Fernando Pessoa “Vabadus”

Milline mõnu
on süüa oma sõnu,
töö eest nurka pugeda
ja lugeda!
Lugemine on jama,
õppimine seesama.
Päike on ikka suur,
kui ka puuduks literatuur.

Jõgi voolab, halb või hea,
ei väljaandmisest midagi tea.
Aga hommikutuule hoole
on antud, et ta ei pea
tõttama kuhugipoole.

Raamatud on tindised lehed,
õppimine – et õppinud mehed
ei näe asja emmas ega asjatust kummas

Parem on udusummas
mõelda, kas Dom Sebastiao
veel ilmutab oma au!

Mis on üle headuse, tantsu ja luule!
Või mõtle lastele, õitele, kuule
ja päikeses pleegi,
kui ta liiga kurjalt ei leegi!

Pole teadmata ehk ka see sust,
kui meenutad Jeesust,
et raha asemel mõtles ta muule
ja vaevalt et soetas biblioteegi.

kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Pilt on pärit siit

Fernando Pessoa “Autopsühhograafia”

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.

Ja kuigi ta ise talus
neid valusid mõlemaid,
lugeja värsside valus
üht tunneb — tundmatut vaid.

Ja mõistus kannina ringi
oma mängurööbastel
nii keerutab seda rongi,
ja nimeks on süda sel.

kogust “Autopsühhograafia: luulevalimik” (1973, tõlkinud Ain Kaalep)
leidis Mai Põldaas

Rainer Rahasepp “Mu kuku imä”

Kost kül’ lõhnu tulõ nõnna,
kiä tekk’ tarõ ar’ jo kõrda,
kiä tull’ üles veiga varra,
kiä jo köögih katsõ lavva?

Kiä oll’ halo’ toonu tarrõ,
kiä kuioma jo mõsu pandsõ,
kiä oll’ lämmäst kütnü pliita,
kiä kül’ toimõtas nii hiitra?

Kiä tekk’ asõmõ mul kõrda,
kiä pand’ valmis vahtsõ’ rõiva’,
kiä und valvas, ku ma maka,
kiä and käe, ku maaha sata?

Märgotada’ olõ-õi rassõ,
tiidvä’ höste aga latsõ’,
üts ja ainus ilmah timä,
s’oo om mino kuku imä.

Kogust “Umah keeleh” (2021)
leidis Tiina Sulg

Minni Nurme “Lävel ema”

Lävel ema mõtesse on vajund
nagu hõbedane rannapaju,
pooled oksad maa ja pooled mere kohal,
tuul kord raevuselt, kord leebelt ladvas kohab.

Ema – mõtted üha kaugel merel
poja teedel, kes ta lihast ja verest –
oma südame just nagu pooleks jaotab
Paju õrna hõbevarju veele laotab.

Kogust “Metsõunapuu” (1963)
leidis Eve Pormeister

Wimberg “Liivlased”

liivlastest
ei teadnud ma midagi
peale selle et 13. sajandil
oli neil vanem Kaupo
ja Loorits kirjutas viieosalise
monograafia nende usundist
ja tänaseks on neid
vaid mõni alles jäänud

see oli kõikk mida
teadsin liivlastest

8. juulil 2011 kohtasin
Lilli külas Läti piiri ääres
liivlast Valtsi kes oli tore mees
sõittis moottorrattaga kohale
õhtul rääkkis sauna ees Zenta Ergle
jutustusest “Meie õue lapsed”
järgmisel hommikul said kõikk temalt
liivlaste kohta palju teada

Liivi lahe rannajoon
on nüüdsest kõnekam

aitäh Valts!
teadmine on jõud!

Kogust “Just praegu” (2021)
leidis Tiina Tarik