jõgi läbib linna
ta põhjas
kauged mõtted
keegi istub kaldal
ja viskab oma mõtte vette
sina kaugel eemal
ühel teisel sillal
sama jõe ääres
püüad mõtte kinni
kannad seda päev otsa
endaga kaasas
ega taipagi
kust kohast on pärit
need sõnad su sees
kogus “Peegeldused tundmatust” (2020)
leidis Tiina Sulg
Iga hetk on olematus
kesk järve.
Iga sekund
aja nööpaugus kinni.
Sa vaatad sillalt alla
ega tea, kuhu peaksid minema
või kes sa üldse oled.
Veepeegeldus teeb su
ümber.
Kogust “Sulgunud ruum” (2015)
leidis Tiina Sulg
Olen vajunud kuskile, tuleb
end jälle üles otsida.
Nagu kaks korda aastas ikka juhtub.
Sügisel. Kevadel.
Tuled ei põle,
elu kaugeneb.
Aga parkides kasvavad seened,
pistavad oma kübarad sahinal
mulla alt välja.
Vihma sabistab,
on öö.
Kuhu küll panin oma portfelli,
ma pidin sinna neid ju korjama.
Panin sinna, kuhu panin endagi.
Igal sügisel, igal kevadel
tuleb end uuesti üles otsida.
Seetõttu elu venibki.
Küll kunagi jääb hetk igaveseks hetkeks
ega teisene enam.
Joanna Ellmann “Sulgunud ruum” (2015)
Soovitab Kristel Kalda
Tartu kultuuriosakonna peaspetsialist
Luuleleid 