Jätad jälgi, jääd endast maha.
oled kõigi käidud radade summa,
laiali inimestes, kellega kohtusid.
Laotununa nende mõtetesse ja pilkudesse,
katad katkendlikult seda linna.
Poetud puude alla, metsa hämarusse,
oled piisk päikesetolmu, kesktalve kargus,
konnade hääl jõe ääres luhal,
laiali kogu elava rõõmus.
Kogust “Metsloomatruudus” (2019)
leidis Tiina Sulg
autori pilt on pärit siit
Hommik toob udu ja
päikese, õhtu pikad varjud.
Kõik tuleb mu juurde.
Ja läheb. Maru viib oksad,
külm lehed. Talv on üks
lõputu vaikimine, aga ikka
olen ma sama koha peal kinni.
Kevad toob uued lõhnad,
linnud ja putukad. Ilm pöörab
mu ümber, päike ja kuu.
Ma ei loe enam ammu aastaid.
Aastad, need ümmargused,
loevad mind.
Kogust “Metsloomatruudus” (2019)
leidis Tiina Sulg
tegelikult on vale jalad nii
pikad ja pilkupüüdvad et lummud lõpuni
ja kohe kui valvsuse kaotad
sirutab ta oma graatsilise koiva
äkitsi ette
ja sina käid jälle ninuli
kogust “Meesinine”(2022)
leidis Tiina Sulg
autori pilt on pärit siit
Ma olen siiski
aga sina oled hoopis
Ma veidi kuidagi
kui sina muidugi
Mul ikka kõrini
kui sinul põlvini
Kui olen kaelani
sa oled silmini
Ma olen ajuti
Ma olen puhuti
Ma olen kohati
Kui vaatan vihuti
mul tundub paiguti
et sina igati
jah sina alati
Kogust “Roosid suus” (2023)
leidis Tiina Tarik
Nii nagu sinulgi
oli mul ema
ja oli ka isa.
Teisiti mind ju polekski.
Aga milleks olin mina vajalik,
seda ma ei tea,
sest nemad olid ilma minutagi olemas
ja seepärast ma küsingi neilt,
milleks mina, öelge,
kui te veel mäletate,
mille pärast.
Kogust “Linnujahireeglid” (2012)
leidis Eve Pormeister
See kivi kasvab, ei murene,
ei pudene liivaks,
ta peal püsti seistes
hakkavad jalad trampima
üht rütmi,
keha kaardub,
hüppab üles,
see kivi kasvab,
temas on seemned
nagu õunas,
ta ripub rannas
vartpidi mõõnas,
ta kasvab
ega murene.
Kogust “Linnujahireeglid” (2012)
leidis Eve Pormeister
Linnas on vaikne
vihmapiisku võib kuulda
rääkimas tasa
Sirutan sõrmed
aga ei puuduta need
hommikust udu
Kogust “Viimased sada sekundit” (2021)
leidis Tiina Sulg
Kui keegi maa peale eemalt vaatab,
see tundub talle siis päris veata.
Vaid ilus sile ja sinine kera
kui rohkem teada ei olegi temast,
küll on siis rahu
vaadates maad,
mis on kui pärl,
mis sädeleb vees.
Ja tasa sõuab seal hallikaid pilvi
ja ei saa maha sellelt ilult silmi
ja kullakollane on kõrbeliivas
ja taevasinist jõed on merre viimas.
Küll on siis rahu
vaadates maad,
mis on kui pärl,
mis sädeleb vees.
Ei näe ju eemalt seda pingul paela,
kus ripub maa ja soonib kaela
ta sellel, kes maa külge sidus võlla,
kes maal on käskija, kuid ennast põlgab.
Küll on siis valus
vaadates maad —
kes lähedalt vaatab,
see lähemalt teab.
1985
Ilmunud Henry Laksi luulekogudes “Märk” (2007) ja “Ilmaratas” (1991)
leidis Tiina Sulg
Ei ole vist uimastavamat vaatepilti kui
täielikult väljasirutatud kass
päikeselaigus. Esmaspäeva varahommikul.
Kell tiksub, aga seierid on hangunud,
molekulid hõljuvad laisalt, kõikjal on
kassiune lõhna.
Võiks ju isegi end niimoodi välja sirutada.
Võtta terve puhkus välja kassina
mõne aedlinnas elava vanadaami juures.
Lebada vaheldumisi tema sohval,
tagatrepil ja autokapotil ka.
Kõik ööd veedaksin väljas lõhnu ja
hiiri jälitades, varjude lobisemist kuulates ja
suvalisi kassiasju tehes,
vastu hommikut vupsaksin tagasi tuppa,
värsketest seiklustest väreledes,
läbi distsiplineerivalt kitsa kassiluugi,
otsejoones voodisse oma ei-tea-millest niiskete
käppadega patju sõtkuma
ja magajaile kõrva nurruma.
Nautima seda, kuidas inimesed teevad enda kõrvale ruumi,
magavad imelikes krõnkspoosides, et mulle muljet avaldada.
Ja jäävad mõistvaks ka siis, kui hiljemalt tunni pärast
hakkan sabaga nende nägusid pühkima,
kurguhäälel laulma ja süüa nõudma.
Jah, kõik juba algabki uuesti!
Taas üks tavaline päev, mis ei too ühtki pettumust!
Sellise eluga võiks kiiresti harjuda.
Silmad puhkaksid, analüütiline mõistus ka.
Liigesed saaks heasse toonusesse, enesehinnangu samuti.
Toetuksin ainult vaistule ja tervetele instinktidele,
peaksin seda endastmõistetavaks, et minu eest hoolitsetakse,
et selle nimel isegi natuke võisteldakse,
et tarmuka näo eest saan kõik andeks,
sest ka mina ise ju olen
üks neid imelisi asju elus, mis on tasuta!
Ja isegi kõige pingelisematel tööpäevadel,
kui pean terve päeva lebama lõpuni väljasirutatuna diivanil
ja teesklema magajat, et segamatult destilleerida kõiki neid
õhus värelevaid sõnastamata jäänud tundeid,
millest inimeste läheduses kunagi puudu ei tule, tean,
et mõjun ikkagi graatsilise, muretu ja
inspireerivana.
Kogust “Täna piisab vähesest” (2022)
leidis Tiina Sulg
autori pilt on pärit siit
Ma ju tean, et mu nigelate kingadega,
viledates kuubedes
ja moest läinud kleitides kaitseinglid
pole ammu puhata saanud.
Nende graafik on häbiväärselt tihe.
Harjumuspärases stressis, süvenevad vaod näos,
pingutavad nad pidevalt,
et hoida ülal taevast,
mille all iga päev
saan mina heituda oma troostitust saatusest
täpselt nii palju kordi, kui ise soovin.
Suurem osa neist enam ei mäletagi,
mis tunne on lennata.
Tiivad on kangeks jäänud.
Nii mõnigi on ülepinge
ja eneseteostusvõimaluste puudumise tõttu
uuesti suitsetama hakanud.
Teine on omandanud sama harjumuse,
lihtsalt selleks, et vahepeal kätt puhata.
osadel on siiski natuke vaheldusrikkam töö —
peatada liikluskeerises autosid,
kui ma jälle foorituld märkamata teele astun,
või avada uksi,
millest ma lõpuks siiski sisse astuda ei suvatse.
Öösiti rivistuvad nad kõik ümber mu voodi.
Ma ju tean. Kuulen nende pekslevaid südameid
ja palvete pominat.
Aga ma ei vaata kunagi. Häbi on.
Sest aiman,
et neid on kohutavalt palju.
Kogust “Täna piisab vähesest” (2022)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 