Astrid Reinla “*** Asjad on…”

Asjad on. Puud on. Inimesed on. Mina olen.

Nad ütlesid: mu sõnavara olla puudulik.

Mida see lause tähendab?

Igasuguseid lauseid on olemas.

Masin koosneb. Mees sööb. Lind lendab.

Mis teame meie sest mehest või linnust.

Mis tähendab lennata?

Ons nemad kordagi lennanud?

On mehel naine ja lapsed? Sai ta ka kõhu täis?

Masin sööb. Mees lendab. Lind koosneb.

Ja nad seletasid mulle: Balti jaama viib troll number viis.

Ja hiljem nad imestasid väga, et ma olin selle ära unustanud.

Ja et Honduurase pealinn on Tegucigalpa,

õmblusmasinate garantiiaeg aga kaks aastat.

Veel

moodustasid nad hulga lauseid sõnaga kvark —

kvark on, kvarki ei ole,

kvarki iseloomustab, ei iseloomusta —

ja kui see kvark neil käes on,

saab kõik lõpuni selgeks.

Sellepärast et siis saab sellest veel rohkem lauseid moodustada.

Kvark ujub seletab sigib sülitab annab vastu kõrvu on ruuduline.

Lõputult lauseid ainuüksi ühe sõnaga.

Aga neil on palju sõnu.

Ja kui ma nende rõõmuks lauseid tegin,

ei jäänud nad ikka rahule,

vaid ütlesid,

et lause peab olema õige.

Küsisin, kuidas seda mõista,

ja nad seletasid lahkesti:

see tähendab,

et lause ei tohi olla vale.

Koer haugub, aga ei lenda, ütlesid nad õnneliku näoga.

On olemas ühe ja kahe küüruga kaameleid,

kolme küüruga aga ei ole.

Õnnelik inimene naerab, õnnetu aga nutab.

Kolmnurk on kolmenurgeline.

Kohvik avatakse kell kaheksa.

Ja et on olemas sõnaraamatud,

kus kõik sõnad sees on,

või peaaegu kõik, sest miski ei ole täiuslik.

Tahtsin teada, kus on need sõnad,

mis sõnaraamatus puuduvad,

ja nad ütlesid,

et küll pikapeale korjatakse needki kokku,

aga see võtab aega.

Ja lõpuks küsisid nad,

kas ma sain ikka kõigest aru.

Jah, ütlesin mina:

õnnelik kolmnurkne kaamel Balti jaamas kell kaheksa.

Maailm on lause.

Kogust “Lihtminevik” (1982)
leidis Tiina Tarik

Bijoy Sankar Barman “Kuidas itkevad langevad lehed”

…surm enne sündimist

Veri keerleb ja keerleb
noorte vesikasvude ümber

kadunud poeg
läheb hõbepaadiga põhja

roosa kalakari viskleb
kalakari sikutab jumalat põhja
takerdub ta joobumusse

kui päike loojub
mähkub jumal vetikatesse
ja jääb vesiroosi juurte vahele
kinni

jumal läheb magama

on öö esimene veerand

kes on see iludus kes kõnnib tasaselt
vaatab ennast
vee tumedast peeglist

jumal keerab külge
kobab unesegaselt kõristustrummi järele

öö teine veerand

jumal ärkab
kuri vaim baank ajab hullunult kalu taga

Sati
pärast pikka vaheaega
meenub jumalale äkki
Sati

öö kolmas veerand

Parvati ajab veesügavustes
oma jumalmehe jälgi taga

pimedusse eksinult
tihub ta siis nutta
ja leiab teda lõpuks
visklevate kalade vahelt

neljas veerand ei ole veel
kaugeltki möödas

vana öökull
istub katkisel tänavalambil
ja kallutab pead

on üks suur
kõrv

[Sati ja Parvati on India mütoloogias hävingujumala Šiva naised]
[baank: kuri vaim Assami mütoloogias, pikka kasvu ja väänduvate käte ja jalgadega, hull toore kala järel; käib öösiti kalameeste kannul]

kogust “Pisarateoja, Ketetong” (2016, tõlkinud Mathura)
leidis Tiina Sulg

Ilmar Trull “Puukooli aktus”

Igal aastal mihklikuul
ranits pakitud saab puul.

Puud on ise täitsa taimsed,
kuid neil huvid on ka vaimsed.

Kooli tulid kuusk ja mänd,
tuli õpetaja känd,

tulid saar ja sarapuu,
palm ja ahvileivapuu.

Lehvitati okkaid-lehti,
õisi anti, aktus tehti.

Kuulati siis kõnesid.
Noh mitte kõiki, mõnesid.

Üpris puised olid kõned.
Kõik ei olnud, ainult mõned.

Lõpuks tehti resümee,
et mingem metsa, punkt ee.


Ilmar Trulli luulekogust “Jänese valitud palitud” (2016)
leidsid Eve Pormeister ja Milvi Sihv

Andreas Kalkun “*** lõivoq lõunõst pääsoq poolõst pääväst…”

LÕIVOQ LÕUNÕST PÄÄSOQ POOLÕST PÄÄVÄST
no ommaq jo amm’kina verskah ja pessetäs kelli
timä koolnuq liha havvakääpäst
om nõsõnuq maq ynnõ elä ku innegi elli

timä eis om templi lõks ja püünüs-
no-kablaq a mua nii künnelde makõhõt haisu
täus su pää ja järvevesi küünüs
su süämehe võitja nii kaotaja tuu kiä sai su

kaala pääle katsk no vaotas huulõq
oo kiä no annas et pääluuh yks vett olõs silmäq
ikku täus ku lätteq võe no kuulõq
ku ämmärdäs vaivatuq süä su luie all külmäh

kogust “Pääväraamat” (2004)
leidis Tiina Sulg

Attila József “Ood”

1
Siin istun, sätendaval kaljujäärakul.
Noor suvi nagu
õhtusöögi lembe hõng
must üle lendas.
Ma südant vaikusega harjutada püüan endas.
See pole võimatu –
kõik olnu kokku koguda, mis ununema kippus.
Pea vajub rinnale
ja käsi langeb rippu.

Näen mägestiku-lakkasid
su lauba kohal.
Puulehed vubisevad vaiksel kohal
ja varjud loovad ringe.
Teel pole ühtki hinge, tee on vaba.
Näen, tuulehoog vaid kergitab su kleidisaba
ja hapras ladvastikus vihur lehvitab su juust
ning silitab su pehmeid rindu tasakesi.
Ja liugub vilkalt minema
kui Sinioja vesi.
Näen, kuidas nire valgeid kive pesi
ja kuidas sünnib
sinu haldjanaeratus.

2
Oh kuidas ma sind armastan!
Sa ühteaegu panid kõnelema
mu põue üksilduse salakeeled
ja kõiksuse.
Ning kõik mu meeled.
Veevoona ise paged sa mu eest,
sa kosk. Mus lõõmab jälg su mühisevast veest.
Maast taevasse mind paiskad rabelema.
Sind armastan, sind armastan kui hull,
sa kauge, lähedane
kallis võõrasema.

3
Sind armastan kui ema last. Jah, just!
Sind armastan kui puurauk sügavust.
Sind armastan kui elu surelikud,
kui valgust majad, rõõmu murelikud.
Su naeratusi, liigutusi, hõikeid, sõnu
on hoida mõnu –
tahan või ei taha –
nii nagu maapind endas hoiab kõike,
mis langes maha.

Mu ajusse kui happeründ metalli
on tundetulvad verminud su pale
Su olemuse, omase
ja kalli,
on miski toonud igilähedale.
Aeg
marsib mööda, raksub taevakumm.
Sa oled minus paigal, vaikiv, tumm.
Ja süttib tähepuu ning langeb tähti.
Su kuju säravat mu silmis üha nähti.
Su maitse on mu suus
kui koopas vaikus.
Hing aimab su juuspeente soonte maiku.

4
Mis imelik mateeria ma olen siis,
kui sinu pilk mind voolib nagu vaha?
Sa imeolend, sina virge briis!
Su hinge valgus murrab tõkked maha
ja juhib mind – nii valgusel on viis –
su keha kuppelmaismaa saladuste taha.

Mind puudutab su vere tõtlik kohin,
Ta keeva virdamist peaaegu näha tohin.
See on kui roosipõõsastiku vabin tuultes.
Ja üsa viljakus ja hõõgus huultes.
Ja magu –
selle erka pinda põimuvad niitpeened sooned.
Kui niplisnäputöö on kogu ihuhoone.

Su mahlarakud, täpselt nagu tarvis,
sus moodustavad salalinnuparvi.
Ja kopsuhõlmikpuu su rinnas lehtib
ning ainejäävusseadus lihtsalt kehtib.
Ürg-aine kulgeb sooltetunneleis.
Ka aheraine – nagu kõigis meis –
saab uue elu neeru-käärituses.
Kõik päädib isemoodi väärikuses.
Tähtkujud värelevad sinu kehas.
Järv rändab. Mägi nihkub. Töötab tehas.
Ja sebib väsimatult miljon looma –
kõik putukad ja molluskid –
et vaevalt hoomad –
ja julmus, headus, kõrvu, läbisegi…
Ning igavik, see teadvusetu nähe
ja kõige lähe.
Päev paistab, inimesed kehklevad.
Kuu kumab, virmalised vehklevad.

5
Nagu tardunud veretükke
langeb su rüppe sõnu.
Olemine on ebalev mõnu.
Ainult seadus sooritab selgusse-hüppe.
Kõik mu töökad elundid
sünnivad-surevad üha ja üha,
kuni saabub näiline vaikus,
saabub lõikusepüha.

Aga seni me otsime, otsime hüüdes,
kahe tuhande miljoni olendi seast
leida püüdes
seda ainumat hälli, seda elusat voodit,
mis meie jaoks nimelt
maailma loodi.
(Kui kõrge on hommikutaevas!
Terasrelvadel kumahtab agu.
Suur valgus läbib meid nagu
välk ja oda.
Oled mu häll ja mu koda.
Kuulan ja aiman seda,
kuidas me sees ja me kohal
vere tulisel kohal
peksleb mu süda.)

6
(Kõrvallaul)

Rongid viivad. Ma järgnen sulle kui ohe.
Küll ma leian su maailmast otsekohe.
Ehk on jahtunud veidi su leegitsev pale.
Vaikus valed ja tõegi toob kuuldavale.

Leige vesi vuliseb. Puhtaks end uha.
Siin on värske kuivatusrätik ja puha…
Liha küpseb. Nüüd süüa võid mehemoodi.
See, kus magan, on tõepoolest sinu voodi.

raudtee-aares

Raudtee ääres. Valik luulet Ellen Niidu tõlkes, lk 38–43 (Verb 2006)
Tõlkinud Ellen Niit
Soovitas Reet Klettenberg