Lawrence Ferlinghetti „Kadunud maailma pildid. 6.“

„Ei ole tõde mõne ainuomand“

siiski

täpselt nii see kipub tunduma

kui jälgida mõnd

raamatukogutegelast

või kultuuriatašeed või

eriti muuseumidirektorit

tegevuses

 

tundub nagu neil oleks tõega mingi oma

värk

kuidas nad kõnnivad

vangutavad oma

püstist pead ja

tundub küll et elu sees

nad pole vist vee

tsees üldse käinudki

 

A mis sellest ikka numbrit teha

eks ole

Nad ütlevad et vaimsust tajub

eelkõige läbi abstraktsioonide

ja isegi siis

tekib muuseumis jalutades minul ka alatasa

tahtmine

kükitada

Kõht kipub lihtsalt

kinni minema

neis suurtes

kõrgustes

 

tõlkinud Peeter Sauter, kogust “Meele lunapark” (2020)
leidis Mai Põldaas

Lawrence Ferlinghetti “Meele lunapark. 5.”

Aeg-ajalt kesk igavikku

ilmub püünele uusi nägusid

üks neist

jõuab platsi päris hilja

mingi puusepp

kuskilt sealtkandist

kus Galilea

ta kukub laiama

ja laamendama et on tegija

ja vaat kus lops see tüüp kes on loonud kogu taeva

ja maa

ja kogu selle kraami meile pähe määrind

on üldsegi ta paps

 

Vähe sellest

ta lisab

See on kõik must-valgel kirjas

pärgamendirullide peal

mille mingid jorsid

jätsid vedelema Surnumere koobastesse

tüki aja eest

ja mida isegi üles ei leita

mingi paar tuhat aastat või nii

või vähemalt

tuhat üheksasada nelikümmend seitse

et olla

päris täpne

ja kui need välja ilmuvadki

ei võeta neid tõsiselt

nii nagu ei võeta tõsiselt

ka mind

 

Võta nüüd vabalt

öeldakse sellile

 

Ja ta jahutatakse maha

 

Ta riputatakse Puu otsa jahtuma

 

Ja sellest ajast peale

kõik muudkui nikerdavad

selle Puu moodi jublakaid

sell peal rippumas

ja hüüavad selli nime

ja kutsuvad teda alla

istuma

nende kambas

nagu tema olekski see ilge kunn

kes peab peo käima tõmbama

või ei saagi asja

 

Aga tüüp ei anna näole

muudkui ripub puu otsas

No ei tule mees

oma puu otsast alla

näeb täiega kudend välja

ja täiega jahe

ja ühtlasi

tavalistest ebausaldusväärsetest allikatest pärit

uuemate uudiste

kokkuvõtte kohaselt

surnd mis surnd

 

tõlkinud Peeter Sauter, kogust “Meele lunapark” (2020)
leidis Mai Põldaas

Emily Dickinson “*** See linnuke on Lootus…”

See linnuke on Lootus –
kes hinges pesitseb –
ja laulab lõppemata viit –
mis kummitama – jääb –

ja kõlab kõige kaunimalt
just tõusvas – Tormihoos –
See väike Lind nii paljudel
on hoidnud hinge sees –

Ta laulu olen jäises öös
ja udus kuulanud –
kuid iial pole Raasugi
ta Minult – palunud.

Emily Dickinson “Kiri Maailmale” (1988, tõlkinud Doris Kareva)
leidis Mai Põldaas

Mary Elizabeth Frye “*** Ära seisa mu haual…”

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

 

Tõlkinud Kaarin Ruus. Robert Bryndza raamatust „Varitseja öös”
leidis Eevi Vaarand

Bob Dylan “Lähen ja lähen ja lähen”

Olen jõudnud paika
Kus paljud ei paindu
Mis seal enam öelda
Tee lõpp kui on käes
Ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud

Panen raamatu kinni
Kus pildid ja jutt
Ning enam ei hooli
Mis edasi saab
Ma vaid lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud

Mõni niit mind on hoidnud
Olen järginud reegleid
Nüüd on aeg lõigata end lahti
Enne kui hilja
Nii ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud

Vanaema ütles: “Mine poiss,
kuhu süda sind juhatab.
Küll siis näed, et kõik lõpeb hästi.
Pea meeles, et kõik kuld ei hiilga.
Ära jäta seda, mida kalliks pead.”

Olen käinud seda rada
Kuristiku serval
Nüüd on aeg minna
Enne kui järsak on ees
Nii ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud

bobdylan

 

Tõlkinud Juhan Habicht
Ilmunud “Noorus” 1991/7
leidis Tiina Sulg

Emily Dickinson “*** Käib mõni Pühal Kirikus…”

Käib mõni Pühal Kirikus —
ma Kodus püha pean —
kus Kooripoisiks Riisilind —
Puuvõra Võlviks sean —

Käib mõni Pühal valges rüüs —
ma tiibu kannan vaid.
Ja Kella endale ei löö
vaid laulan — kuula vaid!

Peab Jumal jutlust — tuntud mees —
ta jutt ei ole pikk.
Ei oota igavik mind Ees —
mu Ümber — Igavik!

kirimaailmale

Tõlkinud Doris Kareva, kogust “Kiri Maailmale” (1988)
leidis Tiina Sulg

Sylvia Plath “Peegel”

Olen hõbedane ja täpne. Eelarvamustevaba.
Mida iganes näen, neelan silmapilkselt alla –
just sellisena, nagu ta on – armastusest või põlgusest hägustamata.
Ma pole julm, kõigest tõetruu –
pisijumala silm, neljakandiline.
Enamasti juurdlen vastasseina üle.
See on roosa ja tähniline. Olen silmitsenud seda nii kaua,
et pean teda osaks enese südamest. Ent ta vilkleb.
Näod ja pimedus lahutavad meid ikka ja jälle.

Nüüd olen ma järv. Üks naine kummardub mu kohale,
otsides mu põhjatusist oma tõelist mina.
Siis pöördub ta nonde valetajate – küünalde või kuu poole.
Näen ta selga ja peegeldan seda kohusetruult.
Ta tasub mulle pisarate ja kätevärinaga.
Olen tema jaoks tähtis. Ta muudkui tuleb ja läheb.
Igal hommikul on just tema nägu see, mis vahetab välja pimeduse.
Minusse on ta uputanud noore neiu, ja minust
kerkib päev-päevalt keegi vana naine ta poole nagu õudustäratav kala.

plathluule

Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Tiina Sulg

Walt Whitman “Oo kapten! mu kapten!”

Oo kapten! mu kapten! on möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev, maa paistab, käes on võit;
täis rahvast kaid, ja kuula vaid – neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
– me visa laev, see vapper paat, ta kindlalt koju tõi meid. 
           Kuid ah – süda! süda! süda! 
                Tekk on seda hääletum
                    seal, kus kapten veres maas – 
                        langend, jäik ja tumm.

Oo kapten! mu kapten! sa tõuse – puhub sarv,
sa tõuse – sulle lehvib lipp ja kihab rahvaparv –
su auks see laul, need lilled seal – su auks need ehteis majad –
su auks see voog, see kiikuv mass, need rõõmsad näod ja kajad!
          Ah kapten, armas isa!
               Las toetan sind – see on vaid lumm,
                   et lamad nüüd siin tekil maas –
                       langend, jäik ja tumm.

Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu,
ei isa märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu;
laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske sõit,
on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit:
        oo hõiska rand! ja kõla kell!
             – kuid lein on seda hääletum
                  tekil, kus mu kapten maas –
                     langend, jäik ja tumm.

Tõlkinud Boris Kabur. Eestikeelne tõlge on ilmunud luulekogus „Rohulehed“ (1962) 
Soovitanud Mart Velsker

Sylvia Plath “Viljatu naine”

Olen tühi ja kergeimgi jalaast kaigub minus vastu,

olen muuseum, kus pole kujusid – vaid uhked

piilarid, portikused, rotundid.

Purskkaev mu õuel hüppab kõrgusse ja vajub siis

 endasse tagasi –

tal on nunna süda ning maailma suhtes on ta pime. Marmorliiliaist

hoovab kalbust nagu lõhna.

.

Kujutlen end rahvamurrust kihavana,

valge Nike ja mitme lagedasilmse Apollo emana.

Selle asemel haavavad surnud mind oma

tähelepanuavaldustega, ja miski ei muutu.

Kuu asetab käe mu laubale;

ta on ilmetu näoga ja vaikiv nagu põetaja.

plathluule

Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Kaja Kaldmaa

Ken Norris “Guitar Lessons”

It is important to first learn how to
break your guitar. The best method
is to get drunk & angry, perhaps love
has fallen through & you have smashed
her tennis racket & and she has mocked you
so you run reeling to your guitar case
& break out the six-stringed wonder &,
grabbing it by the neck, you smash it
against the floor until the body comes away
in pieces, there are splinters everywhere
& you are still firmly gripping the intact neck.
This is one way that it could be done. & after
you have broken it you cry, & that cry
is the total perfection of the blues.

norristosleep

Ilmunud kogus “To sleep, to love” (1982)
Leidis Kaja Kaldmaa