KES KANNAB SIIS TEISELE KALDALE ARMASTUSE?
Kui ma kaduvikku kaon või aduvikus kängun,
kes siis kuulab mu eest tirtsu viiulimängu?
Pole enam mu veres elu ega rõhku,
kes nüüd puhub mu eest oma hingeõhku
oksaraole, mis ühtäkki üleni härmas?
Kes siis vikerkaarel on kõõluma kärmas?
Kes siis nutab ja suudleb – huuled kui ehmed –
kalgi rünkkalju nõlvad põllumaaks pehmeks?
Ehtsal usul kes ehitab katedraale,
kui hullude usk tungib meiegi maale?
Kui ma kaduvikku kaon ja kui hing on mul ihuta,
kes siis raisakotkad mu sarga pealt kihutab?
Kes siis armastust võtab hambus kanda,
selle üüratu ajajõe teise randa?
Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 224 (Varrak 2004)
Tõlkinud Ly Seppel ja Andres Ehin
Soovitas Reet Klettenberg
Luuleleid 