Me põlvneme
kividest
ja saame taas
neiks.
Avatud ring, nagu
vaagnaluu. Karje
heidab kaare hommiku
ja õhtu vahele.
Kui päike on madalal
võib mõnedel kividel
näha
surnute naeratuste
jäänuseid.
Kogust “Sinagi kuulud kiviaega” (2012), tõlkinud Carolina Phelgas.
Leidis Tiina Sulg
Luuleleid 