Triin Paja “Puust lind”

õhtu. puud korjavad
varjude lõnga kokku.

Kafka silmadega mees
tõuseb raudrohu vahelt.

mina, aknalaual
kauge tuletornina,

ei tea ta nime
ja kirjeldades ta keha,

olen pime, kes nikerdab
puust lindu.

Kafka silmad säravad
kui rabakanarbik.

ta juustest võib leida
õunapuuõisi.

ta veenid võivad särada
kui jõed, kui lumi

Pekingis. ta kaob,
valge ämber

kõikumas jalgrattal.
mu keha käärib ja ma ei paku

kellelegi ta likööre,
suud tulvil tumedat mett.

hoian vaid enda käte
luitunud pitsi.

kas tead, suurim raskus
me kätel on tühjus?

Kogust “Nõges” (2018)
leidis Eve Pormeister

Triin Paja “Maailm algab”

täna on mu käed tühjad ja ma ei lähe
neid täitma. täna on videvik varestest põimitud,
kuid lubasin, kirjutan rohkemast kui ilust. kirjutan,
kui tee on leige ja kased kahisevad mu rinnas.

kehadest, mis põõnavad kopitanud lehtedes.
näljast, mis kahiseb lapse rinnas nagu kased,

näljast, mis karjub lapse kõhus nagu kajakas.

ja kilekott räimi.
kuid ka selles on ilu, räimed
määrivad koti oma kuuvalgusega.

pärast vihma on taevas poolkuu kui hõõguv kannel,
kuid mu vihmast muljutud juuksed
tilguvad, tilguvad
edasi.

see ei ole ilu, vaid viis,
kuidas tühjade kätega
ellu jääda.

kajakad karjuvad:
tühjus,
tühjus.

Kogust “Nõges” (2018)
leidis Eve Pormeister

Triin Paja pilt on pärit siit.