Ei ole loodus hinge sümbol
või peegeldaja,
ta enda pärast armastada
on teda vaja.
.
Ta pole ainult värsiteema
või pildiaine,
tas varjul on kõik kõrgelt ülev
ja pühalt maine.
.
Ta kätkeb endas võimsa vaimu
ja ülla pinge,
nii üllast hoogu pole pandud
küll sinu hinge.
.
Ta on su ema. Ära tardu,
ta poeg, esteediks,
siis mitte paberis, vaid elus
sa saad poeediks!
Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg
(Talvistest suvemälestustest)
Põld lainetab ja rukkililli vilgub
kui sinitähti laiast rohelisest voost
ning külmi vikerkaarepiisku tilgub
veel peenikestelt kõrtelt — möödund vihmahoost.
Ja neiu sammub mööda põllupiiri,
kui laineil ujuv luik ta õieehtes käib,
ning nagu õitel helkleb tulikiiri,
ta nooris silmis valgus sädelevat näib.
Nii lahkelt säravad kaks selget silma,
et minu rinnas võngub luule kuldne keel
ja jälle vastseid laule sünnib ilma.
Ent salus hõiskab lind — ja veel, ja veel!
Kõik see mu hinge täidab õnneloona…
Põld lainetab ja liigub laia voona.
Kogust “Roosid ja viinapuud” (tlk Harald Rajamets, 1966)
leidis Tiina Sulg
Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa kõige ilma iluaeg!
Kõik konnad tiigist tulevad
Ja konnahäälil hõiskavad:
Oh kevade, sa kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!
Kõik mättad seda märkavad,
Kus konna jalad astuvad,
Üks siin ja teine juba sääl,
Neid igal pool on aasa pääl,
Ning ikka hüüab nende hääl:
Oh kevade, oh kaunis aeg,
Sa ilusama laulu aeg!
Ent kartlik mina aasal sääl,
Kus kostab kooris konna hääl;
Sest konna väga kardan ma,
Kui suure pika sammuga
Just minu poole matkab ta –
Ja mul vast paljad jalad on, –
Te teate küll, kui külm on konn!
***
Kogust “Ma lähen üle nõmme” (2020)
leidis Reet Lüütsepp
Kui mind valdab kurbus, norg,
meeleheide pääle kipub,
pingutus saab tühjaks tööks,
paadile siis panen lipud,
vete peale lähen ööks,
seltsiliseks ainult nurg.
Magab magusasti pere,
taevas roosakas ja here,
jõe kaldal kõnnib kurg.
Ah, sa tillukene nurg,
laperdik kui väike latik,
punaveerisega piht.
Üle parda panen latid —
korraga on hää ja liht,
kadund kurbus, kadund norg.
Kiiresti sa juurde tõttad,
nikid-näkid muidu võtta,
vahele jääb ikka org.
Ah sa väike valge nurg,
ma ei tahagi sind püüda.
Peibutad ja narrid mind.
Meelikuks sind tahan hüüda,
ängistusist pääseb rind,
nagu udu kaob norg.
Niki-näki minu südant,
meelsasti ma luban seda.
Vaat’ et sind ei püüa kord.
Kogust “Päike ja jõgi” (1932)
leidis Tiina Tarik
Püüdja heitis õnge jõkke,
et ta saaks säält kala kätte;
aga kõige päeva sees
püüdis tühja kalamees.
Alles siis, kui õhtu jõudis,
kalake veel süüa nõudis,
ajas õnge lõuast läbi,
hüüdis valjust: “Appi, appi!
Armas mees, oh lase lahti!
Minul vaesel pole mahti!
Ja mis kasu saad sa minust,
olen pisuke, ja sinust
loodan armu, elu veel —
olgu hale sinu meel!
Mina elan vetevoos,
kus mu Jumal elu loos;
kuival maal on surm ja valu.
Kingi mul veel aastaks elu!”
Mees siis ütles: — Mine vette,
aasta pärast tule ette!
Siis ma viin ja keedan sind:
kalapüük ju toidab mind. —
Aasta pärast, päeva pääl,
oli kala jälle sääl,
tuli kalda, mehe ligi,
kellega ta kauba tegi.
Kala seisis, hüüdis vees:
“Oled siin, mu armas mees?
Võta nüüd ja keeda mind,
siin ma olen, ootan sind!
Täna näen veel vetevood,
homme on mul paljad rood.
Armas on küll elu veel.
olen siiski surma teel!”
Pisut aega mees veel mõtles,
aga kärmelt siis ta ütles:
— Armas kala, lasen sind,
sinu truudus noomib mind.
Et sa olid ustav mulle,
siis mu süda puust ka pole!
Sind ma lasen üsna priiks.
Kui sind rahva ette viiks,
ja need sinu truudust näeks,
kuhu nende häbi jääks?
Kogust “Eesti kalaluule antoloogia” (2021)
leidis Tiina Tarik
Ookean jäi mulle võõraks –
oli see enne või pärast seda,
kui olin oma paadi maha müünud?
kogust “Tagasitee” (tõlkinud Mathura, 2022)
leidis Tiina Sulg
Autori pilt on pärit siit.
Hüppasin rongile
värsirida keeleotsal
kaassõitjad noogutasid mulle
tervituseks
kontroll vaatas minu piletit
ja ütles et me ei sõida
läbi Rovaniemi
ütles et see rong
sõidab koju
koju?
ükski raudtee ei vii nii kaugele põhja
aga tema ainult noogutas
ja märgistas mu pileti
mina haarasin oma märkmiku järele
ning nägin et seal oli korraga
kõik juba kirjas
kogust “Tagasitee” (tõlkinud Mathura, 2022)
leidis Tiina Sulg
Vahest kõige raskem on armastada ennast,
olla ise see jumal, kellele ei seata tingimusi,
et teda tänada ja talle andestada,
ja et teda vihata
ja ikka tema juurde tagasi tulla.
Armastada ennast, sest sa oled olemas –
ja teisiti ei saaks.
Kui kerge on siis
selle kõrval
tassida kive üksteise järel kuhja,
tassida neid senikaua kuni ütled,
et siin pole enam midagi teha,
selline on mu saatus.
Armastada ennast, sest sa oled olemas
ja saad alati olla
veel armastavam.
Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister
Päev läheb mööda
rohelist templit
nüüd hoian kui kodu
põllud on niisked
kari saab lauta
tere siis tere
tüdruk naeratab sulnilt
mida veel tahta
mida täna veel teha
lävel kummardab eit
kel igavik pärlendab
hambutul suul
Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister
Illustratsioon on pärit siit
Pole paremat kui näha:
vähehaaval mureneb argus,
sisim on suurim,
eluaeg
võid õppida võrsumist,
olla aednik,
panna seeme mulda
usus, et see tärkab
ja päevade kangas lõimeks saab kord –
siis, kui veel vihma sajab
ja vesi uuristab endale rajad,
tuhkjamad toomingad puhkevad
õitsele.
Nii kirjutada võid ka raamatusse:
vihma sajab ja vesi uuristab
endale raja,
aga sellest üksi sulle enam ei piisa,
aeg ei asenda ilu, mõtlemine
ei too selgust
ja ei ole vaikust, mis nüüdsama
tuleks koputaks su uksele.
Kuhugi jääb ikka
kõik see, mida tagasi ei saa –
ja nii pole paremat
kui näha
päikest äraõitsenud võilillepeades,
valgust sinu enda lahtunud unedes,
väikese värvulise pesa
läbikasvanud põõsa varjus,
kus ka ainsast
helist luua annab muusika.
Iga su tee su valitud sammude kaja:
mida enam sa eeldad,
seda vähem sa tead –
maailm nagu paberileht,
mille teadvus murrab keskelt
kokku.
Tuul liigutab latvu,
käsi annab üleskaevatule
kuju,
ihu ei väsigi,
ainult vaim annab alla.
Nii palju surnuid mägikülas,
aga kevadet ei peata miski.
Kogust “Lahusolek” (2021)
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 