Jõulud sõitsid raamatusse
ega läinud ära.
Kunstnik tippis kuusepuule
tuhat rõõmusära.
Tippis kuldse pintsliga
kuldseid küünlatäppe.
Tuli kargas pintslist välja,
põletas ta näppe.
Pilt sai ilus, hele-hele.
Ilust lõõmas raamat.
Jooksin jõulumuinasjutust
ruttu osa saama.
Heljo Männi raamatust “Jõulumets” (2011)
leidis Ülle Nemvalts
Jaaniõhtul põleb
mu südames lõke.
Või põleb lõke mu toas?
Kõik põleb ja õitseb.
Isegi sõnajalaõis.
Rooman nagu jaaniuss
ta poole,
jala küljes valguse latern.
Kogust “Sinine suvi” (2015)
leidis Elle Kasemets
Metsavälu,
tuhande tuule aas,
on rõõmukülvis.
Tuul lendab
otsekui mesilind
üle rohukõrte,
sumistab
vaevukuuldavalt,
sumistab ka minusse.
Olen tuule-usku.
Usun juhusesse,
mis pole juhuslik.
Kogust “Mitmekihiline mets” (2021)
leidis Ulvi Lond
Tänane mets on kärsitu.
Räägib õhevil.
Tuul tuulega.
Puu puuga.
Lill lillega.
Ainult vaikusel on aega
kududa oma sõnad vaipa,
kududa mustriks
iseendale ja teistele
mõtlemiseks.
Kogust “Mitmekihiline mets” (2021)
leidis Ulvi Lond
Heljo Männi pilt on pärit siit.
Metsal on ravitseja käed.
Ladvasõrmed harali,
riivab ta mu pealispinda,
riisub kokku
minu liigse kiiruse,
mu ruttamise.
Ka tõmbetuule-naeratuse
võtab ära.
Ulatab asemele oma rahu.
Kogust “Mitmekihiline mets” (2021)
leidis Ulvi Lond
Lill laulab liblikale
kiitust,
liblikas õhule,
õhk taevale.
Ka mina laulan hoosiannat
lillele,
liblikale,
õhule.
Taevas tuleb alla.
Tõesti-tõesti
tuleb maa peale
kuulama mu hinge.
Kogust “Tuulemesilane” (2018)
leidis Ago Pärtelpoeg
Palmipuuoks
on lunastus.
Kes kingiks mulle
lõunamaa palmioksa
Juuda seeklite asemel?
Istutaksin selle lillepotti,
hingaksin ta peale
oma hingeõhku,
sosistaksin talle palvesõnu.
Mu tuba oleks tempel.
Kogust “Tuulemesilane” (2018)
leidis Ago Pärtelpoeg
Sina oled mu pelgupaik.
Kindel linn.
Su paremas peos on
linnupesa poegadega.
Kõik tiibadeta
ja sulgedeta.
Mu suunokk on palveks lahti
keset külma talve:
heida mulle armu
ja kirgasta mind
oma kirkusega,
et võiksin olla
Sinu linnulaps.
Kogust “Tuulemesilane” (2018)
leidis Ago Pärtelpoeg
Jõulud tasa-tasakesi
lähemale tulevad,
silmad läbi lumesaju
tulemisest ülevad.
Läbi lume tulukesed
võnguvad kui küünlakuma.
Lähemale, lähemale
jõuab Jõulujumal.
Lähemale, lähemale,
jõulusõnad suus.
Jõulumets on jõuluvalge,
ununeb kõik muu.
Kogust “Jõulumets” (2011)
leidis Ülle Nemvalts
Mu kirjutuslaua sahtlid
on rõõmust umbes.
Rõõm ripub neist välja
nagu kevadine jääpurikas.
Nagu kask,
kes tilgutab mahla.
Talve müür hakkab vankuma.
Sõbrad mu pahupidi päevadest
sulavad minuga ühte.
Tulevad mu juurde
minevikust, mis on kaugel
nagu linnupesa
puuladvas.
Heljo Männi kogust “Sinine suvi” (2016)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 