Krafinna “Minu Tartu”

on tuttavad
näod igal pöörul
ületänava tered —
näe sina ka siin kohvi
väiksetes varjulistes nurkades
mida isegi päristartlane üles
leida ei oska karvased
kuldsete roheliste purpursete
silmadega kassid
karlovas ja kesklinnas
rohelisega nõelutud hall
jõelint ja pargipingid
mis lõhnavad värskelt
avatud õlle ja armunute
järele

minu tartu on eilse
ja tänase lõhn isegi
homse kui hoida
silmad vastu lõuna-
kaare tuult ja
tasakesi sõuda
mööda klaasjat
pärivett

kogust “Kasse täis linn” (2019)
leidis Ulvi Lond

Krafinna “Kassikarvad”

neis valusalt valgetest
suvekuu päevades
on veidike rohkem
kassikarvu kui tarvis,
natuke vähem päikest kui vaja
ja õhusooja merd täpselt
parajalt selleks,
et vaadata randa hiilivat udu,
vaadata läbi kõrkjate
peegelduvat rannapaati
ja üht helevalget luike
või meremärki
või midagi muud

ja üle kõige kõrgub
üks naeruhimuline
nägu, milles peegeldub
punane kuu,
milles pilgutavad silma
miljonid augustikuu
langevad tähed

kadakad heidavad varje,
karvaseid ja koltundrohekaid
ja laubale vajunud juuksed
on märjad mereveest
või millestki muust

neis valusalt valgetes
suvekuupäevades
on kogu mu aasta,
on kõik see,
mille nimel
püüda olemas olla,
mitte lakata
eksisteerimast,
kuigi vahel väga
ju tahaks

aga need kassikarvad,
aga see päike
ja see meri
ja need kadakad

kogust “Kasse täis linn” (2019)
leidis Ulvi Lond

Krafinna “Lumi”

kõik on täna nii jaburalt
ilus tulbid kuninga-
kroonid ja pojengivarte
vahel vurrusid pesev
kuldsete silmega
hommikukass

kõik on täna nii jaburalt
kevad ja vihmane õhk
peatus hetkeks mu
ukselävel

kõik on täna nii jaburalt
jaburalt õrn ja lill ja kass
et hing ei karjugi suve järele
ei karju nii valjult
mitte nii valusalt

sest kõik on tõesti nõnda
jaburalt ilus aga öösel
öösel sadas unenäos
ikkagi lund

kogust “Kasse täis linn” (2019)
leidis Tiina Sulg

Krafinna “*** päike võiks…”

päike võiks
minema tõmmata
kapuutsi pähe
või lülitada
end välja
või ükskõik mida
peaasi et

piinlikus valguses
poleks näha
luudeni paljaks
järatud kontoarveid
veriseks nülitud
närvast tööst
tuhmunud pilke
tänaval odav-
ketti tormavatel
peaaegu-inimestel

päike võiks minema
minna ja kuu võiks
kahaneda võibolla
siis poleks nii
piinlikult valge

ja palk nii väike

Kogust “Elvate surnute antoloogia” (2013)
leidis Tiina Sulg

Krafinna “ilu”

ilu on vaataja
silmades
ütles navitrolla
ja vaatas
contrale
silma

contra silmades
peegeldusid
rünkpilved

Kogust “Tark loom” (2013)
leidis Reet Auksmann

Krafinna “*** enamasti avab võti midagi…”

enamasti avab võti midagi

mõnikord on see maja
mõnikord tuba

iga pöördega kõhetub võti
kuid avamisoskused
lihvuvad
ja kui võti on kulunud kasutuks
avan nimetissõrmega

mõnikord on see maja
mõnikord süda

iga avamisega kõhetun ise
tunded ahenevad
kellegi hingeõhust asendama
ära kulunud võtit
või nimetissõrme

mõnikord oled see sina
mõnikord mina

enamasti võti

Ilmunud Krafinna “Teki all ja köögikardinate taga” / Kaarel Kressa “Vereurmarohumesi” (2011)
Leidis Tiina Sulg

Krafinna “*** tartu september…”

tartu september

ja tänavanäolised aastad
voolavad mulle vastu
nagu tiigipõhja vesi
sogased limased värvilised
ja näitavad delikaatselt
kahe osutiga
kulunud sümpaatiat

neil tänavail lebavad eilsed teed
aga kunagi ma elasin

selles ärakulunud linnas

Ilmunud kogus Krafinna “Teki all ja köögikardinate taga” / Kaarel Kressa “Vereurmarohumesi” (2011)
Leidis Tiina Sulg