Emily Brontë “Kuust kuusse”

Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas —
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.

Miks arvasin, et tähed kuu
võib võtta hommiku hall vaev?
Öö märgid olid nemad vaid —
ja minu hing on päev!

tõlkinud Doris Kareva, ilmunud Emily Brontë, Cesare Pavese ja Doris Kareva ühiskogus “Tiibade hääl” (2022)
leidis Tiina Sulg

Emily Brontë “Lange, leht”

Lange, leht, ja närtsi, lill,
kasva, öö, ja kärbu, päev,
õnnis sõnum iga leht,
sügispuust, mis lendu läeb.
Naeratan, kui lumepärg
õitseb rooside alleel,
laulan, kui toob kõduöö
päeva, kõledam, mis veel.

tõlkinud Doris Kareva, ilmunud Emily Brontë, Cesare Pavese ja Doris Kareva ühiskogus “Tiibade hääl” (2022)
leidis Tiina Sulg

Henri Pukk “Aeg ei peatu”

Aeg ei peatu, kui kellal patarei on tühi.
Elu ei peatu, kui keegi seda ei juhi.
Kellad muutuvad, aeg on ikka sama.
Elud surevad, jäävad alles vaid rajad.
Ja aeg, aeg on vana.
Ta tapab, ise ei sure.
Rõõmud matab, lõpuks kustutab mure.

Kogust “Liblikate viimane tants” (2022)
leidis Sirje Suun

Autori portree on pärit siit.

Maksõm Rõlski “*** Ei ole loodus hinge sümbol…”

Ei ole loodus hinge sümbol

või peegeldaja,

ta enda pärast armastada

on teda vaja.

.

Ta pole ainult värsiteema

või pildiaine,

tas varjul on kõik kõrgelt ülev

ja pühalt maine.

.

Ta kätkeb endas võimsa vaimu

ja ülla pinge,

nii üllast hoogu pole pandud 

küll sinu hinge.

.

Ta on su ema. Ära tardu,

ta poeg, esteediks,

siis mitte paberis, vaid elus

sa saad poeediks!

Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg

Maksõm Rõlski “Külasonett”

(Talvistest suvemälestustest)

Põld lainetab ja rukkililli vilgub
kui sinitähti laiast rohelisest voost
ning külmi vikerkaarepiisku tilgub
veel peenikestelt kõrtelt — möödund vihmahoost.

Ja neiu sammub mööda põllupiiri,
kui laineil ujuv luik ta õieehtes käib,
ning nagu õitel helkleb tulikiiri,
ta nooris silmis valgus sädelevat näib.

Nii lahkelt säravad kaks selget silma,
et minu rinnas võngub luule kuldne keel
ja jälle vastseid laule sünnib ilma.

Ent salus hõiskab lind — ja veel, ja veel!
Kõik see mu hinge täidab õnneloona…
Põld lainetab ja liigub laia voona.

Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg

Anna Haava “Konnad”

Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa kõige ilma iluaeg!
Kõik konnad tiigist tulevad
Ja konnahäälil hõiskavad:

Oh kevade, sa kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!

Kõik mättad seda märkavad,
Kus konna jalad astuvad,
Üks siin ja teine juba sääl,
Neid igal pool on aasa pääl,
Ning ikka hüüab nende hääl:

Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!

Ent kartlik mina aasal sääl,
Kus kostab kooris konna hääl;
Sest konna väga kardan ma,
Kui suure pika sammuga
Just minu poole matkab ta –

Ja mul vast paljad jalad on, –
Te teate küll, kui külm on konn!

***

Kogust “Ma lähen üle nõmme” (2020)
leidis Reet Lüütsepp

Henrik Visnapuu “Nurg”

Kui mind valdab kurbus, norg, 
meeleheide pääle kipub,
pingutus saab tühjaks tööks,
paadile siis panen lipud,
vete peale lähen ööks,
seltsiliseks ainult nurg.
Magab magusasti pere,
taevas roosakas ja here,
jõe kaldal kõnnib kurg.

Ah, sa tillukene nurg,
laperdik kui väike latik,
punaveerisega piht.
Üle parda panen latid —
korraga on hää ja liht,
kadund kurbus, kadund norg.
Kiiresti sa juurde tõttad,
nikid-näkid muidu võtta,
vahele jääb ikka org.

Ah sa väike valge nurg,
ma ei tahagi sind püüda.
Peibutad ja narrid mind.
Meelikuks sind tahan hüüda,
ängistusist pääseb rind,
nagu udu kaob norg.
Niki-näki minu südant,
meelsasti ma luban seda.
Vaat’ et sind ei püüa kord.

Kogust “Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik

Carl Wilhelm Freundlich “Kala truudus”

Püüdja heitis õnge jõkke,
et ta saaks säält kala kätte;
aga kõige päeva sees
püüdis tühja kalamees.
Alles siis, kui õhtu jõudis,
kalake veel süüa nõudis,
ajas õnge lõuast läbi,
hüüdis valjust: “Appi, appi!
Armas mees, oh lase lahti!
Minul vaesel pole mahti!
Ja mis kasu saad sa minust,
olen pisuke, ja sinust
loodan armu, elu veel —
olgu hale sinu meel!
Mina elan vetevoos,
kus mu Jumal elu loos;
kuival maal on surm ja valu.
Kingi mul veel aastaks elu!”
Mees siis ütles: — Mine vette,
aasta pärast tule ette!
Siis ma viin ja keedan sind:
kalapüük ju toidab mind. —
Aasta pärast, päeva pääl,
oli kala jälle sääl,
tuli kalda, mehe ligi,
kellega ta kauba tegi.
Kala seisis, hüüdis vees:
“Oled siin, mu armas mees?
Võta nüüd ja keeda mind,
siin ma olen, ootan sind!
Täna näen veel vetevood,
homme on mul paljad rood.
Armas on küll elu veel.
olen siiski surma teel!”
Pisut aega mees veel mõtles,
aga kärmelt siis ta ütles:
— Armas kala, lasen sind,
sinu truudus noomib mind.
Et sa olid ustav mulle,
siis mu süda puust ka pole!
Sind ma lasen üsna priiks.
Kui sind rahva ette viiks,
ja need sinu truudust näeks,
kuhu nende häbi jääks?

Kogust “Eesti kalaluule antoloogia” (2021)
leidis Tiina Tarik