Anna Haava “Konnad”

Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa kõige ilma iluaeg!
Kõik konnad tiigist tulevad
Ja konnahäälil hõiskavad:

Oh kevade, sa kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!

Kõik mättad seda märkavad,
Kus konna jalad astuvad,
Üks siin ja teine juba sääl,
Neid igal pool on aasa pääl,
Ning ikka hüüab nende hääl:

Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!

Ent kartlik mina aasal sääl,
Kus kostab kooris konna hääl;
Sest konna väga kardan ma,
Kui suure pika sammuga
Just minu poole matkab ta –

Ja mul vast paljad jalad on, –
Te teate küll, kui külm on konn!

***

Kogust “Ma lähen üle nõmme” (2020)
leidis Reet Lüütsepp

Villem Grünthal-Ridala “Põllu veerul”

Põllu nõlval rohu haljus,
Tulilille helkjas kuld,
Kasteheinad, õite paljus,
Rohu hõng ja lõhnav muld.

Eemal meri sines särav,
Laine läik ja hõbe helk,
Ülal kõrge taeva värav,
Kumm nii ülev, sinitelk.

Lõo laul nii rõõmus hele
Lapse valge pää pääl,
Taevas kõrge üle selle,
Kuld nii selge, kevadhääl.

Lapse süda hele, väike,
Vaba nagu linnu lend,
Selles meres kuldne päike,
Mina väike, väike vend.

Laul nii hell kui taeva värav
Helgib kõrgel üleval,
Maailm ümber kuldne, särav,
Rõõm nii suur on üll ja all.

Kogust “Tuules ja tormis” (1927)
leidis Aasa Sulg

Henrik Visnapuu “Lõoke”

Laulu ülevalt ja kõrvalt
tuhandeti sajab kõrva.
Ja ka päikest ühes sajab
üle rukkirohelise.
Kus on, lõoke, su maja?
Lähenen, sa tõused kohe.

Pooleks murtud pärle pillud,
killu järgi laulukillu,
ja siis äkki heilet naeru
puistad alla kündja pähe.
Päikesen kaht tiivaaeru
keerlevat näen õhun vähe.

Päikselt tõusid laulun lendu?
0o, sind pruunimusta lindu!
Ja siis langesid kui kera
läbi õhu kevadise
mulla pääle, päikse tera.
Laululäte — sina ise.

Kogust „Üle kodumäe” (1934)
leidis Nadežda Savostkina

Juta Kaidla “*** Õhtu astab ojale…”

Õhtu asetab ojale
kitsa kuukiirtest purde
et kevadöö
ei teeks tulles jalgu märjaks

Laotus poetab ojasse
tuhat helkivat tähte,
et kevadöö
saaks need punuda meile pärjaks

Aga meie sinuga
teeme oma päevade vahele
sellise silla,
et siis, kui kuu läheb looja
ning ojavesi annab tähed taevale tagasi
saaksime sellele kaldale minna
kus hallaöölgi on meile kahele
valgust ja sooja

kogust “Kaksipidi” (1969)
leidis Õie Eevaku

Valev Väljaots „Luulehoroskoop, kevad 2020”

Jäär
Silmitsi seista võid varjuga.
Möödun’d on mõnedki rajad.
Millega kõik võid veel harjuda?
Tõestust ei olegi vaja.

Intiimselt kõik meenutab elu.
Teemad on samad, mis toona.
Kas ümber käimas on melu?
Kas kõike Sa seda veel hoomad?

Oled ikka veel selline – võluv.
Armastus suurendab indu.
Kõik see pole nii rõhuv.
Õrnalt puuduta pindu.

Sõnn
Kiirelt võid joosta kui oleksid nirk.
Saaksid ehk proovida vastuhakku?
Lojaalsus on hinnas – see ajatu märk.
Romantika eest ei pääse Sa pakku.

Täiskuu ajal saab tehtud nii mõnda.
Tüüne on meel ja ilu on aus.
Kes otsib, see leiab ja ongi nõnda.
Veenus kui pöördub, siis tehtud saab paus.

Maailm nüüd oleks kui ühte meelt.
Tead mida ihkad ja rohkem ei mõõda.
Vähesed mõistavad armukeelt.
See armastus on mida surm ka ei võta.

Kaksik
Vaatama üle pead hoiakud.
Seatud kus enesel piir.
Ära kuula, mis räägivad pühakud.
Oskad otsida päikesekiirt.

Sul tahke on rohkem kui vaja.
Flirdis ees on ootamas reis.
Taamalt vastu kostmas on kaja.
Armuasjades parim on seis.

Vahel harva langetad maske.
Tuul tõmbab – uksi see suleb.
Seada samme ei ole nii raske.
Veidi oota – see tuleb, mis tuleb.

Vähk
Ebakindlust võid sügavat tunda.
Hingesugulust usud Sa tõega.
Näita üles vaid veidike indu.
Rohkem pole siin vajagi mõelda.

Andumist kirele kartma ei pea.
Sarvist haarata tuleb nüüd härjal.
Konfliktid võid ära kõik klaarida.
Teed libedad, ütleks, et märjad.

Päevad kui tunduvad hallimad.
Unistust teoks te kauast.
Silme ette mana kõik kallimad.
Meist keegi ei ole ju rauast.

Lõvi
Januned kirge, naudingut, mängu.
Armunud olek ei ole nii võõras.
Õhus on ootust, romantikahõngu.
Vaata kuis partnerit mõõdad.

Tuline aeg ja seegi on segane.
Kõik ei selgugi kohe.
Kui oled kindel – ära siis tagane.
Kimbatust kohutab tahe.

Hingata õhku nüüd tugeva sõõmu.
Tervist kui hoiad ja hoolid.
Silma võid leida veidike rõõmu.
Südames seda, mis soovid.

Neitsi
Loomingus kätte on jõudnud kõrgaeg.
Helgeid tundeid maha ei maga.
Armuelu tulisus on privileeg.
Seda teistega ikka Sa jaga.

Energiat annab planeetide ring.
Armukunstis oled gurmaan.
Mõnusat kergust ihkab hing.
Pikk suhe on kindel romaan.

Vabana otsida, leida, võid teelist.
Atraktiivsus puhkeb kui pung.
Lembeoskus on kõik Sinust enesest.
Elu paremaks muuta on tung.

Kaalud
Idealism romantikas kärbib ehk tiibu.
Suhetes krutib pinget Uraan.
Kui tahad, siis ole ja ligi tal liibu.
Elu vaid vaimne kui täis on plaan.

Ootamatult oled aldis kui ees eksperiment
Peolembene tüüp siit leiab ka tera.
Naudinguid uutele avad Sa end.
Vikerkaar värvib – need seitse sära.

Kaalud on paigas ja vihid ei muutu.
Elule vürtsi vaid juurde kütad.
Ärtu on punane, nii nagu ruutu.
Küsimus jääb: kas jätad või võtad.

Skorpion
Skorpion nüüd januneb ajatut sidet.
Haaraks nii meeli, kui keha, kui hinge.
Otsida meeltest peab kindlamat pidet.
See, mis maha võiks võtta kõik pinged.

Hetkel küll olla võin jahe ja külm.
Ükskõiksus ajada hulluks võib Sind.
Otsid fantaasiat – lahti seo sõlm.
Poeesia värvil puudub ju hind.

Sihi võid seada ka loomingu kaudu.
Paindlikum suhe viib ülesse mäele.
Elujõud pakatab siis kui on laulu.
Armuda võid ka sõnade väele.

Ambur
Rahutu hing see avastab merd.
Aardeid, mis üheskoos kantud.
Igatsed kaaslast kel seikluseverd.
Aega, et oleks vaid antud.

Tähed on taevas segamini.
Planeedid kõik säravad veel.
Instinktid on õiget- ja tagurpidi.
Nii pikalt te olete teel.

Tõmme on tugev, nii mõttes kui ilmsi.
Sammud mis möödas on eksi.
Hoo saad sisse kui näed ta silmi.
Ega te nüüd ju ei …. .

Kaljukits
Väärtustad seda, mis olnud ja tuleb.
Armastus Sinu jaoks olla võib siht.
Pealiskaudsus uksed kõik suleb.
Õigel õiel vaid vallandub kihk.

Kuvand ja staatus on rohkem kui sõnad.
Väärtus on pere kui sellele toetud.
Rahulolu ehk langetab õlad.
Pole Sa raamat, mis läbi veel loetud.

Tunned ja mõistad, mis elult veel tahad.
Ligitõmbus täis olla võib tuure.
Vemmeldav veri kõik ühendab kehad.
Armastus ise näeb tulla Su juurde.

Veevalaja
Juhiomadus põlvist teeb nõrgaks.
Kindlalt ohjad on jätkuvalt pihus.
Uisapäisa Sa tundeid ei mõõdaks.
Voolab vabadus hinges ja ihus.

Ootamatult sõuad abieluranda.
Suhtes reegleid kirjutad ümber.
Sama kiirelt sealt lased ka jalga.
Ei tea ise mitmes see number.

Põrutad läbi nii hallist kivist.
Isiklik areng on tähtis ja õige.
Enam ei piira keegi või miskit.
Finisi eel teed veel ühe põike.

Kalad
Tunded on loetud ja veidike hajali.
Voolavas vees on meel nii vahe’.
Hoida võiks silmi rohkem ehk avali.
Kirg on ehe, mis pole ju pahe?

Endine kallim võib laulda Sul oodi
Miinused-plussid kõik ritta on seatud.
Mõtted on kaldu – seal kus on voodi.
Keegi ei ole meist kunagi veatu.

Kirglikkust rohkem ei saagi ehk vajada.
Uhkelt lööd seljale juuksekahu.
Suhtest suhtesse panna võid sajaga.
Piinatud hingedel annad Sa rahu.

Autori  lehelt
leidis Ago Pärtelpoeg

Henrik Visnapuu “Nii kargelt hingab”

Nii kargelt hingab
varakevade-öö.
Jalad kängitsen kinga,
ukse pärani löön.

Alla tähtedelt langeb
pikk hõbedast lõng.
Aia äärtesse hange
jäänd talvine hõng.

Maa silmadesk loigud,
silmateradesk kuud.
Ümber lumised laigud
vetes jalutsi puud.

Maailm jälle avar,
ülal lindude ränd.
Süda, eneses ava
oma mõõtmatu rand.

Maas hingab kahu
lõhna mullast ja hääd.
On imelik rahu —
iseendaga jään.

„Mu ahastus ja armastus” (1993)
leidsid Kaja Kleimann ja Kaie Prangel

Henrik Visnapuu “Pööripäeva eel”

Sula sadu, sula sadu.
Puud kõik ühtepidi valged,
tuuleküljelt lumipalged.
Tuul käib tundmatumaid radu.

Kas see kevad idast tuleb,
sulasaju piitsad peon?
Kevad tuulte taga eon,
külma talve hingest suleb.

Vastu silmi, vastu nägu
tuul lööb sula lund ja lopja.
Silmi peksab valget lupja.
Lopja, lupja täis kõik nõgu.

Öö ja päev on ühel kaalul,
päeva poole seisan mina.
Pikemaks saab päeva lina,
valevamaks päikse vaalul.

Vastu tuult ja sajust läbi,
tean, et kevadesse läehen.
Päike peseb valguslahen
minu silmist ööde häbi.

Süda pööripäeva rühib.
Võtke kinni, tulge järgi!
Silmi kurbi, sajust märgi
kevade ja päike pühib.

„Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik

Kristiina Ehin “*** tahan olla öölind…”

tahan olla öölind
kes käib märtsiõhtutel nagu täna
su tüve sees tukkumas
ja südaöiti
ja südaöiti
ei suuda jätta suudlemata su tumedaid tõrusid
su oksad ja juured ümisevad ükskõiksust
unustan inimkeele
otsides lehtedesahinast
sõnu
kikivarvul vaikusekalju serval
kuulatan südant
milles hõiskab elu
taga tummuse tumeda koore

kogust “Noorkuuhommik” (2007)
leidis Eve Pormeister