Peep Ilmet “Laastang”

Iga laastatud maastiku tagamaal

haigutab aplus

iga laastatud maastiku needus

tabab laastaja last

kui yks maastik on laastatud siis

alles algab suur taplus

imekiirelt kaob kasu mis laastates

saadud on tast

.

iga laastatud maastikku tasapisi taastab

suur loodus

tema aru ei anna et mida ta teeb

või mis moel

ei ta laastajalt kysi kas laastang

on tollele soodus

ysna ykskõikselt puhastab paiga

ka tyhermaa toel

.

suurel loodusel varuks on veel

terve igavik aega

et saaks kehadest kurnuda läbi

kõik tekkinud saast

ammu laastaja silmad on suletud

kontkõva kaega

ikka myrgitab järglasi hõng

tõusev laastatud maas.

Kogumikust “Sõõlatud luule” (2013)
leidis Tiina Tarik

Jüri Kolk “süda läigib”

süda läigib
tagumik jääb
naks ja naks
lava külge kinni
süda läigib
tagumik jääb
naks ja naks
lava külge kinni
me elame normaalses
saunas me elame
normaalses saunas
süda läigib
tagumik jääb naks
ja naks riigi külge kinni
tagumik läigib riik jääb
naks ja naks sauna külge
kinni

Kogust “Mee lakkumine ei ole meelakkumine” (2015)
leidis Aasa Sulg

 

Kauksi Ülle “*** Armas aig….”

Armas aig,
olõss ma tiidnü, et sa
mullõ `lille tuut!

Kost mina pidi `mä´rkmä,
et sa `lille
pääle tulõt.

Mis sa imestät,
mul `lätvä’ kõik
vaasi’ `ümbre.

Istu lavva man,
vihasta deboorandi pääle
ja `ümbre.

Joosõ lavva mant
`piigli ette, kae ussõ poolõ
jäl’ `ümbre.

Näet, midä kõkõ
ùutõh `vällä ei mõtlõ.
Sa’ ei tulõ jo’

ilmahki `lillega’…
ja ma’ ajassi nää’ nigunii `ümbre.

Kogust “Kesk umma mäke” (1987)
leidis Tiina Sulg

Johannes Barbarus “Yrgelemendid”

 

Algusen polnud sõna

– oli joon

Polnd harmoonilist kõla

– oli toon.

Maakera vettinud risu

peksis torm,

polnud väärtuslist sisu

– oli vorm.

Oli mõõdetav keha,

kontuuritu hing, –

sõõr, millel unustet teha

ymbritsev ring:

Lehvis vee pääl kurvana

looja vaim,

ei pakatanud urvana

klorofylliline taim.

Oli algusen antud vaid kest

– õudne Ruum,

ilma lõi jumalik zhest

– tahtmine kuum.

Kogust “Geomeetriline inimene” (1924)
leidis Tiina Sulg

Kalle Kurg “Eesti eitus”

Ei mitte.
Ei miski, ei keski, ei midagi.
Ei asja ees ega teist taga, ei kuiva ega märga,
ei nägu ega tegu, ei otsa ega aru,
ei maad ega ilma, ei otsa ega äärt,
ei saba ega sarve, ei tuult ega tossu,
ja üldse mitte mingisugust kõssugi!
Ei taha, ei soovi, ei ütle, ei mõtle.
Ei mõtle hästi.
Ei mõtle halvasti.
Ei tee hellasti.
Ei tee hullusti.
Ei eita ühtegi, ei eita ühtigi,
ei puutu sõnagagi mitte,
ei räägi ühte keeltki,
ei kannata teise varjugi,
päevavalgusest rääkimata.
Jah!

Kogumikust “Eesti tunne” (2018)
leidis Tiina Tarik

Jaan Lõo “Kodumaa metsad”

Kodumaa metsades kewade algus,
kodumaa metsades — häwitaw talgus:
heliseb kirwes ja wihiseb saag,
nende ees murdub wiimne kui raag.
Ohkawal hoigel langewad kased,
kui surmani haawatud kangelased,
maapinnale,
emarinnale.
Mahl ülesse keeb kändudest,
kui weri wärskeist haawadest.
Kuninglik kuusk, täis waiku ja lõhna,
punakas mänd, kes nõmmemaa, kõhna
püsiwam poeg —
nemadki waowad,
kohades kaowad.
Kõrgele tõuswad süllad ja riidad,
lõpmata woorid neid kaugele wiiwad.
Ja linnud, kes tulnud lõuna teelt,
ei leia metsa enam eest.
Nad lendawad kaebades minema,
et kõrbeks muutub mu kodumaa.

kogust “Nägemised” (1916)
leidis Milvi Sihv