Pesen oma pikki juukseid
õhtu tavaline.
Äkki mõtlen:
nahk ja silmad —
kõik see on ju ime!
See, et tunnen,
see, et hingan
peegli kõrval praegu…
Ah, et ükski hetk ei läheks
mööda ilmaaegu!
Kogust “Lendutõusja” (1988)
leidis Maarika Ruuse
Veel on neil koidikutel kulmud hallid,
päev uinub enne pärisärkamist;
on õhtuil õlgadel jääst kootud sallid,
kust helbekaupa hargneb härmatist.
Ööd halavad täis külma kõrkust,
vaid hullu uskumatust hingab tuul,
ja enneolematut võõrast nõrkust
ma tajun eneseski sellel kuul…
Siis kuulen, kuidas tasakesi hõikab
mind kauge kevad läbi laisa jää
ja meenutuseks meeltepõhja põikab
arg lohutus, et jäädavalt ei jää
ka külmad mitte…
Ilmunud A. Kivi luulekogus “Lendutõusja” (1988)
Leidis Ulvi Lond