Juhan Smuul “Viimane laev”

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.

Kõike näen: kuidas valmivad viljad, –
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda – jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.

Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu armas, mu naine, mu roos.
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

Sina oled mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark – ja vaid veidike hull.

Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.

smuulluule

Leidis Laili Jõgiaas

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s