Maa-alused järved!
Päike ei lahusta
neis oma värve.
Taevas ei kummuta
neisse tähti.
Ükski aerulöök
nende rahu ei riiva.
Ükski veidrik ei jäta
endast jälge liiva…
Maa-alused järved
nagu varjatud tõed:
paljud ja paljud
neist algavad jõed.
Kogust „Maa-aluse järved” (1968)
leidis Kaie Prangel
Taevas kordub. Sõnav-selge
kui rännumehe eluõhtu.
Kaseokstes võtan selga
sellest taevast, selgest õhtust.
Just kui purje halihalja
all ma nüüdsest kulgen.
Kleepjais lehis silmad sulen.
Saatusesse puutun nagu nali nalja.
Just kui plagu lahingusse – kaski
kannan. Hõng hinge matab.
All selle rohelise okstemaski
ma olen noor ja nurimata.
Kaskedega oma ukseaugu kandin,
aknad raamin, piiran sängipeatsi,
et unenäoski kõik mul oleks heatsi,
ja nendel, keda näen seal, poleks sandim.
Kogust „Lüürakala” (1978)
leidis Kaie Prangel
Kuulan vihmade viise, vaatan pilvede sõõnu.
Ahjusuu – maapeal ainus hele laik vist.
Pärast kõiki vääraks vääratud sõnu
nüüd mõistan ka tões vaikimist.
Kogust „Väljadelt ja väljakutelt” (1972)
leidis Kaie Prangel
Oli õhtu, oli õdu,
oli pühadene tunne —
nagu valgus, nagu kuma
ulatus see unne.
Nagu jumet lupjund palge
pani meile keegi…
Ärgates see rännak koidus
jätkus veelgi
just nagu ühest unenäost
teise üleminek.
Kui kahekesi kaldest alla
ülespidi minek.
Sellel põhja minemisel
ainult korraks longusime…
Nagu linnud liueldes
siis ülespoole langesime.
Kogust „Poolusevaikus vaikusepoolus” (1980)
leidis Kaie Prangel
elu võimalikkusest koos masinatega
taban end tihti mõttelt
et tehnika areng käib mulle närvidele
võib-olla sellepärast
et ma ei saa masinatest aru
ma ei ole ju üldse tehnikaga sina peal
isegi automootoriga
mis juba mitu inimpõlve vana
ei oska ma midagi peale hakata
ja arvuti või õigemini kompuutri soovidest
saan tihtipeale vähem aru
kui sellest
mida naised tahavad
jah muidugi häirib mind see et
kuigi masinad teevad elu kergemaks
ja protsessid kiiremaks
on inimestel järjest vähem aega
ja et saades järjest rohkemate
sõpradega suhelda
saab hoopis vähem
sõpradega suhelda
ja et inimestel on järjest vähem aega
kasutatakse järjest rohkem masinaid
lapsehoidjana
ja ühel hetkel selgub et
arvutit või telekat
on lapse käest raskem ära võtta
kui lutist võõrutada
vist ei aita seegi
kui ekraani sinepiga määrida
aga mind püütakse
bussisõidust
või üldisemalt ühistranspordist võõrutada
sest viimastel aastatel
on peaaegu alati bussi peal
vähemalt üks masin
mis teeb muudkui kõll ja kõll
sellised läbilõikavad kõllid või kõlksud
on nii pealetükkivad
et tõmbavad tahtmatult endale tähelepanu
ja katkestavad peas rulluma hakanud mõtte
püüan neid võtta kui loomulikke loodushääli
aga siiamaani ei ole õnnestunud
ma ei teagi mida need kõlksud tähistavad
aga tundub et seda et on tulnud uus sõnum
uus sõnum mis võib olla näiteks lihtsalt
irw
tegelikult väga paljud inimesed oskavad neid
kõlkse välja lülitada aga peaaegu alati on terve
bussi peale
ikka mõni kes kõlksub ei taha ju ütlema minna ka
et mind segab pealegi pole enamasti kindel kes
täpselt kõlksub
ja nii ma seal olen ja püüan
uue ajaga kohaneda
praegu tundub juba täitsa tore
see vaheetapp kus inimesed
bussis suure häälega oma eraasju arutasid
sealt sai vähemalt ainest luuletuste jaoks
vbl käibki mulle närvidele see
et ma ei saa teada mis sõnum just tuli
vajadus kõigega kursis olla
pole mullegi võõras
kuigi uudistesaateid pigem väldin
aga kujutage ette et tuleb uudistesaate signatuur
aga sellele järgneks vaikus eetris
ja siis tuleks paarikümne sekundi pärast
uus signatuur mis tuletaks meelde
et uudistesaade käib
aga uudist ikka ei mingisugust
aga võib olla polegi
nendes uudistesaadetes
mingit uudist
ma pole pingsalt jälginud
igatahes pärast ilmateate lõppu
ei tea peaaegu mitte kunagi
mis homne ilm on
lisaks mürareostusele
tektavad kaasaegsed masinad
ka materiaalset reostust
sest neid peab tihti vahetama
kuna iga järgmine mudel
tehakse nii vähe parem kui võimalik
et saaks võimalikult kiiresti ja tihti
jälle uue ja parema mudeliga
välja tulla
aga valgusreostus ka
ma loodan et sellega teadlased
tegelevad ka
aga praegu on masinatel küljes
liiga palju tulesid ja tulukesi
mis plingivad ja vilguvad
ja kui tuleb öö ja uni
siis poevad need tuled
kuhugi ajukäärude vahele
laevad sinna infot edasi
ma näen ju et need
unenäod on hoopis
intensiivsemad ja väsitavamad
kui pean magama koos selliste
vilkuvate tulukestega
aga ööseks välja lülitada ei saa
sest siis nad hakkavad
hommikul uuesti sisse lülitades
pirtsutama
kui see pole masinate võim
siis mis see veel olla saab
ja sellise masinate võimu all
ma elada ei taha
see on minu meelest just see
ulmejuttudes juba aastakümneid
leidunud teema
kuidas masinad
kuidas robotid
võtavad maailas võimu üle
et kurat
need ulmejutud ka kõik
täide peavad minema
eks ma ise olen ka
masinasõltuvuses
kirjutan sedagi luuletust
praegu otse arvutisse
mis on siiski hulga parem
kui kirjutusmasin
või trükimasin
sest saan klahvidele vajutada
õige õrnalt
ilma et teisi inimesi üles ajaks
tahtsin nii väga
seda paberile kirjutada
sest paberile kirjutades
oled kuidagi oma mõttega
rohkem koos
aga tundsin et mõtted on
üsna hüplikud
ja pärast on neid
raske kokku korjata
ja õigesse järjekorda panna
näiteks neid ridu kirjutades
on mul palju veel kirja panemata sellest
millega ma alustada tahtsin
algus on võibolla olemas
aga vahepealset ei ole
selline hüplikkus on
kindlasti ka internetis
ringi hüppavate
hüpikakende süü
arvutimängud tegelikult
pigem ei harjuta
inimesele pealiskaudsust
vaid need hüpikaknad
ja see miski
mis tahab ennast infoks nimetada
aga on pigem nagu
peenikesteks ribadeks
rebitud ajaleht
kus on küll teadmisi palju peal
aga midagi teada ei saa
mul oli ka lapsepõlves arvutimäng
hunt kes püüdis riiulitelt kukkuvaid mune
täiesti jabur ja nüri mäng (võiks öelda)
vaevalt et need munad tegelikult korvi
kukkudes
terveks jäid
millest annab tunnistust seegi
et korvile sadadest ja tuhandetest munadest
kunagi kuhja peale ei tulnud
aga ma jõudsin tasemeni
kus ma pidin oma kaks tundi järjest
neid mune jälgima
kaks tundi järjest keskenduma ühele asjale
ilma vahepeal söömata
kempsus käimata
vaatamata kas postkasti on midagi tulnud
see kindlasti ei tulnud mu süvenemisvõimele
kahjuks
küllap arendas
ja praegu on see mul ikkagi olemas
mis sest et vahepeal ei osanud
paarkümmend aastat sellega
midagi tarka peale hakata
ma arvan et
ka tänapäeva arvutimängud
võivad keskendumisvõimele
kasuks tulla
kui mu poeg räägib
midagi enda arvutimängudest
ei saa ma küll midagi aru
aga teksti loogika on selline nagu võiks rääkida
näiteks ülikooli füüsikaprofessor
millest ma ka midagi aru ei saa
aga mis on kindlasti tark ja hinnatud jutt
võib ju öelda et mis nendest
arvutimängudest saadud teadmistest
elus kasu on
aga sama võib öelda
paljude koolist saadavate
teadmiste kohta
neist ei olegi tihtipeale elus kasu
aga nad aitavad arendada
loogikat
süvenemisvõimet
empaatiat
(kuigi ma selle sõna uhtes
erilist empaatiat ei tunne)
millest kõigest elus palju kasu on
kool peab ka arenema
on juba välja koolitatud
palju tarku ja kannatlikke inimesi
kes on igasuguseid mugavaid
masinaid leiutanud
nüüd tuleb rohkem keskenduda sellele
kuidas masinate maailmas mitte kaotajaks jääda
Kogust “Legoist” (2019)
leidis Tiina Sulg
ja kes yldse olengi mina kui vihm on kõikjal
mida saangi öelda või mõelda kui vihm on
taevas ja maal ja põhjavetes kui vihm on
ymber ja sees ja läbi ja mööda yle ja all
nagu salatud mälestus unenägudes ikka tulev
nagu linn nagu linn nagu linn igavene ja kindel
aga asfaldil peegelduvad pilved ei yhtegi nägu
ei yhtegi sõna yhtegi tuult yhtegi keelt
pääle piiskade pääle pähekukkuvate piiskade
ei yhtegi mõtet pääle piiskade pääs
pääle allikat ei yhtegi pääsu mullast
pääle pilvede ei yhtegi taevast ei yhtegi mina
vihm on kõikjal mina vihmas vihmana
kõikjal on vihm yks ja seesama
mina yks mina seesama
vihm
Kogust “Viimased naeratused Alice’le” (1993)
leidis Tiina Sulg
kas mäletad veel alice kuis me suveaias
tol varahilisõhtul jõime hiina teed
ja nagu ikka äkki algas padu
ja justkui äkki ikka algas vihm
ning oma nukraid noote kallas tassidesse
suurt suvemuusikat need silmini said täis
ent meie ikka naerdes jõime lõppematut teed
jah jõime sajus sadu lõppematuid teid
ehkki tassi juba kukkus kehkjaid koldseid lehti
ehkki paled pargis kustusid ja algas öö
ehkki hinge lämmatama kippus lume valge sall
kuni viimaks peegliks jahtus sydasuine tee
kuni lõpuks kajaks lahtus syda kirg ja janu
kevad tuli nagu ikka nagu ikka kevad
tyhjad toolid suveaias pragunevad tassid
millel nukrad draakonid ei mäletanud meid
miks kyll nukrad draakonid ei mäletanud teed
mida mööda Sina tuleks mööda yht alleed
tuleksid ja saaksid minu tuleks
Kogust “Viimased naeratused Alice’le” (1993)
leidis Tiina Sulg
