Leelo Tungal “*** Sind ma tahan armastada…”

Sind ma tahan armastada —
mitte nii nagu haavatu haavatut,
mitte nii nagu saamatu saamatut,
mitte nii nagu võtja andjat,
mitte nii nagu tõbine kandjat,
Sind ma tahan armastada
nagu merepiisk armastab merd,
nagu verepiisk tervet verd,
nagu hangesid armastab räitse,
nagu õunapuud uibuhäitse,
Sind ma tahan armastada,
lauldes läbi pisara,
sa mu valge,
sa mu malbe,
talveräänne isamaa!

Kogust “Teeleht” (2017)
leidis Piret Sapp

Advertisements

Leelo Tungal “*** Ma pole lahti löödud laast…”

Ma pole lahti löödud laast,
mis lendab tuulte eest,
vaid osa oma isamaast
ja piisk ta mereveest.
Mis sest, et taevas kohal pea
näib enamasti hall,
ja kõik mis hell ja kõik, mis hea,
on hinges sügaval.

Nii palju muutus, muutub veel,
kuid säilib tasakaal,
nii kaua kuni emakeel
on tähtis sellel maal.
Mis sest, et elu lahku viis
nüüd kodust tuhandeid —
jääb emakeelnelauluviis
veel ühendama meid.

Rõõm tihti sõnatumaks jääb,
ja peitu pisarad.
Me täiel häälel iga päev
ei kiida isamaad.
Kuid juhtugu mis iganes —
aeg olgu hell või karm –,
on igaühe südames
„Mu isamaa, mu arm!”

2018

Kogumikust “Sind ma tahan armastada” (2018)
leidis Ülle Nemvalts

Leelo Tungal “Päev”

Valgus küpsest kullast rõnga
ümber juuste õhku kündis.
Verevat maavillast lõnga
märkad linna labürindis,
ahast iseenda rada
läbi kaitsevärvi linna.
Jälle jaksad armastada,
jälle endast välja minna!

Endast anda seda raatsid,
millest seni aimu polnud.
Kõigil, keda teele saatsid,
tänini on õnne olnud.

Vaata, kuis su tume valu
sõidab metsa lepse reega!
Päike peseb paljajalu
kulund läve kuningveega.
Peseb, kuivatab, kaob ehha.
Tuhat väikest valgust süttib…
Astud aralt oma kehha
nagu jumalanna hütti.

Kogust “Täisminevik” (2007)
leidis Ülle Nemvalts

Leelo Tungal “*** Üks teine Tartu…”

Üks teine Tartu lukkupandult elab Tartus.
Ja ükskord ammu elasin seal minagi –
siis olid seal veel Armastus ja Tarkus
ja Hulkuv Koer – ehk kohtad teda sinagi?
Nüüd lukus on see linn, mis sest, et tihti teda
kui linnust igatsen, täis noori imesid…
Seal on üks koht, kus teemantkrihvlitega
kuldtahvlitele kriibitakse nimesid.

Kogust “Ei nime, ei hinda” (1993)
leidis Halliki Jürma

Leelo Tungal “Pipargoogisüda”

Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul
ajaukse lukku.

Kõik jääb seljataha –
kes see mullust muudaks!
Kui vaid kõik, mis paha,
maha jätta suudaks!

Tulgu ilus aasta
küünla valgusvihus!
Piparkoogiraas ta
pisikeses pihus

pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!

kirjadjouluvanale

Ilmunud Leelo Tungla kogumikus “Kirjad Jõuluvanale” (2001)
Leidis Ülle Nemvalts