Karl Martin Sinijärv “Soome 100”

Ma mäletan maad, mis küll ilus, kuid kaugel.
Raugete randade taga.
Meremõnu ja meelemõru taga,
piiride, piirivalvajate ja piirituseveo taga.
Naer näos, näts käes, pisaratilgake laugel.

Ma mäletan maad ja inimesi.
Sõpru ja savupäid, rahaahneid ja liigagi lahkeid,
lurjusi, luuletajaid ja jah, lihtsalt häid.
Mäletan aegu, mil Soome ei saanud,
Soome ent ikkagi kuidagi sai.
Sai hakkama, sai suuremaks ja sisukamaks.
Me mõlemad  saime ka isukamaks.

Mäletan Juice Leskist ja Viktor Kalborrekit,
Nasse-setät ja Aku Ankkat,
Koivistot, Ahtisaarit ja Haloneni,
kuid Kekkonen jääb mu mälupildist jo välja.
Mäletan paljutki veel,
aga kõigest ei jõua ja kõigest ei pea.

Ah, mina armastan Soomet.
Kimmo Pohjose maa,
Kalevala ja korude maa,
paha maa ja hyvä Suomi,
aegade algusest surmani sõber,
ela ja kasva ja õitse, 
õnne soovime Sul!

Kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)
leidis Tiina Tarik

Karl Martin Sinijärv “*** tahtsin kirjutada…”

tahtsin kirjutada
kaur riismaa pikkuse luuletuse
aga ei tulnud välja
kohe kui kaela kandma hakkas
kasvasid luuletusele kaur riismaa vuurud
mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust
aga size does matter you know
and style
kui oled kord
säherduse sihi seadnud
try walking in my shoes
muigas kaur koos dave gahaniga
ja kadus pilkasesse õtusse
ei kosta ei samme ei kilkeid

mõtlesin siis kirjutada lihtsalt
eesti kõige pikema luuletuse
see peaks juba määratlusjärgselt
olema vähemalt kaur riismaa pikkune kaa
aga nännännää-nännännää
tühjagi
vanarahvas tõmbas taskust kalevipoja
osutas tömbi kardulamullas pöidlaga
otse kirjandusmuuseumi suunas
kus janika kronberg valvab jakob hurda varvast
ja teisi pühi reliikviaid
kus keldrid on täis kuue tuhande aasta kuldvara
tõenäoliselt ka koltund sügislehti
aga päris kindlasti lebab seal eesti kõige pikem luuletus
lootes et keegi teda kunagi läbi ei loe
või vähemalt lõpuni

mõnes kaalukategoorias lihtsalt ei võistelda
ainult kunnus võistleb kõigis
ja kõik võistlevad kivisildnikuga
kahjuks võidab alati sport

okei siis
tuleb teha eesti ja üleüldse kõige pikem haiku
kogenud värssmaakri käes kukepea:

kuus kilomeetrit
ja sada kakskümmend üks
meetrit pikk haiku

teadaolevalt on kuuesaja kuuekümne kuue meetri
maagiline piir seni ületamata
haikukirjutuses vähemalt
aga sama teadaolevalt astuskleb hämarikvööndist avalile
tundmatuks jääda sooviv kolleeg
ja kirjutab naksti veel pikema:

mustmiljon aastat
üksteist kuud kolm päeva ja
minut pikk haiku

siin ei ole midagi õmmelda
kujutlusvõime piirideni on tee kauri luuletusest pikem
iga könn võib köhida nii pika haiku kui tahab
sonettidega pole mõtet proovima hakatagi
jürgen rooste uuendas sonetivormi lõplikult
juba oma kõige esimeses raamatus
ta on nüüd määratud lõputa otsingule

võib muidugi kosmosele ööle ja inimehele
nimme teabeniude esitada

ja
laulda
omad
väiksed

laulud

suurteks
pikkadeks
ja
ümber-
lõikamatuteks

just
like
that

(just l i k e that!)

ühe-
sõnaga

ühe
silbiga

otse
ajalukku,

omg!

aga ega võõraste (isegi kui tuttavate) sulgedega
(k)ehtimine kaua ei kesta
vanad vaevused löövad välja
vana aer vajab vastset suksu(taja)t
akende taha ilmuvad maitsepolitsei hõljukid
toovad galloni tinti konteineri täitesulepäid
talumatu häälega kirjutusmasinaid paberraamatuid ja
vähemalt neli õpikut
ja e-valijakaardi

tee tööd ja näe
on hoogsa sulega visatud kaardi tagaküljele
sealkohal lõpevad kaart
ja kompass
mida ma näen
küsib väike volmer kõrvade vahel enne viimast vaikimist

ja siis see saabub

kogust “KMSX: kuidas öelda” (2016)
leidis Tiina Sulg

Karl Martin Sinijärv “*** Kondasin vanade raamatute poes…”

Kondasin vanade raamatute poes.
Raamatuid oli palju.
Leidsin mõned mu vanaisa tehtud raamatud
ja mõned mu sõprade tehtud raamatud
ja ühe, mis ise kunagi tegin.
Vanaisa on surnud ja mõned sõbrad samamoodi.
Mõned sõbrad on elus, hetkel minagi.
Raamatud on alati elus.
Surnud ja surematute sõprade toodang,
raamaturahvaste enesemääramisriitus.
Vanaraamatupood kui lõputu laulupidu.
Hingede öö, kus on asju
ja inimesi.
Kõik on korraks koos,
ilmarahvas ja kirjarahvas,
üle ilma ja üle kirja,
igal pool ja igavesti.

Lõputu laulupidu, millest
õige natuke koju võib viia,
omaks osta, armsaks arvata,
tükkhaaval tagasi toimetada.

Maailmasse, kus mõnda.

Ilmunud kogus “Krümitor 0671” (2011)
Leidis Tiina Tarik

Karl Martin Sinijärve pilt on pärit siit.

Karl Martin Sinijärv “Suurele matemaatikule”

Oo, lühter, lühter laevalaes!
Miks ripud raskelt nagu sink?
Äh, lühter, lühter laevalaes!
Kas oled rasvane ja prink?

Suitsuliha saab vaid Tartu turult.
Kala saab, kui ise võtad veest.
Värsket rohelust sa närid murult,
aga hingelind sööb hinge seest.

Ta nokib neli korda tunnis mõttemaksa.
Ta tiivad tõukavad su kõrvad viledaks.
Ei ole hingelinnule sul tarvis maksta.
Ta niigi teind su kukru siledaks.

Oo lühter laes! Oo  hingeline lind!
Suitsuliha saab vaid Tartu turult!
Näri pori, Varblane, ma Sind
vaid uues Kaubamajas tahan kohata!

Ilmunud kogus”Krümitor 0671″ (2011)
Leidis Reet Auksmann