PLANGUSAKKIDEL rõhtne laud
mitmendat korda ma juba möödun
ikka kass peseb silmi
hakkab koitma: olen alati tahtnud
elada
nii nagu poleks mind olemas
leidis Carolina Pihelgas
Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.
OO ET SÄDEMEID KILJUKS MU HING
kui käial lihvitav väärisvaas!
Joon, millel ootan, on kitsas sild;
ma püsin ärevalt, silmad maas.
Üksainus mõõde, ja see on kaugus
mu ees ja taga kui valge nool,
vaid valge tunnel, ja muud ei aimu
ei all, ei ülal, ei külgede pool.
(Mu all vast taevas keerleb kui torn,
mu kohal jõgede võrendikvool,
mu kohal vast võrade jäätunud võrk,
all surnud meredest jäänud sool,
vast paremal mastimändides sood,
vast vasemal kailulaugastes laas…)
Kuid ei – vaid kaugus mu taga ja ees,
vaid sild, mil seisan ma, silmad maas.
Ma loitsin liikuma tunnelisuu
ja tunnengi: võngahtab kauguse tipp,
sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled,
see oled sina, see ärganud täpp,
sa tuled, sa astud koraljal lumel,
tal on su jalus koraalide kaik,
sa tuled, sa kasvad, tume ja elav
kui külmadel väljadel märtsilaik,
sa tuled, vaid minu suunas saad tulla,
kõrvale astuda puudub sul paik –
üksainus mõõde, ja see on kaugus,
ning sina – selle lähenev tipp,
sa lähened elav täpp, ma tardun,
mu kehas pagiseb kärsituslipp.
Sa jõuad siiani, puutume kokku,
ei rinnalt tõsta ma isekat pead,
sel kitsal sillal sa minuni jõuad
ja otse minusse jõudma pead.
Siis viimase astudki sammu – ja meist
saab sammas hõõguv kui sulaklaas…
ning sulad läbi mu abaluude,
must sulad lahti ja lähed taas,
vaik nõrgub lumme, koraal jääb vaikseks
ja jälle kauguse lõpp sust saab.
Oo et sädemeid kiljuks mu hing
kui käial lihvitav väärisvaas!
Tunnel mu taga, ma tean, vaid sild,
ma tean, ei pööra, ei tõsta ma pead.
Hääletult lendavad läbi mu keha
süstikteravad kauguste read.
Ilmunud Paul-Eerik Rummo kogudes “Lumevalgus … lumepimedus” (1966), “Oo et sädemeid kiljuks mu hing” (1985), “Luuletused” (1999) ja “Kogutud luule” (2005)
Leidis Merike Karolin
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Puudel õitsesid leevikesed,
aknaklaasidel jää.
Ilmunud Paul-Eerik Rummo kogudes “Lumevalgus … lumepimedus” (1966), “Oo et sädemeid kiljuks mu hing” (1985), “Luuletused” (1999) ja “Kogutud luule” (2005)
Leidis Auli Käsik
Luuleleid 