Kevad lähenemas pea,
päike juba soojust seab.
Linnud okstel siristavad,
laulupaelu tinistavad.
Igal linnul laul ja viis,
ei neid vaeva laulukriis.
Kevadrõõmust sillerdavad,
helistikus trillerdavad.
kogumikust „Vibratsioonid” (2016)
leidis Ago Pärtelpoeg
Saatus meid suunab ja koormab –
saatus meid mõnikord hellitab,
vahel ka valusalt kallistab;
armastus arukust hoomab.
Saatus meid eluteel juhib,
vahel meid hingeski nuhib.
Mõnikord külvab õitsevat armu,
istutab hinge ilu ja tarmu.
Armastav inimene õnnelik aare,
sinuni jõudes teeb paraja kaare.
Elad ja unistad – aeg aina tormab,
lõpuks üksindus ainumalt korvab.
kogumikust „Vibratsioonid” (2016)
leidis Ago Pärtelpoeg
Akna taga tihane
minu peale vihane.
Toidutare üsna tühi,
kaua nokka tühjalt nühid.
Pugusse ei miskit korju,
ajust levib ainult kurjust.
Toksib vastu akna ruutu,
märka ükskord, vana tuutu.
kogumikust „Vibratsioonid” (2016)
leidis Ago Pärtelpoeg
Paha pisik puges sõbraks,
varsti mängis mulle tõbrast.
Näpistas mind siit ja sealt,
nautis valu toimet pealt.
Ninast jookseb väike jõgi,
mõistus tahab minna segi.
Valu näpib luid ja liha,
ütelge – mis mul teha.
Söögil, joogil maitset pole,
söögist mõeldagi on kole.
Proovin olla hästi nunnu,
kõhnemaks ehk muutub punnu.
kogumikust „Vibratsioonid” (2016)
leidis Ago Pärtelpoeg
Luuleleid 