Arhiiv

Ain Prosa “*** ja kes yldse olengi mina…”

ja kes yldse olengi mina kui vihm on kõikjal
mida saangi öelda või mõelda kui vihm on
taevas ja maal ja põhjavetes kui vihm on
ymber ja sees ja läbi ja mööda yle ja all
nagu salatud mälestus unenägudes ikka tulev
nagu linn nagu linn nagu linn igavene ja kindel
aga asfaldil peegelduvad pilved ei yhtegi nägu
ei yhtegi sõna yhtegi tuult yhtegi keelt
pääle piiskade pääle pähekukkuvate piiskade
ei yhtegi mõtet pääle piiskade pääs
pääle allikat ei yhtegi pääsu mullast
pääle pilvede ei yhtegi taevast ei yhtegi mina
vihm on kõikjal mina vihmas vihmana
kõikjal on vihm yks ja seesama
mina yks mina seesama
vihm

Kogust “Viimased naeratused Alice’le” (1993)
leidis Tiina Sulg

Advertisements

Ain Prosa “*** kas mäletad veel alice…”

kas mäletad veel alice kuis me suveaias
tol varahilisõhtul jõime hiina teed
ja nagu ikka äkki algas padu
ja justkui äkki ikka algas vihm
ning oma nukraid noote kallas tassidesse
suurt suvemuusikat need silmini said täis
ent meie ikka naerdes jõime lõppematut teed
jah jõime sajus sadu lõppematuid teid
ehkki tassi juba kukkus kehkjaid koldseid lehti
ehkki paled pargis kustusid ja algas öö
ehkki hinge lämmatama kippus lume valge sall
kuni viimaks peegliks jahtus sydasuine tee
kuni lõpuks kajaks lahtus syda kirg ja janu
kevad tuli nagu ikka nagu ikka kevad
tyhjad toolid suveaias pragunevad tassid
millel nukrad draakonid ei mäletanud meid
miks kyll nukrad draakonid ei mäletanud teed
mida mööda Sina tuleks mööda yht alleed
tuleksid ja saaksid minu tuleks

Kogust “Viimased naeratused Alice’le” (1993)
leidis Tiina Sulg

Hasso Krull “*** Täiesti tavaline tuba…”

Täiesti tavaline tuba. Täiesti tavaline vaade,
tavaline aken, tavaline jää. Akna taga
tavalised puud, üks tavaline kõrvaltänav,
kuurid, katused, lumi, tavaline
inimtühjus. Aga mitte rohkem.
Vaatame nüüd lähemalt. Täiesti
eriline laud; eriline vaip; erilised
raamatud laual, eriline kastike erilise
pudipadiga, erilised käärid, eriline huulepulk.
Erilised riided laiali põrandal: eriline
kampsun, erilised teksad, eriline rinna-
hoidja, erilised sukad. Ja täiesti eriline
voodi, ebatavalised linad, haruldane
tekk, padi, mille sarnast ei leidu
siin ega seal, Tallinnas ega Tartus, ega
seitsme maa ja mere taga. Ainult
siin.
Ja telefon. Ja lamp. Ja väike märkmik.
Kitarr, musta koti sees. Arvuti. Kõlarid.
Paar postkaarti. Midagi veel. Ja kõige selle
keskel täiesti tavaline sina.

Kogust “Kandsime redelit kaasas” (2017)
leidis Tiina Sulg

Peeter Sauter “*** koer ostab kassitoitu…”

koer ostab kassitoitu
teadmata
kas kass seda sööb
või on kass pahane
ja näub ja nõuab midagi
mida koer ei oska ära arvata

käpaga ta enam ei nähva
teeb vahel rõdul suitsu
aga on vait nagu varemgi

koer ostab toidu siiski
nagu ostaks ta seda endale
ja samas kõigile
kes kassajärjekorras

kassiir ütleb näu
ja ütleb toidu hinna
1,49

koer vaatab pilti
kassitoidupurgil
ja hakkab nutma

kassiir ei mõista
ja vaatab turvamehe poole

ärge pange tähele
ütleb koer
ma ostan kassitoitu
aga ma ei tea
kas ma üldse olen
õige koer

ärge muretsege
ütleb kassiir
minu meelest
olete päris paras krants
nii et lase aga olla

kogust “Koer ostab kassitoitu” (2014)
leidis Seili Ülper

Nikolai Baturin „Perspektiiv”

Mis lännu – tuu lännu;
kõrd kaoss jo kik.
Kik puu om kõrd kännu —
sii om tulevik.

Kõrd tuhmi om silmä
ku liisunu lombi;
ja süäme külmä
ku katakombi.

Kõrd mer om vaga
ku umbse järve;
lilli leinave taga
kaotatet värme.

Aig küüdse kõrd aap
planete perra —
Maast uvveste saap
incognita terra:

ei kannate enmb Maa
igijää press’mist —
kaop viimäne Mulgimaa
filosoof-pessimist.

Kogust „Sinivald” (1990)
leidis Ago Pärtelpoeg

Nikolai Baturin „Mennule”

Mis sa küll Mennu olet tennu —
ääss mulle sõbrass olet jäänu
Ek küll ka mia ei muud ole tennu
ku sulle samatsess sõbrass jäänu

Mis sa küll Mennu olet tennu —
nal’latsess näoss olet jäänu
Sina ek tääd miul ütelde Mennu
kos miu nal’lane nägu om jäänu?

Kogust „Kajokurelend” (1975)
leidis Ago Pärtelpoeg