1
Siin istun, sätendaval kaljujäärakul.
Noor suvi nagu
õhtusöögi lembe hõng
must üle lendas.
Ma südant vaikusega harjutada püüan endas.
See pole võimatu –
kõik olnu kokku koguda, mis ununema kippus.
Pea vajub rinnale
ja käsi langeb rippu.
Näen mägestiku-lakkasid
su lauba kohal.
Puulehed vubisevad vaiksel kohal
ja varjud loovad ringe.
Teel pole ühtki hinge, tee on vaba.
Näen, tuulehoog vaid kergitab su kleidisaba
ja hapras ladvastikus vihur lehvitab su juust
ning silitab su pehmeid rindu tasakesi.
Ja liugub vilkalt minema
kui Sinioja vesi.
Näen, kuidas nire valgeid kive pesi
ja kuidas sünnib
sinu haldjanaeratus.
2
Oh kuidas ma sind armastan!
Sa ühteaegu panid kõnelema
mu põue üksilduse salakeeled
ja kõiksuse.
Ning kõik mu meeled.
Veevoona ise paged sa mu eest,
sa kosk. Mus lõõmab jälg su mühisevast veest.
Maast taevasse mind paiskad rabelema.
Sind armastan, sind armastan kui hull,
sa kauge, lähedane
kallis võõrasema.
3
Sind armastan kui ema last. Jah, just!
Sind armastan kui puurauk sügavust.
Sind armastan kui elu surelikud,
kui valgust majad, rõõmu murelikud.
Su naeratusi, liigutusi, hõikeid, sõnu
on hoida mõnu –
tahan või ei taha –
nii nagu maapind endas hoiab kõike,
mis langes maha.
Mu ajusse kui happeründ metalli
on tundetulvad verminud su pale
Su olemuse, omase
ja kalli,
on miski toonud igilähedale.
Aeg
marsib mööda, raksub taevakumm.
Sa oled minus paigal, vaikiv, tumm.
Ja süttib tähepuu ning langeb tähti.
Su kuju säravat mu silmis üha nähti.
Su maitse on mu suus
kui koopas vaikus.
Hing aimab su juuspeente soonte maiku.
4
Mis imelik mateeria ma olen siis,
kui sinu pilk mind voolib nagu vaha?
Sa imeolend, sina virge briis!
Su hinge valgus murrab tõkked maha
ja juhib mind – nii valgusel on viis –
su keha kuppelmaismaa saladuste taha.
Mind puudutab su vere tõtlik kohin,
Ta keeva virdamist peaaegu näha tohin.
See on kui roosipõõsastiku vabin tuultes.
Ja üsa viljakus ja hõõgus huultes.
Ja magu –
selle erka pinda põimuvad niitpeened sooned.
Kui niplisnäputöö on kogu ihuhoone.
Su mahlarakud, täpselt nagu tarvis,
sus moodustavad salalinnuparvi.
Ja kopsuhõlmikpuu su rinnas lehtib
ning ainejäävusseadus lihtsalt kehtib.
Ürg-aine kulgeb sooltetunneleis.
Ka aheraine – nagu kõigis meis –
saab uue elu neeru-käärituses.
Kõik päädib isemoodi väärikuses.
Tähtkujud värelevad sinu kehas.
Järv rändab. Mägi nihkub. Töötab tehas.
Ja sebib väsimatult miljon looma –
kõik putukad ja molluskid –
et vaevalt hoomad –
ja julmus, headus, kõrvu, läbisegi…
Ning igavik, see teadvusetu nähe
ja kõige lähe.
Päev paistab, inimesed kehklevad.
Kuu kumab, virmalised vehklevad.
5
Nagu tardunud veretükke
langeb su rüppe sõnu.
Olemine on ebalev mõnu.
Ainult seadus sooritab selgusse-hüppe.
Kõik mu töökad elundid
sünnivad-surevad üha ja üha,
kuni saabub näiline vaikus,
saabub lõikusepüha.
Aga seni me otsime, otsime hüüdes,
kahe tuhande miljoni olendi seast
leida püüdes
seda ainumat hälli, seda elusat voodit,
mis meie jaoks nimelt
maailma loodi.
(Kui kõrge on hommikutaevas!
Terasrelvadel kumahtab agu.
Suur valgus läbib meid nagu
välk ja oda.
Oled mu häll ja mu koda.
Kuulan ja aiman seda,
kuidas me sees ja me kohal
vere tulisel kohal
peksleb mu süda.)
6
(Kõrvallaul)
Rongid viivad. Ma järgnen sulle kui ohe.
Küll ma leian su maailmast otsekohe.
Ehk on jahtunud veidi su leegitsev pale.
Vaikus valed ja tõegi toob kuuldavale.
Leige vesi vuliseb. Puhtaks end uha.
Siin on värske kuivatusrätik ja puha…
Liha küpseb. Nüüd süüa võid mehemoodi.
See, kus magan, on tõepoolest sinu voodi.
Raudtee ääres. Valik luulet Ellen Niidu tõlkes, lk 38–43 (Verb 2006)
Tõlkinud Ellen Niit
Soovitas Reet Klettenberg
Luuleleid 