Astrid Ivask “Laupäevaõhtune palve”

Tänan soojuse eest, tänan valguse eest
ja septembrikuu võrkude eest,
tänan takjate eest ja kummelite eest,
kasside, sääskede ja liblikate eest.
Tänan selle eest, mis andis sära
ja ka selle eest, mis tegi valu.
Tänan voorimeeeste, tänavate ja õlle eest
ning selle kummalise kauguse eest,
millesse üksnes salaja tohib uskuda.
Tänan lume, liiva ja okaste eest,
selle eest, mis oli, mis veel tuleb
ja mida selles elus kunagi ei tule.
Tänan latgali ja liivi keele eest,
Soomemaa ja Lestene murraku eest,
sõnade eest, mis jäävad, ning nende eest, mis kaovad.
Tänan selle eest, et meid võib asendada,
aga mitte unustada. Tänan Rilke, Bashõ ja
Blaumanise, eriti Blaumanise eest.
Tänan vahaküünla ja vere värvi eest,
valgete kirsside ja mustade viinamarjade eest,
taeva tuvide ja maa vähkide eest,
tänan lõpuniviidu ja võimatuks jäänu eest,
kaastunde ja meeleraskuse eest,
kahjutunde eest, et on algus ja lõpp.
Tänan selle eest, et kõige pärast võib nutta ja kõigest võib laulda.
Tänan.

 

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Tarik

Advertisements