Henrik Visnapuu “Nii kargelt hingab”

Nii kargelt hingab
varakevade-öö.
Jalad kängitsen kinga,
ukse pärani löön.

Alla tähtedelt langeb
pikk hõbedast lõng.
Aia äärtesse hange
jäänd talvine hõng.

Maa silmadesk loigud,
silmateradesk kuud.
Ümber lumised laigud
vetes jalutsi puud.

Maailm jälle avar,
ülal lindude ränd.
Süda, eneses ava
oma mõõtmatu rand.

Maas hingab kahu
lõhna mullast ja hääd.
On imelik rahu —
iseendaga jään.

„Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidis Kaja Kleimann

Henrik Visnapuu “Pööripäeva eel”

Sula sadu, sula sadu.
Puud kõik ühtepidi valged,
tuuleküljelt lumipalged.
Tuul käib tundmatumaid radu.

Kas see kevad idast tuleb,
sulasaju piitsad peon?
Kevad tuulte taga eon,
külma talve hingest suleb.

Vastu silmi, vastu nägu
tuul lööb sula lund ja lopja.
Silmi peksab valget lupja.
Lopja, lupja täis kõik nõgu.

Öö ja päev on ühel kaalul,
päeva poole seisan mina.
Pikemaks saab päeva lina,
valevamaks päikse vaalul.

Vastu tuult ja sajust läbi,
tean, et kevadesse läehen.
Päike peseb valguslahen
minu silmist ööde häbi.

Süda pööripäeva rühib.
Võtke kinni, tulge järgi!
Silmi kurbi, sajust märgi
kevade ja päike pühib.

„Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik

Kristiina Ehin “*** tahan olla öölind…”

tahan olla öölind
kes käib märtsiõhtutel nagu täna
su tüve sees tukkumas
ja südaöiti
ja südaöiti
ei suuda jätta suudlemata su tumedaid tõrusid
su oksad ja juured ümisevad ükskõiksust
unustan inimkeele
otsides lehtedesahinast
sõnu
kikivarvul vaikusekalju serval
kuulatan südant
milles hõiskab elu
taga tummuse tumeda koore

kogust “Noorkuuhommik” (2007)
leidis Eve Pormeister

Heli Illipe-Sootak “*** Kevadetunne on alati olemas…”

KEVADETUNNE ON ALATI OLEMAS
isegi siis, kui veel raagus on puud
valgetes hangedes, lumistel radadel
järvedes-jõgedes
jäätunult.
kevadetunne on alati olemas
minema ruttab kui kurgede kee
murdunud kõrtes ja kõleda põllu pääl,
hõõgudes ahjupuu
halgudes.
alati olemas siinsamas lähedal,
tumedas taevas ja kahutand maas,
kevadetunne on kõigis meis enestes
sügaval hinge sees
olemas.

Kogust „Augustirebane” (2018)
leidis Tiina Sulg

 

 

Lembit Kurvits “Kevad”

Kord nägin und, kus armas, kahekesi
me kevadises rabas käisime.
Ja kummikute all meil lirtsus vesi.

Siis õitses paiseleht ja laulsid kiivitajad,
ja taamal lagendikul põletati kulu.
Maa hingas pehmelt, justkui pääsend vaevast,
Mis lume näol tal lasus pikki kuid.
Jah, õitses paiseleht ja laulsid kiivitajad,
ja kummikute all meil lirtsus vesi.

Nii arglikult ja tummalt nagu kasepungad
siis mulle avanesid sinu huuled.

Raamatust “Aastaajad Eesti luules”
leidis Laili Jõgiaas

Maarja Pärtna “*** hommikul luges…”

hommikul luges
pensioniealine poissmees
aia päiksesepoolses servas istudes
ajalehte.

see oli tema esimene kevadpäike
milles oli ühteaegu nii kutsuvat hellust
kui ka allespuhkenu õrna ujedust.

elu oli talle õpetanud
et uudised ajalehtedes tulevad ja lähevad
aga päikesepaistel istumise mõnu
jääb ikka samaks.

nad võivad pommitada maatasa linnu
pöörata pahupidi terveid riike
sõita otsima kasvõi uusi maailmu

aga päikesepaistel istumise mõnu
jah, päikesepaistel istumine mõju
jääb ikka samaks.

partnasaamises

Kogust “[saamises]” (2015)
leidis Tiina Sulg