Anna Haava “Konnad”

Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa kõige ilma iluaeg!
Kõik konnad tiigist tulevad
Ja konnahäälil hõiskavad:

Oh kevade, sa kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!

Kõik mättad seda märkavad,
Kus konna jalad astuvad,
Üks siin ja teine juba sääl,
Neid igal pool on aasa pääl,
Ning ikka hüüab nende hääl:

Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!

Ent kartlik mina aasal sääl,
Kus kostab kooris konna hääl;
Sest konna väga kardan ma,
Kui suure pika sammuga
Just minu poole matkab ta –

Ja mul vast paljad jalad on, –
Te teate küll, kui külm on konn!

***

Kogust “Ma lähen üle nõmme” (2020)
leidis Reet Lüütsepp

Henrik Visnapuu “Nurg”

Kui mind valdab kurbus, norg, 
meeleheide pääle kipub,
pingutus saab tühjaks tööks,
paadile siis panen lipud,
vete peale lähen ööks,
seltsiliseks ainult nurg.
Magab magusasti pere,
taevas roosakas ja here,
jõe kaldal kõnnib kurg.

Ah, sa tillukene nurg,
laperdik kui väike latik,
punaveerisega piht.
Üle parda panen latid —
korraga on hää ja liht,
kadund kurbus, kadund norg.
Kiiresti sa juurde tõttad,
nikid-näkid muidu võtta,
vahele jääb ikka org.

Ah sa väike valge nurg,
ma ei tahagi sind püüda.
Peibutad ja narrid mind.
Meelikuks sind tahan hüüda,
ängistusist pääseb rind,
nagu udu kaob norg.
Niki-näki minu südant,
meelsasti ma luban seda.
Vaat’ et sind ei püüa kord.

Kogust “Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik

Carl Wilhelm Freundlich “Kala truudus”

Püüdja heitis õnge jõkke,
et ta saaks säält kala kätte;
aga kõige päeva sees
püüdis tühja kalamees.
Alles siis, kui õhtu jõudis,
kalake veel süüa nõudis,
ajas õnge lõuast läbi,
hüüdis valjust: “Appi, appi!
Armas mees, oh lase lahti!
Minul vaesel pole mahti!
Ja mis kasu saad sa minust,
olen pisuke, ja sinust
loodan armu, elu veel —
olgu hale sinu meel!
Mina elan vetevoos,
kus mu Jumal elu loos;
kuival maal on surm ja valu.
Kingi mul veel aastaks elu!”
Mees siis ütles: — Mine vette,
aasta pärast tule ette!
Siis ma viin ja keedan sind:
kalapüük ju toidab mind. —
Aasta pärast, päeva pääl,
oli kala jälle sääl,
tuli kalda, mehe ligi,
kellega ta kauba tegi.
Kala seisis, hüüdis vees:
“Oled siin, mu armas mees?
Võta nüüd ja keeda mind,
siin ma olen, ootan sind!
Täna näen veel vetevood,
homme on mul paljad rood.
Armas on küll elu veel.
olen siiski surma teel!”
Pisut aega mees veel mõtles,
aga kärmelt siis ta ütles:
— Armas kala, lasen sind,
sinu truudus noomib mind.
Et sa olid ustav mulle,
siis mu süda puust ka pole!
Sind ma lasen üsna priiks.
Kui sind rahva ette viiks,
ja need sinu truudust näeks,
kuhu nende häbi jääks?

Kogust “Eesti kalaluule antoloogia” (2021)
leidis Tiina Tarik

Mathura “Kõige raskem”

Vahest kõige raskem on armastada ennast,
olla ise see jumal, kellele ei seata tingimusi,
et teda tänada ja talle andestada,
ja et teda vihata
ja ikka tema juurde tagasi tulla.

Armastada ennast, sest sa oled olemas –
ja teisiti ei saaks.

Kui kerge on siis
selle kõrval
tassida kive üksteise järel kuhja,
tassida neid senikaua kuni ütled,
et siin pole enam midagi teha,
selline on mu saatus.

Armastada ennast, sest sa oled olemas
ja saad alati olla
veel armastavam.

Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister

Mathura “Külatüdruk. Kamai”

Päev läheb mööda
rohelist templit
nüüd hoian kui kodu

põllud on niisked
kari saab lauta
tere siis tere
tüdruk naeratab sulnilt
mida veel tahta
mida täna veel teha

lävel kummardab eit
kel igavik pärlendab
hambutul suul

Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister

Illustratsioon on pärit siit

Mathura “Pole paremat kui näha”

Pole paremat kui näha:

vähehaaval mureneb argus,
sisim on suurim,
eluaeg

võid õppida võrsumist,
olla aednik,
panna seeme mulda

usus, et see tärkab
ja päevade kangas lõimeks saab kord –
siis, kui veel vihma sajab

ja vesi uuristab endale rajad,
tuhkjamad toomingad puhkevad
õitsele.

Nii kirjutada võid ka raamatusse:
vihma sajab ja vesi uuristab
endale raja,

aga sellest üksi sulle enam ei piisa,
aeg ei asenda ilu, mõtlemine
ei too selgust

ja ei ole vaikust, mis nüüdsama
tuleks koputaks su uksele.
Kuhugi jääb ikka

kõik see, mida tagasi ei saa –
ja nii pole paremat
kui näha

päikest äraõitsenud võilillepeades,
valgust sinu enda lahtunud unedes,
väikese värvulise pesa

läbikasvanud põõsa varjus,
kus ka ainsast
helist luua annab muusika.

Iga su tee su valitud sammude kaja:
mida enam sa eeldad,
seda vähem sa tead –

maailm nagu paberileht,
mille teadvus murrab keskelt
kokku.

Tuul liigutab latvu,
käsi annab üleskaevatule
kuju,

ihu ei väsigi,
ainult vaim annab alla.
Nii palju surnuid mägikülas,

aga kevadet ei peata miski.

Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister

Aino Pervik “*** Minek selles laanes…”

Minek selles laanes

kõikidel kõrgustel korraga

samblas ja maadligi rohtude hulgas

õite ja okste ja latvade

vahel ja kohal see on

uskuvate hommikute armastavate õhtute vabadus kui

ma tean et ootel on

lahtine õhk ja vesi seal

poolitusjoonega püsima pandud

kõigisse mere kujudesse taeva olekutesse

kestvaks teljeks jäävaks ja alati olnuks

Seal saan siis tunda

kuidas peab minema kuidas

hoida käsi ja silmi ja suud

siug sisalik

sabast pidamatu

kannastki tabamatu

tõusja

tuhast seemnest

kogust «Kellavalaja» (1985)
leidis Tiina Sulg

Loretta Kaart “*** mõtted on kui raamatukogu…”

mõtted on kui raamatukogu
üks väga suur mõtetekogu
maast laeni riiulid
ja igas neis on sadu raamatuid
kõik on täis kirjutatud
algusest lõpuni musta tindiga
kõik nad on lahterdatud
see raamat räägib sellest
ja too räägib tollest
see seal kõige kaugemal räägib hoopis
temast
see seal kaugemal raamaturiiulil
kõige kõrgemas tolmusemas
ja pimedamas vahes
kust mitte keegi teine teda kätte ei saa
seal on ainult see üks raamat
temast
alatihti jään mõttesse kauaks vedelema
maailm ümber kaob
ja hääled on summutatud mulin
ja minu mõte eksib ära sinna kõige
kaugemale
ikka ja jälle see tolmune ja tühi
ja kättesaamatult kõrge riiul
nii ma alati ronin
aina üles ja üles
kuni naeratus mu näol
paneb inimesed ümber küsima:
“kellest sa mõtled”

kogust “Keetsin sulle teevee” (2022)
leidis Sirje Suun

Jaan Kaplinski “*** Unustus…”

Unustus
läbipaistev sadu
mis joodab
maad
ja peegeldab
taevast
kust
ta tuli

mis peatus hetke
vihmapiisk
või aeg
ei mäleta
enam

raamatust  “Raske on kergeks saada” (1982)
leidis Laili Jõgiaas

Jaan Kaplinski “*** Varblased Tartu varblased…”

Varblased Tartu varblased
teist mõtlen mina käies tulles
üle jõe — ükssama süda on meil
ükssama uudishimu
kellel väike kellel suur tiivad
kellel mõeldavad kellel mõtlemata olemas
ühedsamad korstnad
tahmavad linnakarva halliks
meid kõiki ainult hääl
pole hall — hääl tervitus hoiatus kutse
kirjas või akna taga lumel
valgel paberil
jäljed tähtedes ridades luuletuses
tervitus hoiatus kutse lindude südame hääl

Raamatust “Valge joon Võrumaa kohale” (1972)
leidis Laili Jõgiaas