Tag Archive | Contra

Contra “*** elu võimalikkusest koos masinatega…”

elu võimalikkusest koos masinatega
taban end tihti mõttelt
et tehnika areng käib mulle närvidele

võib-olla sellepärast
et ma ei saa masinatest aru
ma ei ole ju üldse tehnikaga sina peal
isegi automootoriga
mis juba mitu inimpõlve vana
ei oska ma midagi peale hakata
ja arvuti või õigemini kompuutri soovidest
saan tihtipeale vähem aru
kui sellest
mida naised tahavad

jah muidugi häirib mind see et
kuigi masinad teevad elu kergemaks
ja protsessid kiiremaks
on inimestel järjest vähem aega
ja et saades järjest rohkemate
sõpradega suhelda
saab hoopis vähem
sõpradega suhelda

ja et inimestel on järjest vähem aega
kasutatakse järjest rohkem masinaid
lapsehoidjana
ja ühel hetkel selgub et
arvutit või telekat
on lapse käest raskem ära võtta
kui lutist võõrutada
vist ei aita seegi
kui ekraani sinepiga määrida

aga mind püütakse
bussisõidust
või üldisemalt ühistranspordist võõrutada
sest viimastel aastatel
on peaaegu alati bussi peal
vähemalt üks masin
mis teeb muudkui kõll ja kõll
sellised läbilõikavad kõllid või kõlksud
on nii pealetükkivad
et tõmbavad tahtmatult endale tähelepanu
ja katkestavad peas rulluma hakanud mõtte
püüan neid võtta kui loomulikke loodushääli
aga siiamaani ei ole õnnestunud

ma ei teagi mida need kõlksud tähistavad
aga tundub et seda et on tulnud uus sõnum
uus sõnum mis võib olla näiteks lihtsalt
irw

tegelikult väga paljud inimesed oskavad neid
kõlkse välja lülitada aga peaaegu alati on terve
bussi peale
ikka mõni kes kõlksub ei taha ju ütlema minna ka
et mind segab pealegi pole enamasti kindel kes
täpselt kõlksub
ja nii ma seal olen ja püüan
uue ajaga kohaneda
praegu tundub juba täitsa tore
see vaheetapp kus inimesed
bussis suure häälega oma eraasju arutasid
sealt sai vähemalt ainest luuletuste jaoks
vbl käibki mulle närvidele see
et ma ei saa teada mis sõnum just tuli
vajadus kõigega kursis olla
pole mullegi võõras
kuigi uudistesaateid pigem väldin

aga kujutage ette et tuleb uudistesaate signatuur
aga sellele järgneks vaikus eetris
ja siis tuleks paarikümne sekundi pärast
uus signatuur mis tuletaks meelde
et uudistesaade käib
aga uudist ikka ei mingisugust
aga võib olla polegi
nendes uudistesaadetes
mingit uudist
ma pole pingsalt jälginud
igatahes pärast ilmateate lõppu
ei tea peaaegu mitte kunagi
mis homne ilm on

lisaks mürareostusele
tektavad kaasaegsed masinad
ka materiaalset reostust
sest neid peab tihti vahetama
kuna iga järgmine mudel
tehakse nii vähe parem kui võimalik
et saaks võimalikult kiiresti ja tihti
jälle uue ja parema mudeliga
välja tulla

aga valgusreostus ka
ma loodan et sellega teadlased
tegelevad ka
aga praegu on masinatel küljes
liiga palju tulesid ja tulukesi
mis plingivad ja vilguvad
ja kui tuleb öö ja uni
siis poevad need tuled

kuhugi ajukäärude vahele
laevad sinna infot edasi
ma näen ju et need
unenäod on hoopis
intensiivsemad ja väsitavamad
kui pean magama koos selliste
vilkuvate tulukestega
aga ööseks välja lülitada ei saa
sest siis nad hakkavad
hommikul uuesti sisse lülitades
pirtsutama
kui see pole masinate võim
siis mis see veel olla saab
ja sellise masinate võimu all
ma elada ei taha

see on minu meelest just see
ulmejuttudes juba aastakümneid
leidunud teema
kuidas masinad
kuidas robotid
võtavad maailas võimu üle
et kurat
need ulmejutud ka kõik
täide peavad minema

eks ma ise olen ka
masinasõltuvuses
kirjutan sedagi luuletust
praegu otse arvutisse
mis on siiski hulga parem
kui kirjutusmasin
või trükimasin
sest saan klahvidele vajutada
õige õrnalt
ilma et teisi inimesi üles ajaks

tahtsin nii väga
seda paberile kirjutada
sest paberile kirjutades
oled kuidagi oma mõttega
rohkem koos
aga tundsin et mõtted on
üsna hüplikud
ja pärast on neid
raske kokku korjata
ja õigesse järjekorda panna

näiteks neid ridu kirjutades
on mul palju veel kirja panemata sellest
millega ma alustada tahtsin
algus on võibolla olemas
aga vahepealset ei ole

selline hüplikkus on
kindlasti ka internetis
ringi hüppavate
hüpikakende süü

arvutimängud tegelikult
pigem ei harjuta
inimesele pealiskaudsust
vaid need hüpikaknad
ja see miski
mis tahab ennast infoks nimetada
aga on pigem nagu
peenikesteks ribadeks
rebitud ajaleht
kus on küll teadmisi palju peal
aga midagi teada ei saa

mul oli ka lapsepõlves arvutimäng
hunt kes püüdis riiulitelt kukkuvaid mune
täiesti jabur ja nüri mäng (võiks öelda)
vaevalt et need munad tegelikult korvi
kukkudes
terveks jäid
millest annab tunnistust seegi
et korvile sadadest ja tuhandetest munadest
kunagi kuhja peale ei tulnud
aga ma jõudsin tasemeni
kus ma pidin oma kaks tundi järjest
neid mune jälgima
kaks tundi järjest keskenduma ühele asjale
ilma vahepeal söömata
kempsus käimata
vaatamata kas postkasti on midagi tulnud

see kindlasti ei tulnud mu süvenemisvõimele
kahjuks
küllap arendas
ja praegu on see mul ikkagi olemas
mis sest et vahepeal ei osanud
paarkümmend aastat sellega
midagi tarka peale hakata

ma arvan et
ka tänapäeva arvutimängud
võivad keskendumisvõimele
kasuks tulla
kui mu poeg räägib
midagi enda arvutimängudest
ei saa ma küll midagi aru
aga teksti loogika on selline nagu võiks rääkida
näiteks ülikooli füüsikaprofessor
millest ma ka midagi aru ei saa
aga mis on kindlasti tark ja hinnatud jutt

võib ju öelda et mis nendest
arvutimängudest saadud teadmistest
elus kasu on
aga sama võib öelda
paljude koolist saadavate
teadmiste kohta
neist ei olegi tihtipeale elus kasu
aga nad aitavad arendada
loogikat
süvenemisvõimet
empaatiat
(kuigi ma selle sõna uhtes
erilist empaatiat ei tunne)
millest kõigest elus palju kasu on

kool peab ka arenema
on juba välja koolitatud
palju tarku ja kannatlikke inimesi
kes on igasuguseid mugavaid
masinaid leiutanud
nüüd tuleb rohkem keskenduda sellele
kuidas masinate maailmas mitte kaotajaks jääda

Kogust “Legoist” (2019)
leidis Tiina Sulg

Contra “*** oh sa wifi….”

oh sa wifi-võrgukene
oled nõnda nõrgukene

kus sa vaene ringi roomad
kas sa õiget suunda hoomad

kuidas minu juurde jõuda
lõpetama infopõuda

metsas kõndimas käin tihti
otsimas kus liigub wifi

ja kui jälitades võrke
männiga teen kokkupõrke

anna saele viimse lihvi
platsi puhtaks teen et wifi

leiaks tee mu juurde üles
istuks nurrudes mu süles

Kogust “Legoist” (2019)
leidis Tiina Sulg

Contra pilt on pärit siit

Contra “Doonor”

luuletaja peab õnnest
kategooriliselt loobuma
harmoonilised suhted
mugavustega korter
ei ole tema jaoks
see on liiga väikekodanlik
ja kui sealt mingit luulet tulebki
siis mingit roosamannat
mida isegi laulupeo kavva ei võeta
mille peale nobel hauas ringi keerab
ja mida loevad ainult väikekodanlased
ja sedagi ainult siis kui otsivad riiulist
mis raamatu vahele
nad oma 500-kroonise peitsid

ei
luuletaja peab hoolitsema
õige keskkonna eest
valus peab olema
veri peab lendama

veri

veri…

jah
lähen doonoriks
vahetan mõnesaja grammi kaupa
välja vere
mis sind armastab

Kogust “Legoist” (2019)
leidis Tiina Tarik

Contra “Lõunamaaunistus”

Muutuks Eesti lõunamaaks —
oleks ideaalne!
Otse koduaiast saaks
noppida banaane.

Kui ei lahkuks meie mant
troopiline kliima,
londist lüpsaks elevant
maitsva kookuspiima.

Raiuda ei tuleks puid,
kütma ei peaks maja,
ei peaks kandma käpikuid,
sokke poleks vaja.

Meie rahvuskaladel
praegu vähe kaalu,
kui me merealadel
liiguks sinivaalu.

Hambaauku peidame
ära väikse räime,
sinivaalast leiame
priske kõhutäie.

Kas siis sellist Eestit me
tahaksime tõesti?
Minu meelest enam see
poleks mingi Eesti.

contraisasokkonufonaut

raamatust „Isa sokk on ufonaut”
leidis Tiina Lutter

Contra “Ajaviitelasud”

ei tõesti sind ma sugugi ei põlga
vaid ajaviiteks lasen sinu pihta
kui tabangi sind paremasse õlga
sa demonstreerid oma nõtket pihta
ja graatsiliselt pöörad ennast ümber
ja vaatad kurva näoga mulle otsa
ma kardan et nüüd kohe kukud ümber
ja pean su laiba ära peitma metsa
kuid sa ei kavatsegi surra minu kuulist
ma võin su pihta igavesti lasta
käib kerge värin läbi sinu huulist
kuid mulle samaga sa eal ei vasta
saab viimaks lükatud ka viimne padrun rauda
ma korjan enda ümbert tühjad kestad
su juurde minna tahaksin ja sulle laulda
kui õnnelik ma olen et sa ikka kestad

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kogumikust “Päike ja lamp” (1998)
Leidis Triin Võsoberg

Contra pilt on pärit siit.

Wimberg “Kodu”

Lapsed eemal rahulikult
oma asju ajasid,
vanemate närvid puhkust
said – nad ammu vajasid.

Aga kaugele ei jõuttud
kohvilauajutuga,
sest et juba õue täittis
keegi hirmsa nutuga.

Püha taevas, mis on lahti –
see nüüd küll ei tõotta head!
“Jan lõi mulle vastu põske!”
hoidis Kati käega pead.

“Aga tema juustest kiskus!”
Jan entt oli õigust täis.
“Pagan võtku!” ütles isa,
vihasena lausa näis.

“Miks normaalselt olla teie
kohe kuidagi ei või?
Miks on ikka kisa lahti?
Mis teil nüüd siis sisse lõi?”

“Mängisime kodu!” nuutsas
Kati, märg kui kastekann.
“Ja siis mina olin emme,
aga issi oli Jan.”

 

Kodo

Võro kiilde ümbre pannu Contra

Latseq iimäl tassakeste
ummi asju aieva,
vanembite närviq puhkust
ummetigi saieva.

A no vaevalt juvva jõuti
edimäne kohvitsilk,
joba koskil kiäki rüükse
nigu kassi küüdsin tsirk.

Pühha taivas, miä nüüt valla –
sjoo ei lupa kuiki hääd!
“Jan lei minnu vasta põske!”
hoitse Kati käega pääd.

“A tä minnu hiussist kisse!”
Jan iks umma õigust ai.
“Pakan võtass!” ütel esä,
peris vihatsõs tä sai.

“Tii küll kõrralikult ollaq
õkvalt sukugi saa-ei?
Käü üts tapõlus päiv otsa!
Määne parm teid jäl´ki sei?”

“Mängsemi jo koto!” nuudsas
Kati, likõ ku iiskann.
“Ma sääl mängun olli emme,
a no issi – tuu oll Jan.”

Ilmunud kogus “Hõõguvad read” (2011)
Leidis Ülli Tõnissoo