Arvo Valton “*** Õppisin juurat …”

Õppisin juurat
tahtsin olla kohtunik tähtede üle
inimesi armastasin liialt
et neile haiget teha
Õppisin matemaatikat
et vaälja arvutada vahemaa
inimhingest kaevuvinnani
integraalid kartsid mind
ja mina neid
Õppisin psühholoogiat
et seletada sipelgate käitumist
kui nad sikutavad männioksa
igaüks ise suunas
inimesi suunata ei üritanud
jäävad mu ravist haigemaks
Õppisin kirjandust
et kirjutada oksaraoga
voolava jõe pinnale tõde
selleks avaldasin kakskümmend romaani
mida minu teada keegi ei loe

Kogust “Valik vanamoodsaid värsse” (2022)
leidis Tiina Tarik

Rainer Rahasepp “Raamatidõ kodo”

Om raamatidõl uma kodo,
tarõh näid sääl terveh rodo,
kasvult väigokõisi-suuri,
om nii vanembit ku nuuri.

Mõnõl nõna pikält pistü,
nailt või küsümusi küssü’, 
üte’ jututada’ mõistva’,
tõõsõ’ jalki tuju nõstva’.

Viil hulga riiulidõ pääl,
latsi nimä’ uutva’ sääl,
õt sis üteh mängi’, kaia’,
tähti sõnnos kokko aia’.

Tulkõ’ küllä, tulkõ’ kaema,
tahtva’ raamatu’ nii veiga,
üteh olla, rõõmu luvva’,
näid võit eski kodo tuvva’.

Kogust “Ma saisa suurtii veereh” (2022)
leidis Tiina Sulg

Asko Künnap “Ei oska lühemalt”

Sa ütled:
Sul on kiskja kõnnak,
kuitahes alandlik 
sa näida ei ürita.

Ma ütlen:
koidul algab rännak,
ristlaine, palavik,
kuidas ka ei ürita.

Sa ütled:
Sa muigad magades,
unes kaugeis mais,
saared tormist palmitud.

Ma ütlen:
vetes võltsilt vagades,
Vahemere sadamais,
lepingud on sõlmitud.

Sa ütled:
Sul on kiskja vaade,
puhtad küünealused
seda rõhutavad.

Ma ütlen:
saatjalt algab saade:
sildunud on alused,
merilõvid kõhutavad.

Ja ütlen ühtlasi,
seekord kuuldavalt:
Ti Amo — ei oska lühemalt.
Mina ei oska lühemalt.

Kogust “Kuuskümmend kuus luuletust kahekümne kahele tüdrukule” (2021)
leidis Tiina Sulg

Asko Künnap “Siinsed kivid on kauamängiv”

Sein salvestab,
talletub kõik.
Räni su arvutis, piilareis paas,
külglöövikahekäetellistes,
sumeri saviplaatide pärijais.
Selge, et siin kummitab,
kolmelöövilised gooti stuudios,
kus öösiti kiht-kihilt
kooruvad seintelt
pildid ja vaimud.
Ja ilma 3D prillita
saab vaadata,
kel julgust ja silma, 
katkeid kolmest katkust,
põlenguist ja pulmist,
hiirte hallist missast,
ronga armulauast,
inimmõõtu porikärbse
all-linna isandaks 
kroonimisest.
Siinsed kivid
on kauamängiv,
sein salvestab,
talletub kõik.

Kogust “Keravälk koputab tulles” (2019)
leidis Tiina Sulg

Asko Künnap “Anna harjumiseks aega”

Ära räägi mulle õnnest,
ta valemeist, võrkudest.
Õnn ei ole minu Jumal —
Annelinnas, kus üles kasvasin,
harva juttu tast tehti.
Meil olid seal teised mängud.

Ära räägi mulle õnnest,
mõistest, uudissõnast
säbruliste servadega —
hambapasta läheb tagasi
tuubi nagu uss oma urgu.
Viksiga valgendan pesu ja lae.

Ära räägi mulle õnnest,
olen selleks liiga pikalt
reisinud maid ja merd ja päid — 
nõnda hea on olla noor
kevadel, olgugi oktoobris.
Anna harjumiseks aega.

Kogust “Minu riik” (2021)
leidis Tiina Sulg

Vahur Afanasjev “32. august”

Eelmise aasta 32. august —
kibe mälestus,
mis jääb kauaks mu hinge.
Kuidas ma jooksin su järgi
terve suve
ja siis ometi viimaks
jooksin sust mööda.

Tormasin, tõstes kõrgele jalgu,
takerdudes argipäeva.

Teisel pool musta auku
pidid mind lastega ootama
maja taga lehtlas.

Kuis sind ei olnud seal,
päevas, kust aeg voolab tagasi.

Aias lõhnasid õunad,
vihma tibutas kohvitassi
nagu Tarkovski filmis
ja minagi
olin kusagil mujal.

Kogust “Tuulevaiksed aastad” (2021)
leidis Tiina Sulg

Vahur Afanasjev “Rokenrolli pragu”

Neljandat päeva samade sokkidega,
huuled nagu õhtupäike,
saba kohev ja vaba,
käsi hoidmas kohvikruusi õllega –
nõnda seisangi keset planeeti.

Kostub meeskoori viimset korinat.
Traditsioon saavutab täiuse,
kui rohkem enam ei tule.

Viimane laulupidu,
viimane Viljandi folk,
viimane jaanipäev,
viimane sõda Afganistanis.

On hetki, mil ma enam ei tea,
millist kangi tõmmata.
Kuidas mõjutada maailmamasinat,
et ta must üle ei sõidaks?

Hambahari on ainus,
mis ühendab mind ja inimkonda.
Sülitades kraanikaussi sügavad mõtted,
asun ennast korrastama.

Õhtu hakul sõidetakse kuhugi.
Kultuurimaja tühi saal,
kus pärismaalaste rõõmuks
näidatakse luuletajat,
kes on viiendat aastat palgata puhkusel,
kõigile vajalik, igale poole kutsutud –
suur must liblikas
iseenese valges tühjas laes.

Ja siis on see otsas
ega kordu enam kunagi.
Pudelid paljastavad pea,
et avaldada austust noorusele.
Sa seisad leti ees,
noor ja kuum
nagu raud gaasilises olekus.

Nüüd ei ole häbi olla kuulus,
naerda ja kelkida,
teha ennast meelega lolliks
ja kohe seejärel targaks,
olla esimene kala, kes kasvatab jalad,
tõuseb tedremänguks lauale
ja ütleb siis: „Lähme!“

Musta jõe jahedus
tõuseb meie õrnade lehtede vahele.
Veel pole suvi, kuid mahlad on valla.
Sa riietud lahti
kõigi kalameeste rõõmuks.
Mina valin tagasitee loodusse.

Taas on inimesed bussis
ja naerdakse langenud sõpru.
Nad ärkavad varsti uuesti –
zombide armee läheb lavale.

Tüdrukul on selline nägu,
nagu oleks tal kassipoeg puuriga kaasas,
natuke nagu vabandav,
natuke nagu enesekindel.

See tekond kestab liiga kaua.
Hilissuve kollane kuld
voogab akende taga
ning ma ei tea enam hästi,
kas läheneb see või järgmine sügis.

Kolm rida eespool
istub rusutud Ikaros
ja vaatab mind, justkui tahaks öelda:
„Sina seda päikest kätte ei saa.“

Eluaeg samade sokkidega,
tiivad laisalt laperdamas
nagu impotendist Pegasusel.
Maailma rammusad rinnad
surutud allaheitlikku näkku.
Veel suudan end rebida istmelt
ja tormata õue.

Kust leida nii puhast paberit,
millel iga sõna ei tunduks määrdunud?
Kui viltu peab olema pargipink,
et inimesed hakkaksid maha libisema?
Vups ja vups nagu kommid vabrikus.

Ausad küsimused vemmeldavad ajudes.
Rüüpan suutäie handsat
ja unustan kõik.

Nüüd viimaks on aeg.
Nüüd viimaks olen päriselt kohal.
Just siin selles hetkes,
vahetult ja midagi mõistmata.

Mind ümbritsevad lumehanged
ja võililled,
kibuvitsad õitsevad
ja pärnad heidavad lehtede kulda,
otsekui polekski neil kahju
viljaväljade voogamisest.

Ja ma tunnen –
tarvitseb mul teha vaid üks samm,
et astuda üle selle haljendava künka –
ning minu ees avanebki
rokenrolli pragu.

Kogust “Tuulevaiksed aastad” (2021)
leidis Tiina Sulg

Foto Jaan Malin

Jaan Malin “Julgus”

Julgus olla küsimata.
Julgus mitte teada.
Julgus usaldada ennast.
Julgus erineda.

Julgus mõelda elatisest.
Julgus välja öelda.
Julgus kiita pühapäeva.
Julgus ärritada.

Julgus olla sallimatu.
Julgus olla salliv.
Julgus olla hell ja hooliv.
Julgus seda paista.

Julgus mõelda võõraid mõtteid.
Julgus nime teha.
Julgus näida päris rumal.
Julgus ainult näida.

Kogust “Padi südamel” (1990)
leidis Sirje Suun

Henri Pukk “Aeg ei peatu”

Aeg ei peatu, kui kellal patarei on tühi.
Elu ei peatu, kui keegi seda ei juhi.
Kellad muutuvad, aeg on ikka sama.
Elud surevad, jäävad alles vaid rajad.
Ja aeg, aeg on vana.
Ta tapab, ise ei sure.
Rõõmud matab, lõpuks kustutab mure.

Kogust “Liblikate viimane tants” (2022)
leidis Sirje Suun

Autori portree on pärit siit.