Arhiiv

Marge Pärnits “*** kui sa ei proovi…”

kui sa ei proovi
sa ei saa kunagi teada
sild kas peab vastu
kui tuled üle jõe
jää juba lahkus
talv pakkis kiiruga saapad
vool tirib võrdselt kaasa
lausutud valed ja tõed
kui sa ei julge
siis sa lihtsalt ei kuule
seda et keegi täna
juba hoiab su kätt
pungad praksuvad
küllap ootavad vihma
kibuvitstes on tallel
su tere ja hüvastijätt
kui sa ei maitse
sa ei saa kunagi teada
kook kas on hapu või magus
kohvis kas piim on või koor
süda on vahel nii vali
et valus on kuulda
kui tuled üle jõe
kumb on siis sinu pool

29/3003
2016

 

Kogust “Sinine värv on otsas” (2019)
leidis Ulvi Lond

Marge Pärnits “*** lumi on nii ilus…”

lumi on nii ilus
et tahaks teha aknad lahti
ja lubada tal tuppa sadada
kõigi nende raamatute peale
mis on veel lugemata
jah
bukowski liiv kolk tungal ja viiding läbisegi
nende vahel saag kruvikeeraja viimased kruvid
kohe hakkan tööle
enne veel loen natuke
ja kuulan muusikat
lumi on nii ilus
tahaks südame lahti teha
ja lubada tal hinge sadada
matta ja katta
enne veel teen ühe tassikese kohvi
lihtsalt istun akna all
ja unistan sellest
kuidas lumi suudleb musti sõstraid
ja need puhkevad õide

lumi on nii ilus
teen aknad lahti
tõmban teki peale

2312
2017

Kogust “Sinine värv on otsas” (2019)
leidis Ulvi Lond

Olivia Saar “Isemoodi jõulud”

Sel talvel tulid isemoodi jõulud,
sest rohuroheline oli maa.
Lund oodati, kuid vihma aina kallas.
Ei jõule lume pärast ära jätta saa.

Jõuluaeg, jõuluaeg,
lumega või ilma,
jõulupühi peetakse
ikka üle ilma.

Kogust “Tähed on taevatuled” (2019)
leidis Elle Kasemets

Øyvind Rangøy “Rahnud”

Nad tulid mõnikord mäest alla.

Mitte tihti. Kaugeltki mitte, siin elati. Öösiti magati üldiselt
õndsalt või siis olid mured teised.

Ent mõnikord tulid nad mäest alla. Nagu oli kunagi tulnud
see rahn, mis maja taga kõrgub. Kindlasti tohutu hooga,
täpselt sellise nurga alt, et maa teda haaras, oma embusesse
kinni. Ja sinna ta jäi.

Mitte nii nagu need, mis mitmesaja meetri sügavuse
fjordi põhja vajusid.
Ei, see rahn jäi.

Tema seltsilisteks said pihlakas ja õunapuu, teda kattis
niiske sammal. Tema alt jooksis läbi maa-alune oja
teel fjordi. Ise ta enam ei liikunud. Oli sammaldunud
sõbralik hall onu ja lastele saladuslik saar.

Aga mõnikord, siiski, mõnikord väga harva,
kui mägi paugutas, puud liikusid ja graniidi kuiv lõhn
oli kaugelt tunda, rääkis ta teist keelt. Siis kuulasime.

 

Kogust “Sisikond” (2019)
leidis Sille Ross (Tallinna Keskraamatukogu)

Øyvind Rangøy “Testament”

Nüüd olen vaba.
Tõusen siis püsti
selles suures pildis
ja korjan kõik kokku:

Sulle, mu armas,
annan virmalised
rohekalt looklevad
vaimude vood;

Sulle, mu lahke,
annan punase
ja musta, lõpliku
sügava;

Sulle, mu terve,
annan akendest õhkuva soojuse
valguse kõla
ja püha tooni.

Ja siis, sellel ainsal ööl,
seisan siin pildis üksi
ja vaatan teid.

Kogust “Sisikond” (2019)
leidis Annika Aas

Andres Rodionov “Mul oli üks plika”

Mul oli üks plika kel lund sadas silmis
nii pehmelt, nii rahus ja huuled tal olid
nii pehmed, nii soojad ja ise ta oli
nii pehme, nii soe, nii pehme, nii soe.

Lõputa tali on tulemas taevast.
Lõputa helbeid on silmade sees.
Ei, sealt ei peegeldu mured, ei vaevad.
Lund heljub rahus neis unedes.

Ilmunud mitmetes plaadivihikutes ja noodikogus “Allan Vainola laulud” (2007)
Leidis Triin Võsoberg

Nikolai Baturin „Üks põhjarahvas”

Kurdid ei kurtnud.
Roomlased ei roomanud.
Kui tundsid lõõga, otsa —
surid oma mõõga otsa.

Gallid jõid galloni päevas,
olid purjus siis,
kui olid kained.

Viikingid lõid
laineid.

Nemad
ei kurda, ei rooma, ei löö laineid.
Joovad ja on kained.
On kõhnad hästi.
Ei ütle „armastan sind”,
vaid „sa lõhnad hästi.”

Põletavad oma külmi
kuusarnaseid lõkkeid.

Kogust „Lüürakala” (1978)
leidis Ülle Nemvalts