õhtu. puud korjavad
varjude lõnga kokku.
Kafka silmadega mees
tõuseb raudrohu vahelt.
mina, aknalaual
kauge tuletornina,
ei tea ta nime
ja kirjeldades ta keha,
olen pime, kes nikerdab
puust lindu.
Kafka silmad säravad
kui rabakanarbik.
ta juustest võib leida
õunapuuõisi.
ta veenid võivad särada
kui jõed, kui lumi
Pekingis. ta kaob,
valge ämber
kõikumas jalgrattal.
mu keha käärib ja ma ei paku
kellelegi ta likööre,
suud tulvil tumedat mett.
hoian vaid enda käte
luitunud pitsi.
kas tead, suurim raskus
me kätel on tühjus?
Kogust “Nõges” (2018)
leidis Eve Pormeister