Tag Archive | Nikolai Baturin

Nikolai Baturin „Üks põhjarahvas”

Kurdid ei kurtnud.
Roomlased ei roomanud.
Kui tundsid lõõga, otsa —
surid oma mõõga otsa.

Gallid jõid galloni päevas,
olid purjus siis,
kui olid kained.

Viikingid lõid
laineid.

Nemad
ei kurda, ei rooma, ei löö laineid.
Joovad ja on kained.
On kõhnad hästi.
Ei ütle „armastan sind”,
vaid „sa lõhnad hästi.”

Põletavad oma külmi
kuusarnaseid lõkkeid.

Kogust „Lüürakala” (1978)
leidis Ülle Nemvalts

Nikolai Baturin „Autoportree”

kellel külmetab
käsi —
minul külmetab kinnas
käsi on soe

mu juuksed
kasvavad mütsist läbi
kõditavad päikse
punast kõhtu

mu silmade tagant
viib alla
hämar keerdtrepp
mille astmed ei tolmu

Kogust „Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
leidis Ülle Nemvalts

Nikolai Baturin „Jaanimardikalaternad”

Suviööd umisevad nagu unenäo mesipuud.
Aga sellest teavad üksnes suuremad mesisuud.
Suviöös – kuhu ka ei viiks hulguelu roidud —
igal pool hubisevad tillukesed sinised loidud.

Nagu kiirgaks need tuulemurru kõdunevatest puudest.
Kuivanud jõe põhjas miilavatest kalaluudest.
Kasteterade tahkudes vastu vilgendavatest
unustatud taevaste kannatlikult kumavatest kuudest.

Tuhat hulpivat tuld, tuhat tootsivat valgusetriipu.
Nagu kellegi Ühe käes tuhat väiksenat latenat viipuks,
mille habras loit äkki ööst läbi purdeks viirgub,
jalgade ette laotub ja laugude taha kiirgub…

Nii paistav see pilkudest vahel,
mis silduvad silmade vahel —
kes rambib kunstpäikeste kalgusest,
kes jaanimardikalaternate valgusest.

Kogust „Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
leidis Ülle Nemvalts

Nikolai Baturin „Maa-alused järved”

Maa-alused järved!
Päike ei lahusta
neis oma värve.
Taevas ei kummuta
neisse tähti.
Ükski aerulöök
nende rahu ei riiva.
Ükski veidrik ei jäta
endast jälge liiva…

Maa-alused järved
nagu varjatud tõed:
paljud ja paljud
neist algavad jõed.

Kogust „Maa-aluse järved” (1968)
leidis Kaie Prangel

Nikolai Baturin „Suvistekased”

Taevas kordub. Sõnav-selge
kui rännumehe eluõhtu.
Kaseokstes võtan selga
sellest taevast, selgest õhtust.

Just kui purje halihalja
all ma nüüdsest kulgen.
Kleepjais lehis silmad sulen.
Saatusesse puutun nagu nali nalja.

Just kui plagu lahingusse – kaski
kannan. Hõng hinge matab.
All selle rohelise okstemaski
ma olen noor ja nurimata.

Kaskedega oma ukseaugu kandin,
aknad raamin, piiran sängipeatsi,
et unenäoski kõik mul oleks heatsi,
ja nendel, keda näen seal, poleks sandim.

Kogust „Lüürakala” (1978)
leidis Kaie Prangel

Nikolai Baturin „Maa küljest lahti langesime”

Oli õhtu, oli õdu,
oli pühadene tunne —
nagu valgus, nagu kuma
ulatus see unne.

Nagu jumet lupjund palge
pani meile keegi…
Ärgates see rännak koidus
jätkus veelgi

just nagu ühest unenäost
teise üleminek.
Kui kahekesi kaldest alla
ülespidi minek.

Sellel põhja minemisel
ainult korraks longusime…
Nagu linnud liueldes
siis ülespoole langesime.

Kogust „Poolusevaikus vaikusepoolus” (1980)
leidis Kaie Prangel