Paul-Eerik Rummo “Oo et sädemeid kiljuks mu hing”

OO ET SÄDEMEID KILJUKS MU HING
     kui käial lihvitav väärisvaas!
Joon, millel ootan, on kitsas sild;
     ma püsin ärevalt, silmad maas.
Üksainus mõõde, ja see on kaugus
     mu ees ja taga kui valge nool,
vaid valge tunnel, ja muud ei aimu
     ei all, ei ülal, ei külgede pool.
(Mu all vast taevas keerleb kui torn,
     mu kohal jõgede võrendikvool,
mu kohal vast võrade jäätunud võrk,
     all surnud meredest jäänud sool,
vast paremal mastimändides sood,
     vast vasemal kailulaugastes laas…)
Kuid ei – vaid kaugus mu taga ja ees,
     vaid sild, mil seisan ma, silmad maas.

Ma loitsin liikuma tunnelisuu
     ja tunnengi: võngahtab kauguse tipp,
sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled,
     see oled sina, see ärganud täpp,
sa tuled, sa astud koraljal lumel,
     tal on su jalus koraalide kaik,
sa tuled, sa kasvad, tume ja elav
     kui külmadel väljadel märtsilaik,
sa tuled, vaid minu suunas saad tulla,
     kõrvale astuda puudub sul paik –
üksainus mõõde, ja see on kaugus,
     ning sina – selle lähenev tipp,
sa lähened elav täpp, ma tardun,
     mu kehas pagiseb kärsituslipp.

Sa jõuad siiani, puutume kokku,
     ei rinnalt tõsta ma isekat pead,
sel kitsal sillal sa minuni jõuad
     ja otse minusse jõudma pead.
Siis viimase astudki sammu – ja meist
     saab sammas hõõguv kui sulaklaas…
ning sulad läbi mu abaluude,
     must sulad lahti ja lähed taas,
vaik nõrgub lumme, koraal jääb vaikseks
     ja jälle kauguse lõpp sust saab.
Oo et sädemeid kiljuks mu hing
     kui käial lihvitav väärisvaas!
Tunnel mu taga, ma tean, vaid sild,
     ma tean, ei pööra, ei tõsta ma pead.
Hääletult lendavad läbi mu keha
     süstikteravad kauguste read.

rummokogutudluule

Ilmunud Paul-Eerik Rummo kogudes “Lumevalgus … lumepimedus” (1966), “Oo et sädemeid kiljuks mu hing” (1985), “Luuletused” (1999) ja “Kogutud luule” (2005)

Leidis Merike Karolin

Advertisements

Paul-Eerik Rummo “Puudel õitsevad leevikesed”

 

Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
                     puudel õitsevad leevikesed
                     aknaklaasidel jää

Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
                     puudel õitsevad leevikesed
                     aknaklaasidel jää

Puudel õitsesid leevikesed,
aknaklaasidel jää.

rummokogutudluule

Ilmunud Paul-Eerik Rummo kogudes “Lumevalgus … lumepimedus” (1966), “Oo et sädemeid kiljuks mu hing” (1985), “Luuletused” (1999) ja “Kogutud luule” (2005)
Leidis Auli Käsik