Talvel on neid näha,
iga hingetõmme kui pilveke, pahvatab
külma õhku, näib nii elus, justkui oleks ta
luuletus, mis sünnib ja haihtub. Või on ta
hoopis palve?
Suvelgi hingatakse, aga siis pole
hingeõhku näha, on vaid teada,
et hingeõhk on olemas —
inimestel on meeles, milline see välja näeb
ja nad suudavad selle olemasolusse uskuda.
Tõlkinud Mathura
Kogu “See uluja tuul: kolm grööni luuletajat” (2017)
leidis Tiina Sulg
„Ei ole tõde mõne ainuomand“
siiski
täpselt nii see kipub tunduma
kui jälgida mõnd
raamatukogutegelast
või kultuuriatašeed või
eriti muuseumidirektorit
tegevuses
tundub nagu neil oleks tõega mingi oma
värk
kuidas nad kõnnivad
vangutavad oma
püstist pead ja
tundub küll et elu sees
nad pole vist vee
tsees üldse käinudki
A mis sellest ikka numbrit teha
eks ole
Nad ütlevad et vaimsust tajub
eelkõige läbi abstraktsioonide
ja isegi siis
tekib muuseumis jalutades minul ka alatasa
tahtmine
kükitada
Kõht kipub lihtsalt
kinni minema
neis suurtes
kõrgustes
tõlkinud Peeter Sauter, kogust “Meele lunapark” (2020)
leidis Mai Põldaas
Aeg-ajalt kesk igavikku
ilmub püünele uusi nägusid
üks neist
jõuab platsi päris hilja
mingi puusepp
kuskilt sealtkandist
kus Galilea
ta kukub laiama
ja laamendama et on tegija
ja vaat kus lops see tüüp kes on loonud kogu taeva
ja maa
ja kogu selle kraami meile pähe määrind
on üldsegi ta paps
Vähe sellest
ta lisab
See on kõik must-valgel kirjas
pärgamendirullide peal
mille mingid jorsid
jätsid vedelema Surnumere koobastesse
tüki aja eest
ja mida isegi üles ei leita
mingi paar tuhat aastat või nii
või vähemalt
tuhat üheksasada nelikümmend seitse
et olla
päris täpne
ja kui need välja ilmuvadki
ei võeta neid tõsiselt
nii nagu ei võeta tõsiselt
ka mind
Võta nüüd vabalt
öeldakse sellile
Ja ta jahutatakse maha
Ta riputatakse Puu otsa jahtuma
Ja sellest ajast peale
kõik muudkui nikerdavad
selle Puu moodi jublakaid
sell peal rippumas
ja hüüavad selli nime
ja kutsuvad teda alla
istuma
nende kambas
nagu tema olekski see ilge kunn
kes peab peo käima tõmbama
või ei saagi asja
Aga tüüp ei anna näole
muudkui ripub puu otsas
No ei tule mees
oma puu otsast alla
näeb täiega kudend välja
ja täiega jahe
ja ühtlasi
tavalistest ebausaldusväärsetest allikatest pärit
uuemate uudiste
kokkuvõtte kohaselt
surnd mis surnd
tõlkinud Peeter Sauter, kogust “Meele lunapark” (2020)
leidis Mai Põldaas
See linnuke on Lootus –
kes hinges pesitseb –
ja laulab lõppemata viit –
mis kummitama – jääb –
ja kõlab kõige kaunimalt
just tõusvas – Tormihoos –
See väike Lind nii paljudel
on hoidnud hinge sees –
Ta laulu olen jäises öös
ja udus kuulanud –
kuid iial pole Raasugi
ta Minult – palunud.
Emily Dickinson “Kiri Maailmale” (1988, tõlkinud Doris Kareva)
leidis Mai Põldaas
Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.
Tõlkinud Kaarin Ruus. Robert Bryndza raamatust „Varitseja öös”
leidis Eevi Vaarand
Olen jõudnud paika
Kus paljud ei paindu
Mis seal enam öelda
Tee lõpp kui on käes
Ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud
Panen raamatu kinni
Kus pildid ja jutt
Ning enam ei hooli
Mis edasi saab
Ma vaid lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud
Mõni niit mind on hoidnud
Olen järginud reegleid
Nüüd on aeg lõigata end lahti
Enne kui hilja
Nii ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud
Vanaema ütles: “Mine poiss,
kuhu süda sind juhatab.
Küll siis näed, et kõik lõpeb hästi.
Pea meeles, et kõik kuld ei hiilga.
Ära jäta seda, mida kalliks pead.”
Olen käinud seda rada
Kuristiku serval
Nüüd on aeg minna
Enne kui järsak on ees
Nii ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud
Tõlkinud Juhan Habicht
Ilmunud “Noorus” 1991/7
leidis Tiina Sulg
Käib mõni Pühal Kirikus —
ma Kodus püha pean —
kus Kooripoisiks Riisilind —
Puuvõra Võlviks sean —
Käib mõni Pühal valges rüüs —
ma tiibu kannan vaid.
Ja Kella endale ei löö
vaid laulan — kuula vaid!
Peab Jumal jutlust — tuntud mees —
ta jutt ei ole pikk.
Ei oota igavik mind Ees —
mu Ümber — Igavik!
Tõlkinud Doris Kareva, kogust “Kiri Maailmale” (1988)
leidis Tiina Sulg
Olen hõbedane ja täpne. Eelarvamustevaba.
Mida iganes näen, neelan silmapilkselt alla –
just sellisena, nagu ta on – armastusest või põlgusest hägustamata.
Ma pole julm, kõigest tõetruu –
pisijumala silm, neljakandiline.
Enamasti juurdlen vastasseina üle.
See on roosa ja tähniline. Olen silmitsenud seda nii kaua,
et pean teda osaks enese südamest. Ent ta vilkleb.
Näod ja pimedus lahutavad meid ikka ja jälle.
Nüüd olen ma järv. Üks naine kummardub mu kohale,
otsides mu põhjatusist oma tõelist mina.
Siis pöördub ta nonde valetajate – küünalde või kuu poole.
Näen ta selga ja peegeldan seda kohusetruult.
Ta tasub mulle pisarate ja kätevärinaga.
Olen tema jaoks tähtis. Ta muudkui tuleb ja läheb.
Igal hommikul on just tema nägu see, mis vahetab välja pimeduse.
Minusse on ta uputanud noore neiu, ja minust
kerkib päev-päevalt keegi vana naine ta poole nagu õudustäratav kala.
Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Tiina Sulg
Oo kapten! mu kapten! on möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev, maa paistab, käes on võit;
täis rahvast kaid, ja kuula vaid – neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
– me visa laev, see vapper paat, ta kindlalt koju tõi meid.
Kuid ah – süda! süda! süda!
Tekk on seda hääletum
seal, kus kapten veres maas –
langend, jäik ja tumm.
Oo kapten! mu kapten! sa tõuse – puhub sarv,
sa tõuse – sulle lehvib lipp ja kihab rahvaparv –
su auks see laul, need lilled seal – su auks need ehteis majad –
su auks see voog, see kiikuv mass, need rõõmsad näod ja kajad!
Ah kapten, armas isa!
Las toetan sind – see on vaid lumm,
et lamad nüüd siin tekil maas –
langend, jäik ja tumm.
Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu,
ei isa märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu;
laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske sõit,
on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit:
oo hõiska rand! ja kõla kell!
– kuid lein on seda hääletum
tekil, kus mu kapten maas –
langend, jäik ja tumm.
Tõlkinud Boris Kabur. Eestikeelne tõlge on ilmunud luulekogus „Rohulehed“ (1962)
Soovitanud Mart Velsker
Olen tühi ja kergeimgi jalaast kaigub minus vastu,
olen muuseum, kus pole kujusid – vaid uhked
piilarid, portikused, rotundid.
Purskkaev mu õuel hüppab kõrgusse ja vajub siis
endasse tagasi –
tal on nunna süda ning maailma suhtes on ta pime. Marmorliiliaist
hoovab kalbust nagu lõhna.
.
Kujutlen end rahvamurrust kihavana,
valge Nike ja mitme lagedasilmse Apollo emana.
Selle asemel haavavad surnud mind oma
tähelepanuavaldustega, ja miski ei muutu.
Kuu asetab käe mu laubale;
ta on ilmetu näoga ja vaikiv nagu põetaja.
Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Kaja Kaldmaa
Luuleleid 