Arno Vihalemm “Sest Peggasuse seggadusest”

Kas see Peggasus olli täkko-suggo
vai olli temma märra,
sedda ei moista keski ärra
ja ep olle sest ka luggo.
Peä-assi et ta tiwad
tedda  ü l l e s p o l e  wiwad!

Kummatigi:
Kui temmal on jo ned tiwad külles,
miks raiup temma sis vel  t a k k a  ülles?
Ta on üks vanna hobbo,
mis pakkob se tal löbbu?

— Ta on üks vabba hobbo
ja se pakkob tal ka lõbbo.

Kogust “Tsoo-loogia ehk Ingel lindudega” (1966)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Arno Vihalemm “Issanda päike”

“Issanda päike vaatab armsasti

oma laste peale alla…”

Jah, aga ta vaatab alati

nende peale kõrgelt

ülevalt

alla —

natuke ülevalt-alla.

 

 

Kui ta ka lähemalt ja

alt ülesse saaks vaadata,

n.-ö. konna-perspektiivisy,

siis ehmuks ta hoopis

ja poeks varju.

 

Kuid päike on päike

ja konn on konn.

Olgem rõõmsad kõik päikeselapsed

ja konnapojad ka!

 

Ja konnapojad ka.

 

Kogust “Viis on viis” (1986)
leidis Tiina Tarik

Arno Vihalemm “Kui lootus kaob”

Kui lootus kaob, mis annab julgust siis?
Kas on see mõni vana ammutuntud viis?

Ja kui sa enesesse hoopis kokku vaod,
kes siis su sammudele uljast takti taob?

Kuid kui su peast on haihtund aru viimne raas,
sa lapse kombel istud kuski põrmus maas —
su tahe väriseb su kätes veel,
ent asjatult tand meenutab su meel. —

Põrm põrmust! — Liiva libistades peost
sa naeratad ja rõõmu tunned t e o s t.

Kogust “Kaja kivi südames” (1954)
leidis Tiina Tarik

 

Reet Sool “Tartu”

Kui Tartu mähib end udusse
ja papelde vesised varjud
end heidavad Emajõe laineisse
siis sellega kiiresti harjud

Kui kevadel puhub see vinge tuul
ja silmisse lennutab liiva
ja autodest lehkaval uulitsal
ei tunne sa muud kui vaid piina

Siis see Tartu küll pole armas mul
kuid on hoopis midagi muud
on midagi väga kallist mul
mil meeleldi annaksin suud

Need lillakad Toome nõlvad sääl
kui tärganud pole veel rohi
on minule ikka armsad old
neilt pöörata pilku ei tohi

Ja vihma ma armastan
igatsust, mis märjana taevast end kallab
ja seda veidrat virvendust
mis pilvedest pudeneb alla

Ja armast ja auravat rohelust
mis vihmade järel end ehib
sääl Toome nõlvile kasvama
ja sireleid nooris lehis

Ja raskelt lõhnavaid toomingaid
ja kibuvitsade tarju
ja vanu ja väsinud pärnasid
ja pihlade veriseid marju

Jah, seda Tartut ma armastan
ja teed, mis läeb Lossi mäest üles
kust alati kostub muusikat
kus lastel on noodid süles

Ja müüri pääl viinamäe tigusid
sääl üsna tänava ääres
ja kärusid lükkavaid tüdrukuid
kel nõnda peened on sääred

Jah, seda Tartut ma armastan
ja armastama ka jään
niikaua kui seisab see kirik sääl
nii uhke Toomemäe pääl

Raamatust “Tartu on unenägu” (2006)
leidis Halliki Jürma