Kalev Kesküla “*** Maa seest tõuseb surmalill”

Maa seest tõuseb surmalill
öö on murdumise hääl
Tallinna tänav rebeneb keskelt pooleks
saehambulised servad
lõikavad taevakaande
must rahe
lööb majad poolenisti maasse
kümme sõrme
hoiavad sõnaköiest
kallas variseb
majakraam sõuab allavoolu
kust nüüd veel leida härra Tuglast
ja Talvikut
kirjamehed on kodust lahkunud
sõnad maailmas hulguvad
närvikliiniku plank
tõuseb tulest
kaks tõsist eesti meest
Liiv ja Luiga
vaatavad linnale –
surnud põhjakonna suhu
Räbaldunud suitsukeel
kivistel hambakontsudel
Päris metsaline
ütleb üks


Ilmunud luulekogus „Aeg rannal“ (1988)
Soovitanud Mart Velsker
Foto Linda Jahilo

Advertisements

Kalev Kesküla “*** Kui kaua veel…”

Kui kaua veel
kestab elu ülekohus
ja indoeuroopa värsivormide
ebakriitiline matkimine?
Kui kaua veel
peavad metsarahva hämar kirg
ja tume melanhoolia
riimiga tunde õilistajate
lapsikutest mängureeglitest
piiratud saama?
Ei mõista vaesed indoeurooplased
seda sisemist liigutust
seda välimist viinalehka
mille ees meie luule end avab
Avab hommik silmad
valgusevalule
tuikavas teispoolsusehinguses
raputab mürin maad
looka vääratud jõed
murravad oma sängid sirgeks
ja tõusevad merre purskumiseks


Ilmunud luulekogus „Aeg rannal“ (1988)
Soovitanud Mart Velsker

Kalev Kesküla „36 elulist tähelepanekut eneseiroonilisest armastajast“

I

Eneseirooniline armastaja
seisab mu kõrval
ei jää sammugi maha
teeb kohatuid märkusi
viskab rõvedat nalja
patsutab familiaarselt mu armsamat
irvitab meie möödapanekuid
ja avaldab silmakirjalikku hoolitsust
Vaikideski on tema iroonia
ääretu nagu Vaikne ookean
sügav kui Meridiaani sügavik
Miks peaksin ma seda kõike taluma?!
Sest ta armastab mind

Ilmunud “Kogutud luuletused” (2011)
Leidis Kadri Reimand