Oma isamajakese kohta võin julgesti nentida,
et oli teine omal ajal ikka vaikne ja kena
tipp-topp kohake küll.
Ju sellest johtubki,
et ta püsib mul tänase päevani selgesti meeles.
(Iseenesestmõista – kui just üks vaikne kena kohakene.)
Omal ajal võinuks toda isamajakest
julgesti võrrelda koguni linnupesaga,
ja sestap tunnen ma tänase päevani
tolle kohakese vastu
koguni midagi igatsusetaolist.
Mulle heiastub, et seal voolas nagu üks selgeveeline allikas,
millest ma lapsepõlves oma esmaseid
joomatarbeid rahuldama õppisin.
Koplis (lähedalasuvas)
õitsesid pajud
mis pakkusid sobivat lähtematerjali,
kui tavatsesin ajaviiteks pajupille teha.
Kui ma ei eksi, siis kasvas meie õues paraku veel ka üks
kask.
Temast magus`t mahla
jõin, jõin, jõin, jõin
kuni joomakunsti päriselt selgeks sain.
Ja siis ma oma kalli isamajakese maha jõin.
Pärast sai mu kodust kolhoosi LENINLIK TEE keskus.
Nüüd vabariigi ajal on mu isamajakene
ausalt-öelda üsna
seapesa sarnane,
aga eks ma ise ole üks sigudiku moodi mees ka.
Kuigi pean tunnistama,
et üks helin mul elab rinna sees.
Mida vanemaks saan,
seda valjemalt ta, kuramus, heliseb.
Kogust “Hambad viskiklaasis” (2015)
leidis Tiina Sulg
Luuleleid 