Oh ei ole midägi…
Tuless mete midägi!
Vihma või mõni vistrik
koskile paiga pääle.
Aga ei ole midägi.
Egä tule kedägi.
Tark – oless temä tullu!
Või sõs – kaits ullu.
Noh siski! Tulep õdak
ja üü aig ja lumi ja uni
ja suvi ja tali ja tuli ja veri…
Ääd und, ommukuni!
Kogust „Poolusevaikus vaikusepoolus” (1980)
leidis Tiina Sulg
Üü kõllane ku kärjevaha
ja lõhnav nagu einäkaar.
Kuu keset luhta satte maha
ku ammustatu valgeklaar.
Ma paness vastse pastle jalga,
et minnä oless kõbusamp,
ja põõsast murrass pajomalga,
sest kateksi om lõbusamp.
Nii läess ma õkva üle kesä,
et üitskõrd üless leida paik,
kos asup alli kure pesä,
kos kastel sõstraveini maik,
kos üü om kõllane ku vaha
ja lõhnap nagu einäkaar.
Kos kuu kesk luhta satte maha
ku ammustatu valgeklaar.
Kogust „Maa-alused järved” (1968)
leidis Tiina Sulg
kus on hea, kus meid ei ole?
Kalad ihkavad mõrratusse…
Tavalisest astume võrratusse.
Näod täis tõsidust nagu liud varju,
vaatame ringi ning kohe ei harju.
Tunneme veel tagasi. Mõtleme kibeda pääle.
Nagu öösorrid ööst, siit lõpuks leiame hääle.
Tundmata siinseid sõnu, rääkima kohe ei hakka.
Mäletades veel teisi, oleme hooletult vakka.
Puudutame asju, mis nimeta ja mis nimi üksnes.
Isegi alles nimeta – lihtsalt üks naine ja üks mees.
Vaatame puhu. Vaeme. Veame pilgud sisse.
Ettevaatlikult astume võrratust tavalisse —
sinna, kus tähitu taevas on nagu linnad unes.
Maailma, täis habrast lootust kui luga linnumune.
Kogust „Galerii” (1977)
leidis Tiina Sulg
Kurdid ei kurtnud.
Roomlased ei roomanud.
Kui tundsid lõõga, otsa —
surid oma mõõga otsa.
Gallid jõid galloni päevas,
olid purjus siis,
kui olid kained.
Viikingid lõid
laineid.
Nemad
ei kurda, ei rooma, ei löö laineid.
Joovad ja on kained.
On kõhnad hästi.
Ei ütle „armastan sind”,
vaid „sa lõhnad hästi.”
Põletavad oma külmi
kuusarnaseid lõkkeid.
Kogust „Lüürakala” (1978)
leidis Ülle Nemvalts
kellel külmetab
käsi —
minul külmetab kinnas
käsi on soe
mu juuksed
kasvavad mütsist läbi
kõditavad päikse
punast kõhtu
mu silmade tagant
viib alla
hämar keerdtrepp
mille astmed ei tolmu
Kogust „Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
leidis Ülle Nemvalts
Suviööd umisevad nagu unenäo mesipuud.
Aga sellest teavad üksnes suuremad mesisuud.
Suviöös – kuhu ka ei viiks hulguelu roidud —
igal pool hubisevad tillukesed sinised loidud.
Nagu kiirgaks need tuulemurru kõdunevatest puudest.
Kuivanud jõe põhjas miilavatest kalaluudest.
Kasteterade tahkudes vastu vilgendavatest
unustatud taevaste kannatlikult kumavatest kuudest.
Tuhat hulpivat tuld, tuhat tootsivat valgusetriipu.
Nagu kellegi Ühe käes tuhat väiksenat latenat viipuks,
mille habras loit äkki ööst läbi purdeks viirgub,
jalgade ette laotub ja laugude taha kiirgub…
Nii paistav see pilkudest vahel,
mis silduvad silmade vahel —
kes rambib kunstpäikeste kalgusest,
kes jaanimardikalaternate valgusest.
Kogust „Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
leidis Ülle Nemvalts
Maa-alused järved!
Päike ei lahusta
neis oma värve.
Taevas ei kummuta
neisse tähti.
Ükski aerulöök
nende rahu ei riiva.
Ükski veidrik ei jäta
endast jälge liiva…
Maa-alused järved
nagu varjatud tõed:
paljud ja paljud
neist algavad jõed.
Kogust „Maa-aluse järved” (1968)
leidis Kaie Prangel
Taevas kordub. Sõnav-selge
kui rännumehe eluõhtu.
Kaseokstes võtan selga
sellest taevast, selgest õhtust.
Just kui purje halihalja
all ma nüüdsest kulgen.
Kleepjais lehis silmad sulen.
Saatusesse puutun nagu nali nalja.
Just kui plagu lahingusse – kaski
kannan. Hõng hinge matab.
All selle rohelise okstemaski
ma olen noor ja nurimata.
Kaskedega oma ukseaugu kandin,
aknad raamin, piiran sängipeatsi,
et unenäoski kõik mul oleks heatsi,
ja nendel, keda näen seal, poleks sandim.
Kogust „Lüürakala” (1978)
leidis Kaie Prangel
Kuulan vihmade viise, vaatan pilvede sõõnu.
Ahjusuu – maapeal ainus hele laik vist.
Pärast kõiki vääraks vääratud sõnu
nüüd mõistan ka tões vaikimist.
Kogust „Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
leidis Kaie Prangel
Oli õhtu, oli õdu,
oli pühadene tunne —
nagu valgus, nagu kuma
ulatus see unne.
Nagu jumet lupjund palge
pani meile keegi…
Ärgates see rännak koidus
jätkus veelgi
just nagu ühest unenäost
teise üleminek.
Kui kahekesi kaldest alla
ülespidi minek.
Sellel põhja minemisel
ainult korraks longusime…
Nagu linnud liueldes
siis ülespoole langesime.
Kogust „Poolusevaikus vaikusepoolus” (1980)
leidis Kaie Prangel
Luuleleid 