Bob Dylan “Lähen ja lähen ja lähen”

Olen jõudnud paika
Kus paljud ei paindu
Mis seal enam öelda
Tee lõpp kui on käes
Ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud

Panen raamatu kinni
Kus pildid ja jutt
Ning enam ei hooli
Mis edasi saab
Ma vaid lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud

Mõni niit mind on hoidnud
Olen järginud reegleid
Nüüd on aeg lõigata end lahti
Enne kui hilja
Nii ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud

Vanaema ütles: “Mine poiss,
kuhu süda sind juhatab.
Küll siis näed, et kõik lõpeb hästi.
Pea meeles, et kõik kuld ei hiilga.
Ära jäta seda, mida kalliks pead.”

Olen käinud seda rada
Kuristiku serval
Nüüd on aeg minna
Enne kui järsak on ees
Nii ma lähen
Ja lähen
Ja olengi läinud

bobdylan

 

Tõlkinud Juhan Habicht
Ilmunud “Noorus” 1991/7
leidis Tiina Sulg

Advertisements

Emily Dickinson “*** Käib mõni Pühal Kirikus…”

Käib mõni Pühal Kirikus —
ma Kodus püha pean —
kus Kooripoisiks Riisilind —
Puuvõra Võlviks sean —

Käib mõni Pühal valges rüüs —
ma tiibu kannan vaid.
Ja Kella endale ei löö
vaid laulan — kuula vaid!

Peab Jumal jutlust — tuntud mees —
ta jutt ei ole pikk.
Ei oota igavik mind Ees —
mu Ümber — Igavik!

kirimaailmale

Tõlkinud Doris Kareva, kogust “Kiri Maailmale” (1988)
leidis Tiina Sulg

Sylvia Plath “Peegel”

Olen hõbedane ja täpne. Eelarvamustevaba.
Mida iganes näen, neelan silmapilkselt alla –
just sellisena, nagu ta on – armastusest või põlgusest hägustamata.
Ma pole julm, kõigest tõetruu –
pisijumala silm, neljakandiline.
Enamasti juurdlen vastasseina üle.
See on roosa ja tähniline. Olen silmitsenud seda nii kaua,
et pean teda osaks enese südamest. Ent ta vilkleb.
Näod ja pimedus lahutavad meid ikka ja jälle.

Nüüd olen ma järv. Üks naine kummardub mu kohale,
otsides mu põhjatusist oma tõelist mina.
Siis pöördub ta nonde valetajate – küünalde või kuu poole.
Näen ta selga ja peegeldan seda kohusetruult.
Ta tasub mulle pisarate ja kätevärinaga.
Olen tema jaoks tähtis. Ta muudkui tuleb ja läheb.
Igal hommikul on just tema nägu see, mis vahetab välja pimeduse.
Minusse on ta uputanud noore neiu, ja minust
kerkib päev-päevalt keegi vana naine ta poole nagu õudustäratav kala.

plathluule

Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Tiina Sulg

Walt Whitman “Oo kapten! mu kapten!”

Oo kapten! mu kapten! on möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev, maa paistab, käes on võit;
täis rahvast kaid, ja kuula vaid – neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
– me visa laev, see vapper paat, ta kindlalt koju tõi meid. 
           Kuid ah – süda! süda! süda! 
                Tekk on seda hääletum
                    seal, kus kapten veres maas – 
                        langend, jäik ja tumm.

Oo kapten! mu kapten! sa tõuse – puhub sarv,
sa tõuse – sulle lehvib lipp ja kihab rahvaparv –
su auks see laul, need lilled seal – su auks need ehteis majad –
su auks see voog, see kiikuv mass, need rõõmsad näod ja kajad!
          Ah kapten, armas isa!
               Las toetan sind – see on vaid lumm,
                   et lamad nüüd siin tekil maas –
                       langend, jäik ja tumm.

Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu,
ei isa märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu;
laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske sõit,
on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit:
        oo hõiska rand! ja kõla kell!
             – kuid lein on seda hääletum
                  tekil, kus mu kapten maas –
                     langend, jäik ja tumm.

Tõlkinud Boris Kabur. Eestikeelne tõlge on ilmunud luulekogus „Rohulehed“ (1962) 
Soovitanud Mart Velsker

Sylvia Plath “Viljatu naine”

Olen tühi ja kergeimgi jalaast kaigub minus vastu,

olen muuseum, kus pole kujusid – vaid uhked

piilarid, portikused, rotundid.

Purskkaev mu õuel hüppab kõrgusse ja vajub siis

 endasse tagasi –

tal on nunna süda ning maailma suhtes on ta pime. Marmorliiliaist

hoovab kalbust nagu lõhna.

.

Kujutlen end rahvamurrust kihavana,

valge Nike ja mitme lagedasilmse Apollo emana.

Selle asemel haavavad surnud mind oma

tähelepanuavaldustega, ja miski ei muutu.

Kuu asetab käe mu laubale;

ta on ilmetu näoga ja vaikiv nagu põetaja.

plathluule

Kogust “Luulet” 1990, tõlkis Tiina Aug, tõlge üle vaadatud veebruaris 2014.
Leidis Kaja Kaldmaa

Ken Norris “Guitar Lessons”

It is important to first learn how to
break your guitar. The best method
is to get drunk & angry, perhaps love
has fallen through & you have smashed
her tennis racket & and she has mocked you
so you run reeling to your guitar case
& break out the six-stringed wonder &,
grabbing it by the neck, you smash it
against the floor until the body comes away
in pieces, there are splinters everywhere
& you are still firmly gripping the intact neck.
This is one way that it could be done. & after
you have broken it you cry, & that cry
is the total perfection of the blues.

norristosleep

Ilmunud kogus “To sleep, to love” (1982)
Leidis Kaja Kaldmaa

Emily Dickinson “*** Et mina ei saand…”

Et mina ei saand peatuda –
Surm peatas lahkesti –
Tõld mahutas meid mõlemaid –
ja Surematustki.

Sõit vaikselt käis – Tal polnud rutt –
ja mina panin käest
kõik töö kõik ajaviitmise
Ta Viisakuse eest –

Me möödusime Koolist – Õu
täis Laste vallatust –
ja Voogavatest Väljadest
ja Päikseloojangust –

Või õigemini – Tema Meist
Sääl Udu kasvas, külm –
Mu Kleit vaid Härmalõngadest –
Keep õlul – kõigest Tüll –

Me peatusime Maja ees
mis Maa seest Paisund näis –
ei Katust ei Karniisi tal –
vaid Mulda – künkatäis –

Sestsaati – Sajandeid – ent neist
üksainus Päev on pikk –
mil adusin et Hobustel
on sõõrmeis igavik –

(tõlkinud Doris Kareva)
kirimaailmale amantoloogia
Eestikeelne tekst ilmunud Emily Dickinsoni luulekogus „Kiri Maailmale“ (1988)
ja „Ameerika luule antoloogias“ (2008)

Soovitanud Mart Velsker.