Palmipuuoks
on lunastus.
Kes kingiks mulle
lõunamaa palmioksa
Juuda seeklite asemel?
Istutaksin selle lillepotti,
hingaksin ta peale
oma hingeõhku,
sosistaksin talle palvesõnu.
Mu tuba oleks tempel.
Kogust “Tuulemesilane” (2018)
leidis Ago Pärtelpoeg
Meie ei määra,
mismoodi meid mäletatakse.
Võime vaid valida,
mis on see,
mida meie ei teinud.
Kogust “Suik ja sillerdus” (2019)
leidis Tiina Tarik
Velly Verevile sünnipäevaks 1961
Maailmas palju on valjust.
Kuipalju, keegi ei tea.
Või ehk veel rohkem on nalju?
Sedagi keegi ei tea.
Rühmati vara ja hilja.
Mistarvis, keegi ei tea.
Koguti vara ja vilja.
Kellele, keegi ei tea.
Värises õhtune valgus.
Kuidas, keegi ei tea.
Liitusid julmus ja malbus.
Milleks, keegi ei tea.
Hämarus lättel end pesi.
Millega, keegi ei tea.
Lõikajaist tühjenes esi.
Kauaks, keegi ei tea.
Siis süttis tähtede sära,
mille heledust keegi ei tea.
Väsinud laul voolas ära.
Kuhu, keegi ei tea.
Millest küll vaikivad kalad,
rääkijaist keegi ei tea.
Kuu oma kannudest valas.
Mida, keegi ei tea.
Üks oli, maitsmast kes loobus.
Korraks või, keegi ei tea.
Maailmas palju on aardeid,
mida keegi ei tea.
Täis on nii mõnigi saar neid.
Kus nad ent asuvad, keegi ei tea.
Ilmunud „Päiksepillaja” (2004)
Leidis Sirje Suun
(laulda tuntud viisi järgi)
Oh, kui oleksin ilus atleet,
sest mul õnnestuks A dieet,
siis mul vahetuks toas tapeet,
millel dieetlik peet, peet, peet…
Oh, mind ei mõista ükski esteet,
mu ees sulgunud tema ukseet,
sest mul pole välimust uhkeet
oh, miks ei mõisteta minu oheet?
Kust küll võtta kaunist jumeet,
ehk mind aitaks vahest osseet?
Taeva tõuseksin siis kui komeet,
lõpeks kord see dieedi kome(e)t!
Kuid mu laual on praegu pasteet,
seda käskis just süüa mul Reet,
Oh, mis endaga ometi teen,
ei suju sugugi Atkinsi dieet.
Ilmunud „Kajakalaulud” (2004)
Leidis Sirje Suun
neis valusalt valgetest
suvekuu päevades
on veidike rohkem
kassikarvu kui tarvis,
natuke vähem päikest kui vaja
ja õhusooja merd täpselt
parajalt selleks,
et vaadata randa hiilivat udu,
vaadata läbi kõrkjate
peegelduvat rannapaati
ja üht helevalget luike
või meremärki
või midagi muud
ja üle kõige kõrgub
üks naeruhimuline
nägu, milles peegeldub
punane kuu,
milles pilgutavad silma
miljonid augustikuu
langevad tähed
kadakad heidavad varje,
karvaseid ja koltundrohekaid
ja laubale vajunud juuksed
on märjad mereveest
või millestki muust
neis valusalt valgetes
suvekuupäevades
on kogu mu aasta,
on kõik see,
mille nimel
püüda olemas olla,
mitte lakata
eksisteerimast,
kuigi vahel väga
ju tahaks
aga need kassikarvad,
aga see päike
ja see meri
ja need kadakad
kogust “Kasse täis linn” (2019)
leidis Ulvi Lond
Kui jõed tulvivad ja kevad avaneb,
lained tõstavad koidu üle mägede,
kõigist talvedest tahab ära
seegi, kes läheb teele väikeste tähtedega
ega tea, kui kaugele jõuab,
kuigi vapikilbil on üksainus sõna: edasi!
Olgem realistid,
taotlegem võimatut!
raamat “Õhtune jalutuskäik” (2003)
leidis Laili Jõgiaas
Oeh’, sõnab selle kõige peale pruunisilme tütarlaps,
ja vaatab minust mööda…
Ja korraga saab kõik selgeks!
Oeh’ on substants:
See on müstiline agressor,
mis murrab vargsi kõnesse.
Esmalt ta vahetab välja
ühe sõna ja
muudab selle vaikuseks,
seejärel teise…
Ta absorbeerib endasse
lauseid ja mõtteid,
neelab need alla
justkui hirmuäratav black hole.
Ja sel silmapilgul
jääb järgi pilk —
möödavaatav tühi pilk.
Pilgutus — a blink.
Pange tähele,
pilk on absoluut ja substants,
mida semiootiliselt
tähistab sõna “oeh”.
Nii nagu kreeka skulptuurid
vaatavad pilgutu silmaga minevikku,
vaatab ka tüdruk.
Nad vaikivad ja
dialoog on lõppenud.
See, mis huultelt pudeneb,
on mõttekontsentraat.
Latentsus ja tihendus —
kokkuvõte.
Ning sellega on öeldud kõik.
Kogust “Hüpe” (2019)
leidis Tiina Sulg
