Pilt on pärit siit.
Tag Archives: Marie Under
Marie Under “Sirelite aegu”
2
All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.
Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael –
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.
Ja tõstan säravamat safiirkrooni,
et see end juuste kullakuhja plehiks,
ma õite rasket küllust üle pää.
Taas tunnen tuksatavat noori sooni:
on nagu mind mu õtsev veri ehiks,
ah, elada on imeliselt hää!
Kogust “Mu süda laulab” leidis Karin Haav
Marie Under “Kevadeutoopia”
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks midagi kuulmatut,
ja näpivad südame kannelt.
Oh teie poeedid, poeedikesed,
parem tuleks siduda ette
üle kulunud pükste
lai sinine poll,
osta saapamääret ja hari,
seada end käidavalle kohale
puhastama preilidelle kingi,
lahkete sõnade nõrgudes,
harja tuuseldes südame taktis.
Selle asemel,
et ühtsoodu
teha pediküüri
värsijalgadelle.
Või hakata korstnapühkijaks.
Eks ole see nagu karneval:
must tahmamask alati palge ees,
hammaste ja silmamunade välkudes,
käid inimsööjana teiste seas,
seeasemel, et alati
e n d lasta süüa –
Eks tõsta see iseteadvust ja tuju:
torukübar pääs
ning õlul redel,
too kõrguse igatsuste
üllas embleem.
Ronida siis katustelle,
kõrgemalle ja kõrgemalle,
torukübara riivates taevast,
püüda sääl kärbseid ja aeroplane,
välja naerda neid põrmus roomavaid,
maadligi vantsivaid
raskuse vaime.
Kõrgemalle ja kõrgemalle veelgi! –
Ja kord –
kui näib villand – –
viimse luulsöösti rebenemisel
karjuda päikeselle suhu
oma viimne armuavaldus…
Ah, teie poeedid, poeedikesed küll!
Kogust “Mu süda laulab” (1981)
Leidis Kaja Kaldmaa
Marie Under “Kevad 1”
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest.
Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin –
Ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!
Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama –
Ja rohus kepslemisest palja jalu
ning soojast meres keset väikseid kalu,
sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.
Kogust “Mu süda laulab” (1981).
Leidis Karin Haav
Marie Under “Vaguni aknal”
Poeb päike läbi tellingute filigraani.
Kaob õõtsudes hall silla-kaarte voor;
Mets tõuseb taevani ja taevas maani,
uus maailm jookseb vastu, õhetav ja noor.
Kant ratastiku kärsitumast tuksest,
läind tülpimused, mis sind rammetid. –
Säält mõned põrsad lauda avat uksest
Su poole roosatavad oma sametit.
Siis lammaste prisk-paksud villamättad –
kuid äkki juba tolmuks hajund koost.
Säält tüki puna võtad, teise jätad
ja südamesse surud need kaks nukrat hoost.
Ja lehtlad rohelisse punut. Kähardumas
Violetilt kapsapäid. Nii suuri päevalilli
on kummardumas iseenda kumas.
Tuul pilvedesse tõstab rongi pilli.
Nurk kirikut. Lehm lepatriinuks täpit.
Virn palke. Korstnad. Hoogsad suitsukringlid.
Miks mitte: pesu kuivab tuulest näpit,
kõik särgid kõlguvad kui päätud inglid.
Bulvaarid veavad linna pikas rodus
– oo, kogu ruut täis ruskeid pihlamarju –,
Sääl istuvad nad vaikselt-väikselt kodus
ja õhtu kuldab nende katusharju.
Ja teine rong! Näod akendesse litsut,
Täis kompvekke ja naeru tüdrukute suud.
Sarvprilles mehi. – Viimsepäeva mütsud!:
Eest! Lahti! Tähtedesse! Vastu ööd ja kuud.
Ilmunud luulekogus „Rõõm ühest ilusast päevast“ (1928)
ja hilisemates raamatutes, viimati Marie Underi luulevalimikes
„Lauluga ristitud“ (2006) ja „Luule“ (2007)
Soovitanud Mart Velsker