Vladimir Beekman “Islandi lill”

Seisis inimene
kustunud laavaväljade vahel.
Teda vaatasid kivise pilguga
sinised mäed.
Rahnuräguseid lõugu
kiskus pärani jultunud ireve:
mis sina, väeti,
suudad hangunud kivide riigis…

Seisis inimene
tardunud väljade keskel.
Olid taevas, ja kivid, ja tema
üksi
ja hingasid igavest külma
talle näkku vanad ja kalgid
lumiste peadega mäed.
Inimene läks nõrgaks,
ta tühjuses ekslevaist silmist
meeleheide pigistas pisara.
Kukkus pisar
ammu jahtunud kivile.
Siis pragunes kivi ja lõhest
sirutus päikese poole haljendav taim.

Taim üllatas inimest,
püüdis ta pilgu,
ja märkas siis inimene, et lible
puhkeb talle kivi pealt vastu
liivatee lillaka silmaga.

Siis sirutas inimene
jälle jonnakalt selja,
võttis meeleheite
ja murdis tal kaelalüli.
Kahe käega läks kaljude kallale
ja kiskus neilt jalatäie
kivikaredat maad.
Ta ehitas jalatäiele
oma kodu
ja selle ümber jäi vaikselt hõõguma
päikese soojus
liivatee lillakais silmis.

    
Ilmunud Vladimir Beekmani luulekogus “Linnutee” (1960)
ja reisiluule kogus “Maailmarändur” (2007, koostaja Tiit Pruuli)
Leidis Hele-Kaja Mäesepp

Advertisements