Taas mööda läinud aastajagu päevi,
üks pärl on jälle lisaks elu helmekees.
Mis viis ta ära? Mida tõi ta kaasa?
Ja mis on see, mis ootamas on ees?
Kui võtaks sellel pärlipäeval aega
ja möödund aastast veidi mõtiskleks!
Kui puistaks mälestused mälusopist välja,
päev-päevalt neid hellalt sõrmitseks.
Kui naeraks ära juba naerdud naerud
ja poetaks pisaragi mälestustesse!
Ja siis täis usku endasse ja ellu,
teeks tahti ukse – uude aastasse!
Üks aasta jälle otsad lahti andis,
et aja ulgumerre kaduda.
Kõik, mis tal anda oli, meile andis
ja kõik, mis võtta, viis ta endaga.
Veel mälestuste laine kallast uhub,
veel eilseid samme täis on rannaliiv.
Veel korraks unistuste virveks siin puhub
ja ongi möödas kõik, kui ainus viiv.
Ent juba näed, mis ranna poole sõuab,
uus aasta – lastiks uued mõtted, teod.
Koos temaga Sa palju teha jõuad,
kõik Sinu unistused temas juba eos.
Kogust “Vanaema õuelt” (2006)
leidis Ülle Nemvlts
Luuleleid 