Eduard Krants “Mälestus või proloog”

varases noorukipõlves
istudes istudes
kukalt kratsides
sulepead närides
ühtegi ilusat sõna
ei valgund keelele

armupiinades põledes
sulle siis lähetasin
kahvatus ümbrikus
pataka puhtaid paberilehti
alles täna
sinult ma vastuse sain

Kogust “Lumeliitlased” (1970)
leidis Tiina Tarik

Johann Wolfgang Goethe “Armsama lähedus”

Mul meelestud, kui hiilgav päike

pea tõstab mere seest;

mul meelestud, kui virvjal läikel

kuu kumab lätteveest.

.

Sind näen ma rännul tolmu tõustes –

su kuju säriseb.

Sind näen ma öös, kus rajal rõsekel

teekäija väriseb.

.

Sind kuulen siis, kui mürakaikes

murdlaine randa vaob.

Sind kuulen siis, kui metsas vaikses

on tardund oksaraod.

.

Näe, kustub sinu ilutulle

ka loojuv päiksepall.

Oh kauge kallis, oled mulle

nii ihulähedal.

tõlkinud Andres Ehin, raamatust “Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles” (2021)
leidis Linda Jahilo

Tõnu Õnnepalu “Moonid”

Kõik, mis midagi maksab,
on öeldud mineku pealt.
Kes iganes lahkuda jaksab,
see hõikab, midagi, sealt,

kus öö juba neelab sammud
ja sõnad sööb ära tuul —
ta hüüab: see kõik oli ammu!
küll näeme, tuleval kuul!

Küll näeme, järgmises ajas,
sa ära veel lukusta ust,
sa palun oota siin majas,
kust mina võin teada, kust

ma ükskord tagasi tulen
ja mis ma sealt tuua võin,
las toas seni põleda tuled,
kuid taldrik, millelt ma sõin,

see ilusti kuivaks pühi
ja las ta ootab mind seal.
Jah, seisku ta seni tühi,
kaks punast mooniõit peal.

Kogust “Pimeduse tunnil” (2020)
leidis Tiina Sulg

Tõnu Õnnepalu pilt on pärit siit

Tõnu Õnnepalu “Sai”

Ma ootasin sind päris kaua aega,
kohv külmaks läks ja kiviks kuivas sai,
mu ilus tuba kõrge valge laega
öö tulles hämarduvaks koopaks sai.

Mul olid valmis mõeldud laused,
mis ütled mulle, mina sulle mis…
Me vahel oleks olnud kandvaid pause…
Sa kohvi ikka panid suhkrut vist?

Siis oli kevad, mäletad, see tänav,
kus kasvas mitu vibalikku puud.
Me kumbki sinna minna ei saa enam,
on talv ja muutunud ka palju muud.

Sul tookord miskit tuli vahele
ja mina akna alla seisma jäin.
Ei mõtle enam ammu meile kahele,
kui vahel unes sinul külas käin.

Kogust “Pimeduse tunnil” (2020)
leidis Tiina Sulg

Kersti Merilaas “Lontmaakrid”

Keeruta, veeruta lehmalõõga
ja päitsenööri punu,
ei ole meil ununud halvad ajad,
head ammugi ei unu:
kui käisime, kuklas kübarad
ja mantli hõlmad maani,
oli vankrivahe meil vorste täis
ja saiad sadasid saani.

Pinguta, linguta koormaköit
ja purjesooti punu,
armsatest aegadest unistame,
hirmsad ei uneski unu:
oh, kuidas meid vaeseid vaevati,
raudu pandi ja võlla poodi!
Ära tunneme sõlmed ja silmused,
mis vähegi seda moodi.

Need metsaküla mehed on madalad
ja seisavad, sääred rangis,
silmad peas nagu sinijärved,
aga hambad on kõvasti tangis.

Kogust “Valitud luuletused” (2003)
leidis Tiina Tarik