Henrik Visnapuu “Kuu on end riputand”

Kuu on end riputand okstelle,
suur kollane kuu.
Ja liikumata puu
seisab nüüd öömajaks lindelle.

Kuu kurvaks on teind mu südame,
suur öine kuu.
Nukrus võrutab suu
valusa tuikava joonega.

Kuu on end laotand pargi liivale,
suur kollane vaip.
Kui maandatud laip
siirdun teele merele viivale.

Kuu on end heitnud maa, mere vahele,
suur kollane kuu.
Kõik tühi on muu,
vähe ruumi on meile kahele.

Ja siiski kunagi varem
ei ole sind igatsen rohkem kui täna, sina parim.

Kogust “Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaie Prangel

Henrik Visnapuu “Kutse”

Tule, pühitse mu koda

oma hingeõhuga.

Minu kambri laed ja seinad

rängasti mind rõhuvad.

 

Tule, istu imevaibaks

minu kalk ja kõva tool.

Pilkudega kuldseks käveks

ketra minu mõttepool.

 

Tule, õnnista mu lauda

uuteks lauludeks ja tööks.

Pane minu padja alla

magus uni pikaks ööks.

 

Võta minu kuumalt kulmult

murerõske higirätt.

Mina suudlen nagu usklik

sinu kallist kitsast kätt.

Kogust “Mare Balticum” (1948)
leidis Kaie Prangel

Villem Grünthal-Ridala “Põllu veerul”

Põllu nõlval rohu haljus,
Tulilille helkjas kuld,
Kasteheinad, õite paljus,
Rohu hõng ja lõhnav muld.

Eemal meri sines särav,
Laine läik ja hõbe helk,
Ülal kõrge taeva värav,
Kumm nii ülev, sinitelk.

Lõo laul nii rõõmus hele
Lapse valge pää pääl,
Taevas kõrge üle selle,
Kuld nii selge, kevadhääl.

Lapse süda hele, väike,
Vaba nagu linnu lend,
Selles meres kuldne päike,
Mina väike, väike vend.

Laul nii hell kui taeva värav
Helgib kõrgel üleval,
Maailm ümber kuldne, särav,
Rõõm nii suur on üll ja all.

Kogust “Tuules ja tormis” (1927)
leidis Aasa Sulg

Hando Runnel “Kell näitab”

Kell näitab kinganumbreid,
kalender kevadkuud,
näe, lehed külge võtnud
on kojanaise luud,

need väga vanad kondid,
see nina nohutav,
see kõik on liiga ilus
ja kaunis kohutav,

kui elav inimene
on hiirekõrva läind,
kui õitsevad ta õlad,
ta luud on lehte läind,

siis tuleb võtta vikat,
see ära luisata
ja üle lagendike
kui tiiger tuisata.

kogust “Kodu-käija” (1978)
leidis Ago Pärtelpoeg

Vahur Afanasjev “Igas lõhnas on natuke sind”

Oh, roosid, murakad ja lahtised kaevud,
salarajad, kollane võilillevaip,
pruunid lehed läbi esimese lume –
igas lõhnas on natuke sind.

Jasmiinid, kibuvitsad, sirelitemeri,
magnooliad, aknool ja puhas klaas.
Taas tallan rohu ammu unustatud aias.
Igas lõhnas on natuke sind.

Sookailud, kärbseseened, sügavad laukad,
raudteede määrdeõli, jaanipäevalõke.
Need hommikud, mis olid pärast pidu –
igas lõhnas on natuke sind.

Parfüümid lennujaamas, oodatud aastad,
kaneelisaiad mu mälu vaakumis.
On mõned võõrad, mõned päris omad –
igas lõhnas on natuke sind.

Kes oled päriselt, kui sind igas asjas
võib haista sageli, kuid mitte omada?
Sind vist on tõesti ühest palju rohkem,
aga igaühes neist on mind.

Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Ulvi Lond

Vahur Afanasjev “Quo vadis?”

Kuhu olete, piibelehed, teel?
Kuhu olete, karikakrad, teel?
Kuhu olete, võõrasemad, teel?
Me läheme õitsema!

Kuhu olete, kirsipuud, kõik teel?
Kuhu olete, paplid-pärnad, teel?
Kuhu olete, sookailud, teel?
Me läheme õitsema!

Kuhu olete, sinivetikad, teel?
Kuhu olete, koolitüdrukud, teel?
Kuhu olete, firmaloojad, teel?
Me läheme õitsema!

Kuhu olete, kinnisvarahinnad, teel?
Kuhu olete, tööleminejad, teel?
Kuhu olete, armund paarid, teel?
Me läheme õitsema!

Kuhu olete, sõnajalad, teel?
Me läheme õitsema!
No küll me läheme õitsema!
Ükskord läheme õitsema!

Kuhu olen ise praegu teel?
Kaua õitsen? Kuni veri keeb.
Kunagi saab minust lilletoit,
seni koiduni tantsin ja ükskõik.

Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Tiina Tarik

Vahur Afanasjev “Hundijaht”

Käib hõbehuntidele jaht.
Võssotski laulab
ja helikopter kaasa plagiseb.
Neid otsitud on taigas juba kaua.
Nüüd lasuragin. Lumes veri keeb.

Kuid kõige ilusam ja tark
neist väldib kuuli.
Ta otsib kõrgest linnast üles mind.
Veel viivu lakub kurvas kires huuli.
Siis tõuseb julgelt. Paljastub ta rind.

Ei tohi lahutada kaht,
kuid nii on vaja,
ta ütleb julgelt, hääl ei värise.
Hetk jäänud veel, siis murraks kõik me majas,
ent inimlikkus närib teda seest.

Ma pole tegelikult arg
ja tõstan relva.
Ta palub, kähku lõpeta mu piin.
Käib haavlirabin läbi minu enda.
Ma temas peegelpilti tabasin.

Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Tiina Tarik

 

Vahur Afanasjev “Kui kevad jääb vanaks”

Kui kevad jääb vanaks, siis jõuabki suvi,
ja linnad ja rannad täis ärevat kaja.
Mis sirelid süütas, kas kestab see, kuni
on lumised mütsid ja tuisanud rajad?

Või kaugeneb nagu üks eksinud äike?
Jääb sinule lahendus, minule pinge.
Kas sulava terase kuumava läike
su rohud ja ritsikad viivadki hingest?

Oi, suvi, oi, suvi, sa kevade matus,
mis katab mu võiteski kardetud kaotust,
ja loodus, mis hiljuti õitesse mattus,
kui võidunud lina mu hingele laotub.

Kui kevad jääb vanaks, siis soovid ja suhted
meil saavad kui sõdurid selgema vormi —
ehk pitsitab õlast, kuid nööbid on uhked.
Vaid unenäos kindralid jooksevad tormi.

Nüüd ritsikaraadio meil annab signaali,
et lauluga läheme suvele vastu.
Kes langeb, see elule kummardab maani —
siis oksana murrab ta lehtede raskus.

Ent lootus ei sure, et puhkevad pungad
ja muru taas vallutab võilillemeri.
Kui putukas leian sind lõhnade hulgast
ja suren su sülle kesk päikesekiiri.

Kogust “Hõbehundi laulud” (2020)
leidis Ulvi Lond