Marie Heiberg „Sinilill”

Üks suini hääbuv lilleke
võis armastuseks asja anda.
Muu kõik on elus üürike,
kõik hädad jõuan naerdes kanda.

Kuid sinilille kaotades,
mis mu hinge ainus vara,
mul tarduks veri südames.
Hirm mõistusetaks teeb mu ara.

Mu meeles magus lille õhk,
mis noorusest ja õnnest mahe;
kui elus tume mureõhk,
lill päiksest soe, ei hingel jahe.

Mu sinilillest – süütusest
ei tea armas inimene,
kust pärit ta, mis kevadest?
Ta, elulill, on igavene.

Ta päikene on armastus,
mis hingeigatsuses asub.
Mu elus on ta iludus.
Mu vere väest ta ükskord kasub.

*

Kui kahekesi laanedes
me uitasime noores eas
ja paleusi puhtuses
võis näha meie endi seas,

siis soov mul sündis südamest,
mis ütlemata ainult ilus:
„Sa kõigist ilma lilledest
too sinilill, mis vargselt vilus!”

kogumikust „Rändaja tütarlaps” (2017)
leidis Marie Saarkoppel

Marie Heibergi foto on pärit siit.

Marie Heiberg „Mere kaldal”

All meri virvendab ja voogab,
sääl aurulaev lääb kaugele,
kust värske tuul mu näkku hoogab
ja sinab ulgumere tee.

Puud kaldal õilmist pudenevad,
jasmiin veel õitseb lõhnades,
mis siniõhus ülenevad
mu haiget südant suudeldes.

Ei püsi paigal ma, ei harju
kui kaugemeelne mustlane,
näen merel saare musta varju
ja sinirandu soovile.

Viib meri taevakaare taade,
kus elutseb mu igatsus.
Kui vang, on kurvameelne vaade,
kel alaline unistus.

Siis iganevas eluvaevas
poeb hinge õnnetuse aim
Lääks – lõputa pää kohal taevas –
kui rändaja, kel vaba vaim!

kogumikust „Rändaja tütarlaps” (2017)
leidis Marie Saarkoppel

Piret Bristol “Osadus”

mine tööle kirjuta kolumne
paranda maailma teeni raha
vii kultuur kirjaoskamatuteni
ja too provints kättpidi

kultuuripealinna osale
aktiivselt muuda maailma
kirjelda seda muutust
tee katseid ja analüüsi

eksperimendi tulemust
tee vahet heal ja kurjal
ja näita neile kätte
uks paremasse maailma

tähista rada mis kuhugiei vii
märgiga sissesõit keelatud
ära ela oma peas vaid
sekku päris maailma

nagu sa teaksid
vaatle inimesi tee eimillestki
valmis maaima imed ära ennast
usalda ära tee midagi

kogust “Muutmissõnad” (2017)
leidis Tiina Tarik

Viivi Luik “Inimese käsi liigub valgel lehel…”

INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL
nahk ja küüned, liha, sooned, luu.
Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes
seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.

Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liigutab end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,

miks on igal ajal omamoodi valu,
see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.
Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu
tõuseb paberilt ning muutub elujõuks.

Kogust “Kogutud luuletused 1962-1997” (2006)
leidis Eve Pormeister

Viivi Luik “*** Mis läbi aja läigatab…”

MIS LÄBI AJA LÄIGATAB,
on tume talvejää.

Kes sellel korra libiseb,
see pidama ei jää
ja seda tõusta aitab vaid
ta enda jõud ja jonn.

Jää alt ei paista midagi,
kuid midagi sääl on,

sest samu salapragusid
täis on su hõimu verehääl,
ta silmavalgeil läigatab
seesama helk, mis kuskil sääl.
Jäälagendike kõminat
on täis ta luulekeel.

Täht süttib taevas üleval,
näe süttib ikka veel!

Kogust “Rängast rõõmust” (1982)
leidis Eve Pormeister