Ernst Enno “Nii vaikseks kõik on jäänud”

Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäenõlval
sa üksi seisataks

ja ümber nagu tuuled
su üle juttu a’aks –
ei mõista, siiski kõigest
sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi –
ja ohkad endamisi,
ja ohkad jällegi…

Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

ennoigatsuselaulud

Kogust “Igatsuse laulud” (2007)
Leidis Signe Pärt

Ernst Enno “Laul päikesele”

Laulu tahan sinule laulda,
kevade armastus,
elu sätendav saladus,
valguse valguste tuline meri,
päike.

Maa mängib sinu ümber
igavese armastuse kujunemises;
tuli ja vesi, õhk ja muld
sünnitab sinu kiituseks
elavaid sõnu;
tuhanded metsad kohavad,
tuhanded veed vulisevad,
lugemata linnud hõiskavad,
lugemata lilled õitsevad
sinule, päike, sinule, valgus;
miljonid südamed õhkavad mures
ja sina vaigistad neid
oma armastuses,
Miljonid hinged otsivad igavest kodu
ja sina annad neile
oma jäädavuse lootuseks;
miljonid vaimud lendavad, uurides
igavikkude ruumi,
mõõtmatuse saladuste poole,
 
ja sina, päike, jätad neile
oma tõe valguseks.
Sinu vaimus on maailmade vara,
sinu valguses Jumala kodu,
kuldne päike.

1905

randajaohtulaulennoigatsuselaulud

Viimati ilmunud kogudes “Rändaja õhtulaul” (1998, 2008) ja “Igatsuse laulud” (2007)
Leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)

Ernst Enno “Püha öö, vaikne öö”

 

Tasa kellakõla sõuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas helin hinges paisub,
Ärkab üles lennule:
Püha öö, vaikne öö!

Keset tuba iluehtes
Sätendamas kuusepuu,
Kõrval seisab lapsukene,
Rõõmul laulab väike suu:
üha öö, vaikne öö!

Kiireke siin hilju sündis
Süütu lapse südames –
Tasa üle taeva sõudsid
Rahuinglis hõisates:
Püha öö, vaikne öö!

Rõõmus, mures elurada
Sammub ilmas inime,
Sammub, kuni inglid vastu
Jõuavad tal’ lauluga:
Rahu öö, vaikne öö…

Tasa kellahelin sõuab
Õhtu tiivul kaugele,
Armas heli hinges paisub,
Ärkab jälle ülesse:
Püha öö, vaikne öö!

(1902)

randajaohtulaul
Ilmunud kogus “Üksilduse maa”, hiljem valimikes, viimati kogus “Rändaja õhtulaul” (1998)

Leidis Hele-Kaja Mäesepp

Ernst Enno “Ja hää, et kõike ütelda ei saa…”

On jäänud mõtteid palju ütlemata,
Mis kergemad kui õhu õitsev lend,
Ei suutnud nad küll kehastada end,
Nad elavad veel endas puutumata.

Need pühapäevad seni tulemata,
Kus tundele nad oleks kõnelend,
Mis asjata sa oled meelisklend –
Nad tabanud sind ikka ootamata.

On raskeks valgund sisemine maa,
Ja tunne teine tikkund sõnadesse:
Sest räägid nii, kuid teist kui arvaks sa.

On nagu rõõm end peitnud muredesse
Ja hää et kõike ütelda ei saa –
Jääd saladuseks ikka enesesse.

kadunudkodu

randajaohtulaul

Ilmunud luulekogus „Kadunud kodu” (1920) ja hilisemates valikutes, seejuures raamatutes „Valitud värsid” (1937) ja „Rändaja õhtulaul” (1998)
soovitanud Mart Velsker