Erich Meerja “Mõtisklusi raamatukogust”

Oo raamat, raamat, sinu lugu,
on nõnda haaramatult lai.
Sul oma teadus, oma kogud,
kust kaudu rahvale sa said

heaks kaaslaseks ja õpetajaks,
nii aina vaimuvalgust kandnud
ja põlvest-põlve, mitmel ajal,
küll tarkust, tuge, seltsi andnud.

Need kogud näinud karme aegu,
mis riiuleid ja ridu räsind;
ka kehvi ruume musta laega
ja kuulnud sõnu: keelan, käsin.

Hulk koguhoidjaid tarku, teadjaid,
ses vaimses vallas tööd on teinud.
Need vaiksed askeldajad-seadjad
kultuurilukku siiski läinud.

Nii ühisraamat ringleb, kulub,
ta nagu tööd teeb rahva seas.
See tegevus ei too küll tulu,
kuid säravamad täheread

ehk rahva teadvusesse jäävad
ja valgustavad aja lugu.
Ehk tunnistähtedeks nad saavad,
auväärseks teevad raamatukogu.

kogust “Päevaring ja tähekiir” (2003)
leidis Seili Ülper

Kristiine Kikas “*** puude all seistes…”

puude all seistes võsud
kasvavad peast

murdlained paremal
vasakul heliseb

inglise seriaal
me pühapäevade taustaks

maalitud tapeet
õied kooldu aiatoolid

vaatemängu ootel reas
all õunapuude seisan

väädid võrsumas peast
mõned neist löövad õitsele

kogust “sees” (2019)
leidis Tiina Sulg

Henrik Visnapuu “Kümnes kiri Ingile”

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie all sina läed.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeten peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lunde sa
kiskusid minu endaga.
Mäletad, veeresime alla mäest
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa sees
igalt poolt “armas” eest.
Kuused olid kui suhkrupääd,
suhkrupäie sean sina läed.

Nüüd olen sinuta siin,
südamen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minuta teed?

“Käoorvik” (1920)
leidsid Tiina Tarik ja Seili Ülper

Henrik Visnapuu “Esimene kiri Ingile”

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää.
Suur kuldne päike kuldseks muudab pori.
Vastärgan kärbes, kuulen, ajab jori
ja peksab tiivuga. On imehää!
On imeliselt kerge! Nagu õhku
mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku.

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad, õitseb visnapuu.
Ma temaga nii nagu iga aasta
kord õiten seisan. Rentsliten viib saasta
nüüd vuliseden jõkke paastukuu.
Ja vankriga mind linnan siia-sinna
viib voorimees. Ah, voorimees, las minna!

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevade. Õhk nagu viin
mind joovastab. Kui tulen väljult koju,
täis päikest juuksed, väsind nagu roju,
siis oleks nii, kui oleks sina siin,
et käte vanikutel võtta vastu
veel enne, kui saan kotta sisse astu.

Ah, Ing! Nüüd tuleb kevad jälle ülev, uus.
Kas armastan sind, ei ma seda tea,
kas armastad, ei selles aru pea —
kõik olen päiksen, õhun, muun.
Ja sina minuga. Ja sa kui vesi
mind kannad kevadine. Kahekesi!

Ah, Ing! Nüüd tuleb ta. See valgub nagu kosk
nüüd väljädelle maha, tänävalle.
Lään, joobund lahtikäsi vastu talle,
sääl päiksen seisatan, kun lehtkiosk.
Ah Ing! Nüüd tuleb kevad. Kevadelle —
tee valla! Valla tee nüüd südämelle!

“Käoorvik” (1920)
leidis Tiina Tarik

Henrik Visnapuu “Pööripäeva eel”

Sula sadu, sula sadu.
Puud kõik ühtepidi valged,
tuuleküljelt lumipalged.
Tuul käib tundmatumaid radu.

Kas see kevad idast tuleb,
sulasaju piitsad peon?
Kevad tuulte taga eon,
külma talve hingest suleb.

Vastu silmi, vastu nägu
tuul lööb sula lund ja lopja.
Silmi peksab valget lupja.
Lopja, lupja täis kõik nõgu.

Öö ja päev on ühel kaalul,
päeva poole seisan mina.
Pikemaks saab päeva lina,
valevamaks päikse vaalul.

Vastu tuult ja sajust läbi,
tean, et kevadesse läehen.
Päike peseb valguslahen
minu silmist ööde häbi.

Süda pööripäeva rühib.
Võtke kinni, tulge järgi!
Silmi kurbi, sajust märgi
kevade ja päike pühib.

„Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik