Aare Pilv “*** peidan oma näo…”

peidan oma näo
suurde pojengiõide
kui vihm saab läbi

Kogust “Kui vihm saab läbi” (2017)
leidis Eve Pormeister

Advertisements

Aare Pilv “VIIS PALA AASTAST 1995. Viis: Sumera “Pala aastast 1981″”

4.
Istuda toolil ja naerda – elada.
Niimoodi sel hetkel just sa istud toolil, naerad; kas see hetk on aheldatud su
muu elu külge, kas see seos muu eluga ei hägusta toda hetke ennast –
istud toolil ja naerad – elad; oled elus.
Oled olemas ilma igasuguse vajaduseta
tunda end millalgi sündinuna,
vajaduseta mõelda, et umbes tunni aja pärast enam ei istu siin,
minuti pärast ei naera enam.
Aga praegu naerad, istud toolil kaetud laua taga.
Täna, sügise teisel päeval –
elad
ometi.
Kui tehtaks sust praegu pilti,
siis kunagi keegi vaataks seda ja mõtleks – selline ta oligi siis, nii ta naeriski (kogu mõtte raskus koonduks sellesse – kaduvusevaeva ja olemasolukergendust ühte sulatavasse – „gi“-sse, „ki“-sse);
kuid ta mõtleb seda teisiti,
sa pildistuksid ta jaoks kogu oma elamise tõsiasja
märgiks; aga sa ei ole enese pilt;
sa elad siin oma naermises praegust hetke läbi,
see hetk pole midagi peale su naermise, puhta, ja
niikaua, kui püsib see hetk,
igavese; hetkelise,
niikaua, kui püsib see igavik.

Kogust “Kui vihm saab läbi” (2017)
leidis Eve Pormeister

Aare Pilve foto on pärit siit.

Vallo Nuust “Paranoia”

See tee oli kitsas ja pime.
All kraavis kaklesid koolnud.
Üks koolnu küsis mu nime,
aga minul nime ei olnud.

Tee sai otsa sinises saalis
keset painajalikku balli.
Tüdruk mustas Jumalat maalis
ja Jumala surmvalget salli.

Järjest lähemal põlesid sillad —
tuhat lõõmavat virvatuld.
Selles kuumuses söestusid silmad,
jooksin meeletu, pime ja hull.

Tüdruk mustas minema viidi
mõned minutid enne kuut.
Surilinaks sai verevat siidi
valge salliga Jumala pruut.

Ja ma mõtlesin, kuhu ja milleks?

Kogust “Et vaadata merd” (1995)
leidis Tiina Sulg

Leelo Tungal “Päev”

Valgus küpsest kullast rõnga
ümber juuste õhku kündis.
Verevat maavillast lõnga
märkad linna labürindis,
ahast iseenda rada
läbi kaitsevärvi linna.
Jälle jaksad armastada,
jälle endast välja minna!

Endast anda seda raatsid,
millest seni aimu polnud.
Kõigil, keda teele saatsid,
tänini on õnne olnud.

Vaata, kuis su tume valu
sõidab metsa lepse reega!
Päike peseb paljajalu
kulund läve kuningveega.
Peseb, kuivatab, kaob ehha.
Tuhat väikest valgust süttib…
Astud aralt oma kehha
nagu jumalanna hütti.

Kogust “Täisminevik” (2007)
leidis Ülle Nemvalts