Milline mõnu
on süüa oma sõnu,
töö eest nurka pugeda
ja lugeda!
Lugemine on jama,
õppimine seesama.
Päike on ikka suur,
kui ka puuduks literatuur.
Jõgi voolab, halb või hea,
ei väljaandmisest midagi tea.
Aga hommikutuule hoole
on antud, et ta ei pea
tõttama kuhugipoole.
Raamatud on tindised lehed,
õppimine – et õppinud mehed
ei näe asja emmas ega asjatust kummas
Parem on udusummas
mõelda, kas Dom Sebastiao
veel ilmutab oma au!
Mis on üle headuse, tantsu ja luule!
Või mõtle lastele, õitele, kuule
ja päikeses pleegi,
kui ta liiga kurjalt ei leegi!
Pole teadmata ehk ka see sust,
kui meenutad Jeesust,
et raha asemel mõtles ta muule
ja vaevalt et soetas biblioteegi.
kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas
Pilt on pärit siit
