Contra “Lõunamaaunistus”

Muutuks Eesti lõunamaaks —
oleks ideaalne!
Otse koduaiast saaks
noppida banaane.

Kui ei lahkuks meie mant
troopiline kliima,
londist lüpsaks elevant
maitsva kookuspiima.

Raiuda ei tuleks puid,
kütma ei peaks maja,
ei peaks kandma käpikuid,
sokke poleks vaja.

Meie rahvuskaladel
praegu vähe kaalu,
kui me merealadel
liiguks sinivaalu.

Hambaauku peidame
ära väikse räime,
sinivaalast leiame
priske kõhutäie.

Kas siis sellist Eestit me
tahaksime tõesti?
Minu meelest enam see
poleks mingi Eesti.

contraisasokkonufonaut

raamatust „Isa sokk on ufonaut”
leidis Tiina Lutter

Contra “Ajaviitelasud”

ei tõesti sind ma sugugi ei põlga
vaid ajaviiteks lasen sinu pihta
kui tabangi sind paremasse õlga
sa demonstreerid oma nõtket pihta
ja graatsiliselt pöörad ennast ümber
ja vaatad kurva näoga mulle otsa
ma kardan et nüüd kohe kukud ümber
ja pean su laiba ära peitma metsa
kuid sa ei kavatsegi surra minu kuulist
ma võin su pihta igavesti lasta
käib kerge värin läbi sinu huulist
kuid mulle samaga sa eal ei vasta
saab viimaks lükatud ka viimne padrun rauda
ma korjan enda ümbert tühjad kestad
su juurde minna tahaksin ja sulle laulda
kui õnnelik ma olen et sa ikka kestad

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kogumikust “Päike ja lamp” (1998)
Leidis Triin Võsoberg

Contra pilt on pärit siit.

Wimberg “Kodu”

Lapsed eemal rahulikult
oma asju ajasid,
vanemate närvid puhkust
said – nad ammu vajasid.

Aga kaugele ei jõuttud
kohvilauajutuga,
sest et juba õue täittis
keegi hirmsa nutuga.

Püha taevas, mis on lahti –
see nüüd küll ei tõotta head!
“Jan lõi mulle vastu põske!”
hoidis Kati käega pead.

“Aga tema juustest kiskus!”
Jan entt oli õigust täis.
“Pagan võtku!” ütles isa,
vihasena lausa näis.

“Miks normaalselt olla teie
kohe kuidagi ei või?
Miks on ikka kisa lahti?
Mis teil nüüd siis sisse lõi?”

“Mängisime kodu!” nuutsas
Kati, märg kui kastekann.
“Ja siis mina olin emme,
aga issi oli Jan.”

 

Kodo

Võro kiilde ümbre pannu Contra

Latseq iimäl tassakeste
ummi asju aieva,
vanembite närviq puhkust
ummetigi saieva.

A no vaevalt juvva jõuti
edimäne kohvitsilk,
joba koskil kiäki rüükse
nigu kassi küüdsin tsirk.

Pühha taivas, miä nüüt valla –
sjoo ei lupa kuiki hääd!
“Jan lei minnu vasta põske!”
hoitse Kati käega pääd.

“A tä minnu hiussist kisse!”
Jan iks umma õigust ai.
“Pakan võtass!” ütel esä,
peris vihatsõs tä sai.

“Tii küll kõrralikult ollaq
õkvalt sukugi saa-ei?
Käü üts tapõlus päiv otsa!
Määne parm teid jäl´ki sei?”

“Mängsemi jo koto!” nuudsas
Kati, likõ ku iiskann.
“Ma sääl mängun olli emme,
a no issi – tuu oll Jan.”

Ilmunud kogus “Hõõguvad read” (2011)
Leidis Ülli Tõnissoo