Neljandat päeva samade sokkidega,
huuled nagu õhtupäike,
saba kohev ja vaba,
käsi hoidmas kohvikruusi õllega –
nõnda seisangi keset planeeti.
Kostub meeskoori viimset korinat.
Traditsioon saavutab täiuse,
kui rohkem enam ei tule.
Viimane laulupidu,
viimane Viljandi folk,
viimane jaanipäev,
viimane sõda Afganistanis.
On hetki, mil ma enam ei tea,
millist kangi tõmmata.
Kuidas mõjutada maailmamasinat,
et ta must üle ei sõidaks?
Hambahari on ainus,
mis ühendab mind ja inimkonda.
Sülitades kraanikaussi sügavad mõtted,
asun ennast korrastama.
Õhtu hakul sõidetakse kuhugi.
Kultuurimaja tühi saal,
kus pärismaalaste rõõmuks
näidatakse luuletajat,
kes on viiendat aastat palgata puhkusel,
kõigile vajalik, igale poole kutsutud –
suur must liblikas
iseenese valges tühjas laes.
Ja siis on see otsas
ega kordu enam kunagi.
Pudelid paljastavad pea,
et avaldada austust noorusele.
Sa seisad leti ees,
noor ja kuum
nagu raud gaasilises olekus.
Nüüd ei ole häbi olla kuulus,
naerda ja kelkida,
teha ennast meelega lolliks
ja kohe seejärel targaks,
olla esimene kala, kes kasvatab jalad,
tõuseb tedremänguks lauale
ja ütleb siis: „Lähme!“
Musta jõe jahedus
tõuseb meie õrnade lehtede vahele.
Veel pole suvi, kuid mahlad on valla.
Sa riietud lahti
kõigi kalameeste rõõmuks.
Mina valin tagasitee loodusse.
Taas on inimesed bussis
ja naerdakse langenud sõpru.
Nad ärkavad varsti uuesti –
zombide armee läheb lavale.
Tüdrukul on selline nägu,
nagu oleks tal kassipoeg puuriga kaasas,
natuke nagu vabandav,
natuke nagu enesekindel.
See tekond kestab liiga kaua.
Hilissuve kollane kuld
voogab akende taga
ning ma ei tea enam hästi,
kas läheneb see või järgmine sügis.
Kolm rida eespool
istub rusutud Ikaros
ja vaatab mind, justkui tahaks öelda:
„Sina seda päikest kätte ei saa.“
Eluaeg samade sokkidega,
tiivad laisalt laperdamas
nagu impotendist Pegasusel.
Maailma rammusad rinnad
surutud allaheitlikku näkku.
Veel suudan end rebida istmelt
ja tormata õue.
Kust leida nii puhast paberit,
millel iga sõna ei tunduks määrdunud?
Kui viltu peab olema pargipink,
et inimesed hakkaksid maha libisema?
Vups ja vups nagu kommid vabrikus.
Ausad küsimused vemmeldavad ajudes.
Rüüpan suutäie handsat
ja unustan kõik.
Nüüd viimaks on aeg.
Nüüd viimaks olen päriselt kohal.
Just siin selles hetkes,
vahetult ja midagi mõistmata.
Mind ümbritsevad lumehanged
ja võililled,
kibuvitsad õitsevad
ja pärnad heidavad lehtede kulda,
otsekui polekski neil kahju
viljaväljade voogamisest.
Ja ma tunnen –
tarvitseb mul teha vaid üks samm,
et astuda üle selle haljendava künka –
ning minu ees avanebki
rokenrolli pragu.
Kogust “Tuulevaiksed aastad” (2021)
leidis Tiina Sulg
Foto Jaan Malin
Luuleleid 