Elu on ilusaim hetk
pärast algust ja enne lõppu,
üürike väsitav retk
ajamäe kõrgesse tippu;
otsides väärtusi teel
või leides neid iseendas,
tunned, kuis kõrval ja eel
hingelinde ja liblikaid lendab.
Kogust “Paigalrändaja” (2014)
leidis Elle Kasemets
Silmili maas surun end mulda ja läbi
lähevad südamest idude ähmased tuksed.
Vajunud kõdusse seemned ja marjad ja käbid.
Surra, siis sündida, avada elamisuksed.
Hingata, ahmida endasse muldade jõudu,
sõõrmetes lõhnavad raudrohud, kummelid, mündid.
Mõista, et kaduvus üldse ei sisalda õudust,
uskudes maad ja oodates uuestisündi.
1980
Kogust “Südameaed” (1993)
Leidis Helle Kaarli
Igas hinges on igatsus,
igas elus on indu;
küllap igaüks igatseb
püüda püüdmatut lindu.
Igal omad on püünised,
lingud ja püügivõtted;
ühtedel teravad küünised,
teistel mesised mõtted.
Igaüks igatseb midagi,
kedagi otsib ja ootab;
loeb kirjutamata ridagi,
loodab, kui polegi loota.
Inimloomus on selline-
soovmõtted on elu seadus…
Olgu unistus ükskõik milline,
pääasi, et seal oleks headus.
Ilmunud kogus “Hajameelsus” (2010)
Leidis Elle Kasemets
Sind nähes arvasin, et aarde leidsin,
plink hingekate hoobilt narmastus;
su oma südamesse nagu puuri peitsin
ja uskusin – see ongi armastus.
Sind püüdsin vaadata, sa hoidsid varju;
sind kõnetasin, sina vaikisid …
Ma lootsin, ehk mu südamega harjud
nii, et lood peagi lembehaikusid.
Ma ootasin. Jäi sündimata ime,
et hingejõul sind varjust välja vean…
Siis saabus selgus: armastuse nimel,
ma enda seest sind vabaks laskma pean.
Sa läksid lauldes, vaatamata taha,
öö kummalisel kombel valgem näis …
Jäin sinust aina kaugemale maha,
kuid süda oli rõõmsat kergust täis.
Sind vabastades vabanesin ise;
Sain uue usu, uue hingamise…
Luulekogust “Läbi enese” (2009)
Leidis Ülli Tõnissoo
Nii sageli, kui astun sisse raamatu(te) kogusse,
mu süda tunneb, et see nimi vääriks pisut parandust;
on iga raamat aare ju… kõik riiulid täis varandust –
kus koos nii palju hinnalist, on aardekogu see.
Kui kätte võtan raamatu, soe võbin soontest läbi käib,
ma tunnen veretukses teise hingelinnu puudutust
ning ise hetkel muutudes ma muuski tajun muudatust –
maailm mu ümber soojeneb ja veidi valgem näib.
sel minutil nii võõras tundub sõna: paberkandja…
On raamat mulle pühadus; hea jagaja, tark andja –
me haridus on hakatuse saanud A-st ja B-st.
On kirjapanemisevõime Taevaisa and ja
iga raamat seega Looja ande kandja
et Tõe ja Õigusega valgustada inimest.
Ilmunud Virve Osila luulekogus “Pühendused II” (2002)
Leidis Elle Kasemets
Luuleleid 