Lill laulab liblikale
kiitust,
liblikas õhule,
õhk taevale.
Ka mina laulan hoosiannat
lillele,
liblikale,
õhule.
Taevas tuleb alla.
Tõesti-tõesti
tuleb maa peale
kuulama mu hinge.
Kogust “Tuulemesilane” (2018)
leidis Ago Pärtelpoeg
Heljo Mänd
Heljo Mänd “*** Palmipuuoks…”
Palmipuuoks
on lunastus.
Kes kingiks mulle
lõunamaa palmioksa
Juuda seeklite asemel?
Istutaksin selle lillepotti,
hingaksin ta peale
oma hingeõhku,
sosistaksin talle palvesõnu.
Mu tuba oleks tempel.
Kogust “Tuulemesilane” (2018)
leidis Ago Pärtelpoeg
Heljo Mänd “*** Sina oled mu…”
Sina oled mu pelgupaik.
Kindel linn.
Su paremas peos on
linnupesa poegadega.
Kõik tiibadeta
ja sulgedeta.
Mu suunokk on palveks lahti
keset külma talve:
heida mulle armu
ja kirgasta mind
oma kirkusega,
et võiksin olla
Sinu linnulaps.
Kogust “Tuulemesilane” (2018)
leidis Ago Pärtelpoeg
Heljo Mänd “Jõulujumal”
Jõulud tasa-tasakesi
lähemale tulevad,
silmad läbi lumesaju
tulemisest ülevad.
Läbi lume tulukesed
võnguvad kui küünlakuma.
Lähemale, lähemale
jõuab Jõulujumal.
Lähemale, lähemale,
jõulusõnad suus.
Jõulumets on jõuluvalge,
ununeb kõik muu.
Kogust “Jõulumets” (2011)
leidis Ülle Nemvalts
Heljo Mänd “*** Mu kirjutuslaua sahtlid…”
Mu kirjutuslaua sahtlid
on rõõmust umbes.
Rõõm ripub neist välja
nagu kevadine jääpurikas.
Nagu kask,
kes tilgutab mahla.
Talve müür hakkab vankuma.
Sõbrad mu pahupidi päevadest
sulavad minuga ühte.
Tulevad mu juurde
minevikust, mis on kaugel
nagu linnupesa
puuladvas.
Heljo Männi kogust “Sinine suvi” (2016)
leidis Tiina Sulg
