Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Pühil kalmetel kasvab malts,
mõnikord on selle nimeks unustus.
Armutu aeg on teinud oma töö:
me soontesse sadas unustus
nagu sügisvihm mõdukappa.
Kuid me kõnnime siin, teie maal,
ja kuuleme, kuidas koputate oda otsaga
vastu kõmisevat rohukamarat.
Keegi ei ütle: olgu muld teile kerge…
Põllukivid lamavad te rinnal,
päike põrkab kividele ja puruneb klirinal.
Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Teie alemail kasvavad kuused,
mõnikord on sellegi nimeks unustus.
Hiied kohisevad teile manalalaule,
mille helid tungivad unustusse
nagu nooled rõngassärki.
Ja oleme tabatavad, õnneks oleme tabatavad.
Sest valu hoiab ärkvel, alati ärkvel.
Kuni tuntakse valu, ei uinuta.
Andestage, oh esivanemad, kui saate!
Ohvrikivi õnaruses on vihmavesi,
tihased käivad seal joomas…
Kogust “Ohvrikivi” (1972)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 