* * *
Laulis tütarlaps kirikuvääril
kõigist, kes võõrsil nõrkevad teel,
kõigist laevadest maailma-ääril,
kõigist, kel murede vangis on meel.
Ta hääl oli puhas ja mängles ta õlul
lumivalgetel rüüdel päikeselaik,
ta kõiki, kes hämaras kuulasid, võlus,
ja nii pühalik-hele tundus see paik.
Ja kõigile näis, nagu ekslevad laevad
vaikse sadama leiaksid tormide paoks,
nagu võõrsil rändajail unuksid vaevad
ja kõigil südamest kurbus kaoks.
Hääl helises võlvi all, kaunilt säras
hele päikeselaik… Ja ainult seal,
kus hämara peitu jäi altarivärav,
laps nuttis, et koju ei tulda eal.
August 1905
Ilmunud kogus “Ööbikuaed” (1972, tõlkinud Kalju Kangur)
Leidsid Tamara Kozõreva ja Jaroslava Šepel
Luuleleid 