Kui mind painab mingi paine,
tinaraske tusalaine
veereb üle pea,
aitavad mind koduseinad,
paitavad mind kasteheinad,
maarjaheinad ka.
Siin ma tunnen iga nurka,
ikka leian peiduurka,
varjupaiga hea.
Kuidas võib siis kodu jätta,
lihtsalt jalad selga võtta,
lähen nüüd, aidaa!
Kuhu jääb mu vana kastan,
mis ma talle üldse vastan?
Nõnda küll ei saa!
raamatust „Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele” (1991)
leidis Tiina Lutter
Kui huupi äigad, tihtipeale tabad
sa kogemata mõnda sõbrameest.
Võib-olla sõbrad puu all pikutavad,
ei osak hoida sinu kivi eest.
Võib-olla vader vaikselt roomab rohus,
kui talle peale vajub sinu kand.
Sa vaata alati, kas keegi pole ohus,
Kas ikka oled kõik nad avastand.
Võib-olla veli kuuse ladvas tukub,
kui sina juurelt läbi raiud puu.
Ta kohe ladvast kurvalt alla kukub,
jääb imestusest pärani ta suu.
Võib-olla vennas hiilib ukse taga
ja soovib sulle parajasti head,
kui ukse lahti paiskad parinaga
ja lajatad tal vastu lagipead.
Sel aastal sõpru täis kõik sood ja rabad,
neist kihab mets ja mustab mererand.
Kui viskad kivi, ikka mõnda tabad,
sest kõiki sa ei ole avastand.
Ilmunud Joel Sanga luulekogus “Abisõnad” (1983)
Leidis Ülle Nemvalts
