Valge armastab üksindust;
must poeb tolmuna pragude vahele;
punane maskeerib end verena me soontes;
kollane irvitab, lootes end olevat Heliose poeg;
rohelist värvi pole olemas, ta on olemas vaid me mõtteis,
ja me mõtleme, hehee! näe, see kleit ja need heleda juuksed
ja kõrged kontsad seal tänaval kõpsutamas,
tüdruk kui võilill,
kollased juuksed,
milline kleidike;
ning sinist pole lihtsalt nähtud,
aga see on olemas.
Vaadata kas või Õismäe tornmaja viimase korruse korteri aknast
õhtulääne suunas
ja uskuda, tulevik ongi selline,
nagu sealt paistab –
siniruuduline, valgete vuukidega,
electro-hõnguline, aga muidu peaaegu nagu lapsepõlv.
Ja tõesti, ma suudan peaaegu uskuda, tulevik ongi selline,
nagu see paistab –
siniruuduline, valgete vuukidega,
electro-hõnguline, aga muidu peaaegu nagu lapsepõlv.
Ilmunud kogus “Aken sinisesse” (2013)
Leidis Tiina Sulg
Luuleleid 