Leelo Tungal “Päev”

Valgus küpsest kullast rõnga
ümber juuste õhku kündis.
Verevat maavillast lõnga
märkad linna labürindis,
ahast iseenda rada
läbi kaitsevärvi linna.
Jälle jaksad armastada,
jälle endast välja minna!

Endast anda seda raatsid,
millest seni aimu polnud.
Kõigil, keda teele saatsid,
tänini on õnne olnud.

Vaata, kuis su tume valu
sõidab metsa lepse reega!
Päike peseb paljajalu
kulund läve kuningveega.
Peseb, kuivatab, kaob ehha.
Tuhat väikest valgust süttib…
Astud aralt oma kehha
nagu jumalanna hütti.

Kogust “Täisminevik” (2007)
leidis Ülle Nemvalts

Advertisements

Leelo Tungal “*** Üks teine Tartu…”

Üks teine Tartu lukkupandult elab Tartus.
Ja ükskord ammu elasin seal minagi –
siis olid seal veel Armastus ja Tarkus
ja Hulkuv Koer – ehk kohtad teda sinagi?
Nüüd lukus on see linn, mis sest, et tihti teda
kui linnust igatsen, täis noori imesid…
Seal on üks koht, kus teemantkrihvlitega
kuldtahvlitele kriibitakse nimesid.

Kogust “Ei nime, ei hinda” (1993)
leidis Halliki Jürma

Betti Alver “Kõrgel aknal”

Tornid ja pilved, korstnad ja traadid.
Kingsepa väraval kullatud king.
Virvendus. Vesi. Vabrikud. Paadid.
Kuis oled sa ärevil, hing!

Õhus on äikest. Kusagil roovis
lipendab kollane kardin kui leek.
Nõgistel okstelt raputab hoovis
kahvatud õied kreek.

Taevas lööb tumedaks. Lubjased mehed
maalivad müürile hiiglasuurt K-d.
Lavades laiad rabarberilehed
vajuvad vastu maad.

Sajab. Mind ümbritseb koputav kahin.
Kivistel kelpadel suitsevad veed.
Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin
valgetes rahetriipudes teed.

Hämarus. Välk. Mitte ainsatki hinge.
Katused. Agulid. Vinetav põld.
Vihmases linnas teeb uniseid ringe
tundide tume tõld.

Teosest “Koguja” (2005)
leidis Halliki Jürma

August Alle “Agul II”

Aguli alt Emajõgi
laisalt lookleb Peipsi poole,
käärudesse laia luha
turbakaldast läbi uhab.
Vahelt palgiparve mõne
nagu ürgsed kilpkonnloomad
lodjad liivale on roomand.
Küljed, põhjad pigi-nõgi-
mustad. Laia vene kõne
sõbralikku sõimu kuuled.

Elu enam on modern,
kui siit linna poole astu:
segib, sagib, tuleb vastu
nääpsukesi meremehi,
mütsi ees kel tähed, tärn.
Aga püksid, issand, püksid,
nood vist mahutavad üksi
pooled Peipsi järve tuuled!
Olgu mereratsaväel
tuulterikas kevadpäev!

Üles lugedagi vaevu,
palju siin on lotje, laevu!
Kolme kutsikaga vimpli
kõrval vana plekist krimpli
lehvib lodjal rõõmsalt tuules
karjuv-kirju vene pesu
laotet tüüri käsipuule.
Värske värnitsa ja tõrva
kirbet lõhna kandub ninna.
Vastse süvendaja vinna
punaseks siin värvitakse,
neede külge tärgitakse.

Ent kui saabub pühapäev,
laua-, liiprivirna tagant
ürgab grammofoni noot:
rohelises kõva joot,
prassitaks´, et võtaks pagan!
Lõua alla toeks säet
hõbenupuline kepp,
rätsep eemal nukrutseb:
kiivus mehe südant sööb.
Õhkab kurvalt: “Ah, Rosalie!”
Ent Rosalie blond ja kahar
õitseb roosalt kui asaalia,
kleiti tõstab, tantsu lööb,
kingsepale silmi teeb –
vähe rätsepal vist raha!

Uulitsal all kullat kringli
madrus kohtab blondi ingli,
värvit igapidi, lokit,
nagu jaht, mis tulnud dokist.
Juttu kuuldub väga vähe:
“Ära aja kärbseid pähe!”
Nooruk mereratsaväe
uhkelt nagu kapten Sergo
haarab tõrksa plika käe.
Uksel nimi vist “Palermo” –
kahe inimlapse üle
avab oma laia süle.

Aastast aasta, päevast päeva
tinutab ja pinnib plekki
kardseppmeister Iisak Śoiss.
Vahel harva kräsupääga
ilmub uksel´ juudipoiss:
uudishimuga maailma
varitsevad kärmed silmad.
Aga siis, kui saabub sabat,
nagu naabrid suvel näevad,
meister Iisak pikas kuues
mustas ja oktoobris uues
elevandiluuga keppi
toksab vastu kivitreppi.

Suvel, kui on sooja vihma
pladisenud hallid rihmad,
kobrutava rentsli juure
kogub kisav lastekari.
Potsitakse poripätsi,
ujutataks´ paberlaevu.
Unistab siis peake väike:
kui saan, kui saan korra suureks…

Madalalt käib, laps, su päike:
silme all on tume vari!
Vaesusel on palju vaeva,
rentsli känguvad su juured…

Teosest “Valitud tööd” (1954)
leidis Halliki Jürma

 

Joel Sang “Kodulaul”

Kui mind painab mingi paine,
tinaraske tusalaine
veereb üle pea,

aitavad mind koduseinad,
paitavad mind kasteheinad,
maarjaheinad ka.

Siin ma tunnen iga nurka,
ikka leian peiduurka,
varjupaiga hea.

Kuidas võib siis kodu jätta,
lihtsalt jalad selga võtta,
lähen nüüd, aidaa!

Kuhu jääb mu vana kastan,
mis ma talle üldse vastan?
Nõnda küll ei saa!

raamatust „Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele” (1991)
leidis Tiina Lutter

Mathura “Maastiku lähedus”

 

I
 (Kalju Kruusale)

Küüni avatud ustest paistab
mereäärne karjamaa.

See ongi meele-olu.

Kesksuve lämbe loidus,
pilvede harvad read –
mu mõtete viimased riismed.

Tunnen, kuidas
asjade piirjooned aega-
mööda hõrenevad ja kaovad:

valguslaik uksel on nüüd looma laialivalgunud kere,
heinakuhjad liiga kauaks pügamata jäänud lambad,
päevavine suvemaastike teispoolne valgus,
see luuletus kellegi unelus.

II
(Kividena)

Kõik, mis on olnud,
on kunagi olnud
ega tule enam uuesti,
või kui, siis mitte samamoodi.
Pärast tuhandet aastat settimist
uhub meri meid välja
helesinisele rannale,
me ei tea oma raskust
ega ümarust,
oleme tuimad nagu
raidkuju kõiki suunav käsi.
Meil on vaja raamatut,
mis meile ütleks,
et oleme saladused.
Aga lehed liimuvad kokku
nagu aastaringid puus.
Tahame seaduste kogu,
mis kõneleks ammu unustatud ilust,
surma jõledast palgest,
aja kihutavast vankrirattast.
Aga ilu jääb ikka
kirjutamata raamatuks
nagu elugi.
Päevad, päevad,
valged õied, udu merel.
Leheküljed pudenevad,
täis midagi,
eimiskit.

III

Kivi kaugel meres.
Kivi, millel seisan,
ümber maailm,
milles elan.

Vesi, mis on korraga kare
ja kerge,
muul, mis kaob vähehaaval
vette.

Las heljun siin laintel,
sest nii võiksin tunda:
õhtutaevas on
üsk,

milles aeglaselt
suren
ja sünnin
üha ja üha.

IV

Suve tumedas voos
tuhat unenägu,
mis meid näevad.

Tuhat rohutirtsu öös.
Kes neid kuulaks?

Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Posrmeister

 

Mathura “Kui mind kõnetab taevane rändur”

(Andres Ehinile)

Mu unenäod on viimasel ajal rahutud,
miski paine luusib nende ergastes sügavikes
ja pärib mult midagi,
mida ma ei oska öelda –
just kui kõnetaks mind mõni taevane rändur.

Aga kui vastangi, järgneb uus küsimus:
mis on kõige hapram?
kes väärib kummardust?

Vahel näen, et seisan teisel pool unenägu,
seisan teisel pool, tumeda rabajärve kaldal,
olen valgusest kuju, kes teritab kõrva,
et karta ja kuulatada.

Tõde on habras,
sest igaühel on ta oma,
sama palju on tõdesid kui lumehelbeid tuules.

Õnn on hapramgi,
sulab niipea, kui saad ta kätte.
Aga elu,

elu on kõige hapram,
haihtub kui lased ta hetkekski silmist.
Seepärast tema ees kummarda.

Kogust „Kumalasepäev“ (2012)
leidis Eve Pormeister