Joanna Ellmann “*** Olen vajunud kuskile…”

Olen vajunud kuskile, tuleb
end jälle üles otsida.
Nagu kaks korda aastas ikka juhtub.
Sügisel. Kevadel.
Tuled ei põle,
elu kaugeneb.
Aga parkides kasvavad seened,
pistavad oma kübarad sahinal
mulla alt välja.
Vihma sabistab,
on öö.
Kuhu küll panin oma portfelli,
ma pidin sinna neid ju korjama.
Panin sinna, kuhu panin endagi.
Igal sügisel, igal kevadel
tuleb end uuesti üles otsida.
Seetõttu elu venibki.
Küll kunagi jääb hetk igaveseks hetkeks
ega teisene enam.

ellmannsulgunudruum

Joanna Ellmann “Sulgunud ruum” (2015)
Soovitab Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna peaspetsialist