled meelisklend –
Nad tabanud sind ikka ootamata.
On raskeks valgund sisemine maa,
Ja tunne teine tikkund sõnadesse:
Sest räägid nii, kuid teist kui arvaks sa.
On nagu rõõm end peitnud muredesse
Ja hää et kõike ütelda ei saa –
Jääd saladuseks ikka enesesse.
Ilmunud luulekogus „Kadunud kodu” (1920) ja hilisemates valikutes, seejuures raamatutes „Valitud värsid” (1937) ja „Rändaja õhtulaul” (1998)
soovitanud Mart Velsker
Luuleleid 
