Gennadi Taniel viisistas millalgi ja Heli Lääts laulis;
noodi saime Teatri- ja Muusikamuuseumist
***
Laula, mustlaspoiss, laula veel,
et ma unustaks tagasitee.
Kuu on tõusnud — jahe ja suur:
varasta mulle see kuldne uur.
Laula, mustlaspoiss, laula veel!
Sinu laulus ma vabaks saan
selleks õhtuks. Oh, millal taas?
Homme mu ümber on kiviring,
kõvakrae kaelas kui korralik ling.
Sinu laulus vaid vabaks saan.
Hõiska verre suur elamislust,
et ma pääseks sest ummikust,
kuhu meist igaüks hõlpsasti poeb —
kruusateed kõnnib ja kopikaid loeb…
Hõiska verre suur elamislust.
Laula mu meeltesse unustust,
et ma ei mäletaks, tulin ma kust,
et ma ei küsiks, kas pikk on tee,
mida me käinud, mis käia on veel.
Laula mu meeltele unustust.
Laula, mustlaspoiss, laula veel!
Juba on andumisharras mu meel,
jalus ja ihus on tantsukirg,
kaugele, kaugele põgenes hirm —
laula, mustlaspoiss, laula veel!
Peedul, 1968
Kogust “Kõrtsilaulud” (2017)
leidis Tiina Tarik
