Minu Bosnia armuke
kuulub sinise hundi vennaskonda.
Ta sündis,
sinine täpp seljal,
kalliskivi selgroo sisse kasvanud;
ta ema sõi kuukivijahu,
et lapsest saaks inimene.
Saigi.
Minu Bosnia armuke
igatseb oma sugulaste järele
ja on öösiti alati üleval.
Kõndides langevad ta jäljed alati
täpselt eelkäija omadesse.
Minu Bosnia armuke
on elanud üle oma õe ja venna.
Vend põles majasse.
Õde, kes põgenes
marodööride ja bandiitide eest,
langes metsas sõdurite lõksu.
Temast sai nende sõjakaasa,
üks kõigi jaoks.
Aasta pärast heideti ta hämarast välja:
liiga kole
ja liiga plahvatusohtlik.
Minu Bosnia armuke kasvatab
oma õe poega.
Minu Bosnia armukesel on kuuliauk
käsivarres.
“See on hea koht,”
naerab ta,
“kus jalutama minnes
sigarette hoida.”
Minu Bosnia armukesel
on armastuse ajalugu.
Nii palju kui ma tean,
on ta armastanud
tüdrukut kollases seelikus,
poissi seitsmendast klassist,
kes oskas joonistada ilmvõimatuid ruume,
koera, kel polnud nime
(seepärast oligi armastatud),
naist, kes oskas
istuda toolidesse,
ja maad,
mis punastas elusa tule keeles.
Minu Bosnia armukesel
on sõja ajalugu.
Iga päev, mis on öö,
läheb ta tagasi möödunusse,
otsib oma inimesi.
Ta tuleb tagasi võpatusega,
kaasas patsipael tütre juuste,
kont koera,
või seelik õe pulmade jaoks.
Mu Bosnia armuke
on meister mitme töö peale.
Ta nikerdas ise voodi,
kus iialgi ei ole und,
ainult armastus, sosin ja veri.
Ta võtab mind ulgudes
täie väega
ja minust, kel ei ole kuukivi selgroos,
saab igal täiskuuööl
libahunt.
Minu Bosnia armuke
pakub mulle noa otsast leiba.
See on üks neist asjadest, mis mul on
talle ilmade vahel käimisest õpetada.
Ta tõotas, et minu jaoks
on tal alati
nuga ja leib.
Ma usun teda.
Kogust “Armastuse tähestik” (2012)
Leidis Tiina Sulg
Luuleleid 