Heli Illipe-Sootak “*** Kevadetunne on alati olemas…”

KEVADETUNNE ON ALATI OLEMAS
isegi siis, kui veel raagus on puud
valgetes hangedes, lumistel radadel
järvedes-jõgedes
jäätunult.
kevadetunne on alati olemas
minema ruttab kui kurgede kee
murdunud kõrtes ja kõleda põllu pääl,
hõõgudes ahjupuu
halgudes.
alati olemas siinsamas lähedal,
tumedas taevas ja kahutand maas,
kevadetunne on kõigis meis enestes
sügaval hinge sees
olemas.

Kogust „Augustirebane” (2018)
leidis Tiina Sulg

 

 

Advertisements

Lembit Kurvits “Kevad”

Kord nägin und, kus armas, kahekesi
me kevadises rabas käisime.
Ja kummikute all meil lirtsus vesi.

Siis õitses paiseleht ja laulsid kiivitajad,
ja taamal lagendikul põletati kulu.
Maa hingas pehmelt, justkui pääsend vaevast,
Mis lume näol tal lasus pikki kuid.
Jah, õitses paiseleht ja laulsid kiivitajad,
ja kummikute all meil lirtsus vesi.

Nii arglikult ja tummalt nagu kasepungad
siis mulle avanesid sinu huuled.

Raamatust “Aastaajad Eesti luules”
leidis Laili Jõgiaas

Maarja Pärtna “*** hommikul luges…”

hommikul luges
pensioniealine poissmees
aia päiksesepoolses servas istudes
ajalehte.

see oli tema esimene kevadpäike
milles oli ühteaegu nii kutsuvat hellust
kui ka allespuhkenu õrna ujedust.

elu oli talle õpetanud
et uudised ajalehtedes tulevad ja lähevad
aga päikesepaistel istumise mõnu
jääb ikka samaks.

nad võivad pommitada maatasa linnu
pöörata pahupidi terveid riike
sõita otsima kasvõi uusi maailmu

aga päikesepaistel istumise mõnu
jah, päikesepaistel istumine mõju
jääb ikka samaks.

partnasaamises

Kogust “[saamises]” (2015)
leidis Tiina Sulg

Veronika Kivisilla “*** Öö süütab kastanil küünlad…”

Öö süütab kastanil küünlad
õhk laulab väljamõeldud keeles

avatud aknast tuleb õnnepuhanguna teadmine
et ses öös on ühekorraga
puhkend õide
me mõlema silmade iirised

ma mõtlen sinustki vist
väljamõeldud keeles
sest kõik tiheneb mu ümber
ja saab üheks sõnaks
mida ma ei tunne
ega suuda välja öelda

> Ma ärkan, olles vaevu tukastanud. Ja linnud rõkkavad, kui oleks nokastanud.
> Välgupilgud-pilguvälgud üle taeva, üle kõigi kauguste-kõrguste.

veronikakivisilla

 

Kogust “Cantus firmus” (2015)
Leidis Kaja Kleimann

Foto Harri A. Sudell

Andres Ehin “Vanaaegne kevadsonett”

Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus,
mis välistab kõik pettused ja sohi.
Üks troska seisab platsil, kus on raatus,
ja voorimehe käes on kindlalt ohi.

Veel veidi silub vuntsi linnasaks,
kes vaene verelt ja kel puudub jaks.
Siis annab märku ta ja sõit läks lahti.

Kuis ruttab hobu teda maale viima!
Seal joob ta ahnelt lüpsisooja piima,
mis rinna rõõmsaks teeb, kuid kõhu lahti.

ehinvaimusoormed

Kogust “Vaimusõõrmed” (1978)
leidis Ülle Nemvalts