Kõik kasvab välja mälestustest
talvevalgus mis kauge kohmetu käega
silitab lugemata
raamatute selgi
kellega koos
oled siiani jõudnud
siiani toodud
unustad kõik
mida oled tahtnud küsida
ainult su nimi ja nägu
jäänud ehk kellelegi
kusagil meelde
selleks õhtuks
ainult mõni värisev
härmas oks
talveõhtu hämarikus
jääb vaatama sulle järele
peeglist
kust lind on ammu minema lennanud
kogumikust “Kiirus vaikuse sees: luulet üheteistkümnelt maalt” (2006)
leidis Helle Kaarli
Ma mäletan maad, mis küll ilus, kuid kaugel.
Raugete randade taga.
Meremõnu ja meelemõru taga,
piiride, piirivalvajate ja piirituseveo taga.
Naer näos, näts käes, pisaratilgake laugel.
Ma mäletan maad ja inimesi.
Sõpru ja savupäid, rahaahneid ja liigagi lahkeid,
lurjusi, luuletajaid ja jah, lihtsalt häid.
Mäletan aegu, mil Soome ei saanud,
Soome ent ikkagi kuidagi sai.
Sai hakkama, sai suuremaks ja sisukamaks.
Me mõlemad saime ka isukamaks.
Mäletan Juice Leskist ja Viktor Kalborrekit,
Nasse-setät ja Aku Ankkat,
Koivistot, Ahtisaarit ja Haloneni,
kuid Kekkonen jääb mu mälupildist jo välja.
Mäletan paljutki veel,
aga kõigest ei jõua ja kõigest ei pea.
Ah, mina armastan Soomet.
Kimmo Pohjose maa,
Kalevala ja korude maa,
paha maa ja hyvä Suomi,
aegade algusest surmani sõber,
ela ja kasva ja õitse,
õnne soovime Sul!
Kogumikust “Sinisild/Sinisilta” (2021)
leidis Tiina Tarik
Jõuluvana habemes
on jõululaule lademes.
Ka jõululuuletusi ta
tahab väga kuulata.
Kui on mõni täitsa uus,
jõulurõõm on supersuur!
Kogus “Jõua jõua jõuluaega” (2019)
leidis Ülle Nemvalts
Sahtlid jäid lahti,
kann tulele,
lahtised lehed põrandale,
kohvitassid pesemata.
Jälle.
Kuigi tead, et oleks olnud tarvis
vaadata läbi kõik edasilükatud unenäod,
tuua midagigi kingsepa juurest koju,
naeratus sirgeks seada,
nõtke randmega
juuksedki kammida
ning alles siis heldinult ja pidulikult
näilisele minevikule lips peale siduda.
Aastaid on sul olnud aega
eluga harjuda.
Võiks osata paremini päevakava plaanida.
Kõik ju teavad, et detsember
kogub tuure nagu boolero.
Kui oleksid nutikas,
siis esimestel päevadel ehk taipaksid
pisut sügavamalt sisse hingata.
Ülejäänud aja finišijooneni
läbib viisakas inimene igal juhul
pöidadel ja hinge kinni pidades,
paratamatusele lakkamatult knikse tehes.
Sest see on su viimane võimalus sel aastal.
Auhinnaks on ette nähtud
pilvetagune kuu, saluut,
klaas halvavalt magusat vahuveini,
külluslikult keemilist silmasära ja
metalseid rõõmuhüüdeid.
Natuke värvilist paberiprahti juustesse,
lisaks mõni lembelaul või -lause,
mida lootsid enam mitte kunagi kuulda.
Ning muidugi diplom ja … aitäh osalemast ka.
Kombed on sellised — kõigil on raske,
kõik siiski medalit ei saa.
Kogust “Hommikune vahetus” (2019)
leidis Ulvi Lond
Möödunud nädalal siis lõpuks helistati ja öeldi otse,
et ime, mida olen terve elu oodanud,
jääb juhtumata.
“Teie valitud teekonnale laekus liiga palju taotlusi.
Praegu rohkem ühtki kangelast ei vajata,”
lausus ninahäälega pooljumal. Kahtlustan,
et kerge kahjurõõmuga.
“Lugesite endeid valesti, ikka juhtub.
Aga nüüd on vist pisut vähem stressi ka?”
Ootamatu taevane eriluba
täita oma elu
eriti lihtsa argipäevaga.
Vabastada juuksed värviliste paelte pingest,
pesta nägu väemaalinguist puhtaks.
Imetleda andunult
silmapiiri ja
piimavahtu oma cappuccino-tassis.
Polegi enam tarvis
olla pidevalt hüppevalmis.
Oodata kutset pulmadesse, kus vett veiniks muuta,
või järveäärsesse kuurorti Hüdraga võitlema.
Imet ei juhtu, pilti ei tehta,
kõik võivad naeratada.
Kogust “Hommikune vahetus” (2019)
leidis Tiina Sulg
õhtu. puud korjavad
varjude lõnga kokku.
Kafka silmadega mees
tõuseb raudrohu vahelt.
mina, aknalaual
kauge tuletornina,
ei tea ta nime
ja kirjeldades ta keha,
olen pime, kes nikerdab
puust lindu.
Kafka silmad säravad
kui rabakanarbik.
ta juustest võib leida
õunapuuõisi.
ta veenid võivad särada
kui jõed, kui lumi
Pekingis. ta kaob,
valge ämber
kõikumas jalgrattal.
mu keha käärib ja ma ei paku
kellelegi ta likööre,
suud tulvil tumedat mett.
hoian vaid enda käte
luitunud pitsi.
kas tead, suurim raskus
me kätel on tühjus?
Kogust “Nõges” (2018)
leidis Eve Pormeister
täna on mu käed tühjad ja ma ei lähe
neid täitma. täna on videvik varestest põimitud,
kuid lubasin, kirjutan rohkemast kui ilust. kirjutan,
kui tee on leige ja kased kahisevad mu rinnas.
kehadest, mis põõnavad kopitanud lehtedes.
näljast, mis kahiseb lapse rinnas nagu kased,
näljast, mis karjub lapse kõhus nagu kajakas.
ja kilekott räimi.
kuid ka selles on ilu, räimed
määrivad koti oma kuuvalgusega.
pärast vihma on taevas poolkuu kui hõõguv kannel,
kuid mu vihmast muljutud juuksed
tilguvad, tilguvad
edasi.
see ei ole ilu, vaid viis,
kuidas tühjade kätega
ellu jääda.
kajakad karjuvad:
tühjus,
tühjus.
Kogust “Nõges” (2018)
leidis Eve Pormeister
Triin Paja pilt on pärit siit.
mees korjab kartuleid, tõmbab
nende pruune pärgi mullast.
sügis muudab luuderohu
roosideks ja pingid
joovad kaselehtede meeõlut.
sügist veel on, puudelt
tilgub merevaik
ja õpin kuulama
mitte südant, vaid käsi.
nagu luule, on käed ääretud.
Kogust “Nõges” (2018)
leidis Eve Pormeister
oktoobriaia
mustasõstraliköörine õhk
õunad kukuvad
tikripõõsale ojaniresse
ja valgus
valgus
valgus on lind kes
päikeseloojangu ajal
süütab oma suled
Kogust “Nõges” (2018)
leidis Eve Pormeister
Kollaste lehtede
tantsuvõistlus.
Kes on ilusaim?
Kes oskab
uhkemalt liuelda?
Kelle pöörlemine
on meeletum?
Kes jõuab rutem
ja otse kohale?
Aga…
kes armastab
oma lendu?
Kogust “Jää ei jää” (2020)
leidis Tiina Sulg
