olen oma generatsiooni naishääl
keset kaubanduskeskust on mu vabadus
mitte minna mehele vaid osta kingi
mis mu sääred lennutavad taevasse
kuhu pürgida tahab ju igaüks
see on suhete vaba turu majandus
ma ei kavatse enam tunda oma murtud südant
ega elu ei ole luuletus, elu on ime
ilus tüdruk, ime
sellel suurel vorstipeol, kus keegi alati
tahaks suga keppida
tuleb ennast armastada ise
ma armastan end ise!
nii kingadega kui paljajalu
nii teel taevasse kui koju
sest ma olen oma generatsiooni naishääl
üheksakümnendates kannatada saanud lapsepõlvega
vanaema kasvatatud naiivseks
puhtamaks inimeseks kui vaja oleks
sest kõik päevad on ajanud segadusse
kuni tänaseni
mil jätnud olen kõik oma peigmehed
sest ei kavatse saada üksikemaks
armastuse puudujääke kompenseerivast
ajudeta täispeaga ettekujutatud armumise
suvalise ilusa kõva riistaga mehe kiimast
sest see oleks liiga lihtne
mul on vittukanti ambitsioone
näen potentsiaali adopteerimises
aga noh, oleks siis et emaks lastele
ent mehed jäävad ette, sest pärast vihma
seened — tead küll — tõmba ainult
õrnalt käega üle ja juba ta tuleb
ja jälle on liiga lihtne, igav ja labane
kogu aeg sama skeem ja nukraks teeb
et peale ihuliikme nagu miski muu ei areneks
kuidas ometi peaks mulle sellest piisama?
olen selle generatsiooni naishääl, türa
kuuled mind või?
nahhui sa passid mu perset ja rindu
su munn on vähe isuäratav
seega seis on ebavõrdne
mina juhin
armastusega
Kogust “Seksistentsialism” (2020)
leidis Laili Jõgiaas
