MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE
Ja haarduvad pilvede külge
Ja mis nendest saab
seda mina ei näe
ja küsida ka ma ei julge
Sest sealpool on valgus
ja heledad näod
hõljumas pilvesid pidi
ja siinpool on
mardikad tõugud ja teod
ja muld minu põskede ligi
Kogust “Ööpildid” (1980)
leidis Carolina Pihelgas
Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.
Vesi jääb seisma
kui seista
tuul vaikib
kui vaikida
heinad need lainetavad
tumedalt soojalt tüvelt
pääseb lendu tihase hõik
teistmoodi paratamatus
okkad liiguvad varvaste all
Leidis Carolina Pihelgas
Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.
*
Rändlinnud
lähevad üle
taevalae.
Lupjavad teeraja.
Muidu ei oska
tagasi tulla.
Leidis Carolina Pihelgas
Luuletust oli võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.
Üks võõras on meile tulnud
üle jalakäijate silla.
On tulnud nii tasakesi,
et keegi ei märganud, millal
ta komberdas trepist üles
meie kütmata koridoris
ja kelleltki küsimata
meie riidekapis soris.
Ta võttis vana kuue,
mis ikka on seisnud seal.
Ta tuli nagu sügis,
must vihmavari pea peal.
Kogust “Mälestusi maailmast”
leidis Carolina Pihelgas
Luuletust on võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust on võimalik kuulata ka siit.
Öösel sattusin kaarsilla all
peale kahele poisile,
nad kusesid vastu posti
ja ütlesid, et on seitsmesed,
ütlesid, et neil on täid.
Naersid mu üle, kui neid
uskuma jäin. Meil pole
midagi peale täide, teatas väiksem.
Ta viipas võpsiku poole ja astus
mulle varbale. Oleksin tahtnud
temasse armuda, miskit muud
poleks tol ööl sama odavalt
saanud. Suurem küsis, kas vastab
tõele, et isegi loomad ei sure
üksinda. Poisid oleksid pidanud
juba ammu kodus olema.
Tõlkis Carolina Pihelgas
Luuletust on võimalik kuulata 20. oktoobril Kaarsillal.
Luuletust saab kuulata ka siit.
Saabume saarele ja seiskame aja,
kui vana seinakell saab jälle käima.
Seiskunud ajas
saare südametuksed.
Aega ajatult.
Ilma ilmatult.
Udu ilmutab ja kaotab.
Isegi mägesid.
Kui lihtne see on!
Iga laine kannab midagi me randa
ja küllap ka viib.
Niisama lihtne!
Aega on ilmatult.
Ja vaikust, et kuulda,
kuidas karbid pudenevad
valgeks liivaks merepõhjas,
kuidas päramootor popsub,
kui lendame üle lainete laidudele
peitust mängima
iseenda ja tühjusega.
Kui tühjus on peitusemängus leitud,
kui ta ka meid on leidnud,
siis teda enam pole.
Tühjust lihtsalt ei ole.
On hommik. Vana seinakell
ja saare kaljukindlad südametuksed.
Mööda laineharju libiseb laidude poole udu,
vahest mängima peitust,
ning kellegi nähtamatu käsi
on ilmutanud mäed,
mille tippudel on õrna värsket lund.
Ja kõik on nii lihtne nagu teadmine,
et lume puistamine mäeharjadele
peab olema küll ilmatult ilus töö.
Adam Culleni, Veronika Kivisilla ja Øyvind Rangøy ühiskogust “Kolm sõlme” (2020)
leidis Tiina Sulg
Ega emakeele kõlast
Kaunimat vast polegi
Jäädes kohe päris ausaks
Osa temast olengi
Keeleruumis üsna vabalt
Mängin oma mängud kõik
Võtan kinni sõnasabast
Vahel temale jääb võit
Ritta seatult iga häälik
Tähestik osaks saab
Nõndamoodi rahvas räägib
Kaunilt teineteisega
Puhtas selges emakeeles
Pandud tool ka slängile
Seni kuni reeglid meeles
Temaga me mängime
Kogust “Me saame sellest üle” (2020)
leidis Ago Pärtelpoeg
Äkki kellelgi on vaja
Suures segaduste pajas
Üpris keerulisel ajal
Et ma oleks luuletaja
Maiset vara küll ei tule
Ega praadi taldrikule
Aga siis kui teised unes
Süütan laternates tuled
Võtan mured, kannan ära
Hommikul, et parem täna
Ärkajale kohe näha
Hingerahu, mitte kära
Et ma oleks luuletaja
Üpris keerulisel ajal
Suures segaduste pajas
Äkki kellelgi on vaja
Kogust “Me saame sellest üle” (2020)
leidis Ago Pärtelpoeg
Foto on pärit siit
Kevade tänaval kohtasin Lutsu
Küsis: „Kas Sügise filmi sa näind?”
Pärnapuul istudes säutsatas Vilde
Et olla Tallinnast Anijal käind
Tammsaare esitas kiiremat sörki
Õigus tal aia alt hulkuma saand
Katk valas kivide vahele mörti
Russowi kroonika muru peal maas
Liiv otsis ooperist paigatud kuube
Underil sirelid rindade peal
Liikudes üheskoos maailma uude
Igaüks viimaseid ridasid seab
Tuglasel südames ammune helin
Koidulal igatsus, Jannsenil jonn
Laulupeod ikkagi elavad seni
Kuni üks laulja ja dirigent on
Gailiti kargete merede kargus
Une nii pikalt mul minema viind
Soojale maale toob külma maa argus
Must meie lagi ja Mäekülast piim
Siiski on tiu-tiu ja päike ja jõgi
Kirsski lööb õitsema visnapuu peal
Kätelt kui küüritud argine nõgi
Mõtle, mis sinu sees peidus on head
Kogust “Me saame sellest üle” (2020)
leidis Ago Pärtelpoeg
