Kalju Lepik “Hea sadam”

August Mälgu mälestusele

Minna tagasi kõiksusesse

on minna tagasi Saaremaa randadele.

 

Minna tagasi kõiksusesse on minna

ja hoida uuesti peos kadakate igihaljaid,

karedaid terekäsi,

vaadata kiviaedade kaugusesse kaduvaid

kandilisi jooni,

kuulata mere vaikust

ja mere kohisemist.

 

Minna tagasi kõiksusesse

on minna kõnelema möödunuga Lümandas ja Mõntus.

 

Minna tagasi kõiksusesse

on seista avatud väraval ja vaadata Suurele Merele,

jäätükkidest, merelindudest ja mõrravaiadest

täidetud lahele.

 

Osutada sõrmega sinnapoole

ja lausuda:

 

HEA SADAM

 

Kogust „Rukkilille murdmise laul” (1990)
leidis Kaja Kleimann

Talvike Mändla “*** Tõime peenramaalt…”

Tõime peenramaalt viimased kurgid,
juba kollased ja prisked,
seemneteest pungil ja magusad.
Panime nee purkidesse.
Tilli ja soolaga,
nagu kunagi memm.
Tema elu oli lihtne,
ainult sõda oli vaja üle elada.
Meie elu on palju raskem,
peame aja enne sõda ära elama.

Kogust “Ja midagi lindudest” (2019)
leidis Tiina Tarik

P. I. Filimonov “Kolm päeva dinosaurusteta”

Hugh Laurie võtab jalge alla sõjatee,
kaevab leetunud pinnasest välja oma lilla tomahoogi
ja tungib kividžungli sügavustesse.
Talle vastu, linna ja maailma teisest otsast
läbi udu, rahe, musta surma ja rändtirtsuparve
liigub naistejalgrattal Stephen Frey.
Teineteise ümberpaiknemisest ei tea nad midagi
hoolimata hästikorraldatud raadiosidest.
Basseinist voolab välja priius,
teist toru pidi voolab temasse piiritus.
Vahe on foneetiline ega vääri tähelepanu.
Dinosaurused surid välja kolm päeva tagasi,
habemetüügaski pole jõudnud veel kasvada.

Ja nad kohtuvad, Aramis, ilmtingimata nad kohtuvad.
Ja selgitavad välja, mis on kõvem — lilla tomahook või ootamatu sõna,
naistejalgratas või Hugh Laurie pea.
Aga võib-olla ka jõuavad kokkuleppele.
Kaks tervemõistuslikku inimest on mõnikord selleks võimelised.
Jagavad mõjupiirkonnad
ja lähevad lahku, teineteisega rahul,
poetades taskutest tubakapuru,
et pärast oleks kergem leida tagasiteed
sinna vanasse maailma, sellesse armsasse Euroopasse,
mida säilitatakse ühes nende
Šveitsi nugade lahtritest,
koos itaalia keele tundidega teiselt kanalilt kell kaksteist päeval,
kus kõik meeletult ja arulagedalt otsivad
kaotatud lennupileteid ja passe
ja piinav soov on naispeategelasega abielluda.

– Ega ometi mitte sinul, Stehpen?
– Kuule, tead sa, minul ka,
kui oleks teada, et sellest midagi muutub.
Aga muidu — ainult taud ja nälg,
Eyjafjallajökullid ja rändtirtsuparv.
Nii et sülita selle kõige peale, Hugh,
sülita, vana.
Torka tomahook enesele pähe
ja läki võttele, nagu muistegi.
Seal just hõigatigi välja “Mootor”.
Loenda sekundeid pauguka heli ja sofiti sähvatuste vahel.
Tee romantiline molu ette.
Läki vihma kätte.

Kogust “Läti stjuardessid teavad saladust” (2019), tlk. Katrin Väli
leidis Tiina Sulg

P. I. Filimonov “Pulberkustutid”

Ja tulebki järgmine tramm
külm ja vana nagu mu süda
hea algus luuletusele
mõtlesin ma
ja kohe alustasingi

teist päeva järjest ei lase lahti
rasked kerged
silme ees šokolaadi hõbepaber
näen und erinevatest tükkidest kokku mätsitud
homonkulustest
endistest inimestest

kui palju aastaid järjest
pole saanud lahti
väljaspoole suhtluse ja
sisekõneluste vastuolust

Pärnu udu on jõudnud Tallinna
regeneratsiooni imed on seni kättesaamatud
süttimise kiirus võrdeline

Kogust “Läti stjuardessid teavad saladust” (2019), tlk. Katrin Väli
leidis Tiina Sulg

Piret Põldver “*** tähtveres ühe tänava ääres…”

tähtveres ühe tänava ääres
seisis hästi palju vanu autosid
vene autosid
nad olid lagunenud ja väsinud
ja ma kujutlesin
et nende omanik on suur autodekoguja
ma isegi imestasin
et linnas on selline autodekoguja
vaevu mahuvad tänava äärde ära
mäletan lapsepõlvest
maal oli kuidagi hästi tavaline
et lähed naabrimehele külla
ja näed seda räämas pruuni hoovi kevadel
sopast ja kulunud
ümber lauda ja maja
seisab hästi palju vanu roostes autosid
aga need maa-autod tookord
ei olnud autodekoguja omad
vaid lihtsalt sinna jäänud
sest kuhugi polnud neid üheksakümnendatel viia
suvel kasvasid rohust läbi
kanad siblisid ümber
kukk seisis katusel ja vaatas
kuidas sa istud oma isa auto kõrvalistmel
kuulad raadio uunot
kui isa katkise kampsuniga naabrimehe käest küsib
kas too saab tulla traktoriga
ajada vaod sisse
sel hetkel
kui ma neid autosid tähtveres vaatasin
ütles anu telefonis
– kas sa arvad et ma meeldin talle päriselt? –

Kogust “Alati nii järsku” (2020)
leidis Tiina Tarik

Piret Põldver “*** mu suhtlusoskused….”

mu suhtlusoskused on nagu näkku kleebitud mask
mis võib iga hetk maha kukkuda
kord olen sujuv vestleja
veenev esineja
siis siuhti! libiseb mask
ja vedeleb ühtäkki eemal laua all

katsun sättida sõnu
naeratada olla viisakas sõbralik väljapeetud elegantne
aga mask vedeleb eemal saalinurgas
ja minu nahal tulitavad
liimijäljed
maainimese jäljed
kummikud kartulivaod ja võõrapelgus

katsun end külgepidi laua juurde vedida
higistan õhetan
värisevad käed ajavad punast veini kampsunile
kus ta nüüd on see mask
udjan jalaga kohmetult

kogust “Alati nii järsku” (2020)
leidis Tiina Tarik

Karl-Cristoph Rebane “Kuradile see pealkiri, mine, tee, ole, anna endast parim. Ja “mis-siis-kui” vormile ära isegi mõtle. Usu mind, millegagi saad ikka hakkama!”

Kui kordaksid oma praegust
päeva terve oma elu,
kui kiiresti haaraksid mõne uue lelu,
et su igavas päevas oleks mingigi melu?

Kui täna oleks kindlalt su viimne päev,
kas võtaksid siis parima oma ajast?
Võibolla lahkuksid oma majast
ja kulutaksid paar sajast?

Kuid äkki lõpetaksid juba selle
“mis-siis-kui”
enesele igapäevaselt korrutamise,
pea norutamise
ja pingsa jorutamise.

Kogust “Artokraatia” (2016)
leidis Tiina Sulg

Karl-Cristoph Rebane “Tema”

Ta on tüdruk kelle
energeetilisest väljast võiks luua elektrijaama.
Ma ei tea kuidas ta kõike teeb
ning ma vist ei saagi aru saama.
Noh, laulab nagu kuulaksid
Marie Antoinette’i kujulisi helivõnkeid läbi oma kõrvade.
Arvan, et isegi kui kolaksin
läbi ajaloo ja suurmõrvade
ei leiaks ma vastust, kuidas ta seda teeb.
Aga äkki ta ongi
mõne kauni kuninganna kauge sugulane, ilu tal ju on.
Aga siis jällegi, ei leia, et omasid nad samu kingi
kuna tüdruk pole nii rumal,
peast puudub kroon, kuid
selle trumpab üle ta silmadetoon
mis on sügav kui katkine jakitasku
kust otsid taga oma kõike,
oma puuduvaid lõike
ja elus ette juhtuvaid saatuslikke põike.
Ta on imeli(k/ne) olend, kes põimus
mu hingest üle.

Kogust “Artokraatia” (2016)
leidis Tiina Sulg