Livia Viitol “*** See imelik naine…”

See imelik naine
kesk sügisest laadaplatsi
ikka veel istub
ja tammekoorega värvitud lõngast
Achilleusele sokke koob.
Kannad on tugevad,
kuulutab möödujaile,
hääles uhkusenoot.
Kui õiged sõnad on sees,
siis tuhat aastat veel vastu löövad  ‒
ei lähe neist läbi
ükski nooleots ega oda,
tulgu või Trooja!

Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister

Advertisements

Livia Viitol “Vana lauamäng”

Mõtlen maailma läbi,
ühel pool arm,
teisel pool surm.
Nõnda on ka tõe ja vale
ning ilu ja valuga.
Kas maailm saab
viimaks selgeks
nagu vana lauamäng,
kus üks mägi,
millest üle pead saama,
on alati ees?

Sa kas pääsed ühekorraga üle
või alustad kogu aeg algusest.

Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister

Livia Viitol “Jõesõnad”

Luuletused tulevad äkki
nagu kalaparv.
Seisan jõe ääres, ahing käes,
julgemata lüüa.
Pelgan, et jõgi muutub
verejõeks.
Võtan seljast võrgusilmse kleidi,
vajutan vette,
kaladele meeldib vist
kleidi rohekaskuldne kude,
ujuvad sellesse nagu noota.
Kleit ääretasa kalu täis,
seisan kaldal,
äkitselt tunnen,
nagu oleksin ise kala:
õõtsutan end vees, et püsiks elus,
hingame üheskoos sisse ja välja,
lõpused liiguvad, rütm on sama,
ei lase lahti,
isegi siis mitte,
kui mina lasen kalad lahti.
Nemad ei uju ära, tulevad tagasi,
kuulavad, kuidas sügaval jõe põhjas
keegi justkui kõneleks  ‒
ma ei näe ta nägu,
aga kuulen sõnu,
kui ta nagu aidamees
või kastellaan
kirja paneb mind ja kalu.

Kogust “Ebavere mäel” (2018)
leidis Eve Pormeister

Karl Martin Sinijärv “*** tahtsin kirjutada…”

tahtsin kirjutada
kaur riismaa pikkuse luuletuse
aga ei tulnud välja
kohe kui kaela kandma hakkas
kasvasid luuletusele kaur riismaa vuurud
mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust
aga size does matter you know
and style
kui oled kord
säherduse sihi seadnud
try walking in my shoes
muigas kaur koos dave gahaniga
ja kadus pilkasesse õtusse
ei kosta ei samme ei kilkeid

mõtlesin siis kirjutada lihtsalt
eesti kõige pikema luuletuse
see peaks juba määratlusjärgselt
olema vähemalt kaur riismaa pikkune kaa
aga nännännää-nännännää
tühjagi
vanarahvas tõmbas taskust kalevipoja
osutas tömbi kardulamullas pöidlaga
otse kirjandusmuuseumi suunas
kus janika kronberg valvab jakob hurda varvast
ja teisi pühi reliikviaid
kus keldrid on täis kuue tuhande aasta kuldvara
tõenäoliselt ka koltund sügislehti
aga päris kindlasti lebab seal eesti kõige pikem luuletus
lootes et keegi teda kunagi läbi ei loe
või vähemalt lõpuni

mõnes kaalukategoorias lihtsalt ei võistelda
ainult kunnus võistleb kõigis
ja kõik võistlevad kivisildnikuga
kahjuks võidab alati sport

okei siis
tuleb teha eesti ja üleüldse kõige pikem haiku
kogenud värssmaakri käes kukepea:

kuus kilomeetrit
ja sada kakskümmend üks
meetrit pikk haiku

teadaolevalt on kuuesaja kuuekümne kuue meetri
maagiline piir seni ületamata
haikukirjutuses vähemalt
aga sama teadaolevalt astuskleb hämarikvööndist avalile
tundmatuks jääda sooviv kolleeg
ja kirjutab naksti veel pikema:

mustmiljon aastat
üksteist kuud kolm päeva ja
minut pikk haiku

siin ei ole midagi õmmelda
kujutlusvõime piirideni on tee kauri luuletusest pikem
iga könn võib köhida nii pika haiku kui tahab
sonettidega pole mõtet proovima hakatagi
jürgen rooste uuendas sonetivormi lõplikult
juba oma kõige esimeses raamatus
ta on nüüd määratud lõputa otsingule

võib muidugi kosmosele ööle ja inimehele
nimme teabeniude esitada

ja
laulda
omad
väiksed

laulud

suurteks
pikkadeks
ja
ümber-
lõikamatuteks

just
like
that

(just l i k e that!)

ühe-
sõnaga

ühe
silbiga

otse
ajalukku,

omg!

aga ega võõraste (isegi kui tuttavate) sulgedega
(k)ehtimine kaua ei kesta
vanad vaevused löövad välja
vana aer vajab vastset suksu(taja)t
akende taha ilmuvad maitsepolitsei hõljukid
toovad galloni tinti konteineri täitesulepäid
talumatu häälega kirjutusmasinaid paberraamatuid ja
vähemalt neli õpikut
ja e-valijakaardi

tee tööd ja näe
on hoogsa sulega visatud kaardi tagaküljele
sealkohal lõpevad kaart
ja kompass
mida ma näen
küsib väike volmer kõrvade vahel enne viimast vaikimist

ja siis see saabub

kogust “KMSX: kuidas öelda” (2016)
leidis Tiina Sulg

Erni Hiir “Sõnajõuga”

Saabund katsumusaeg üle maade,
trumm jutlust rahvaile põristab,
on kahvatund inimsusaade,
vend venda taas raevunult võõristab.

Taas maailm on täis ohtlikku mõna,
alpi kelkimist, relvade tärinat,
me kaitsetuks jäänd, kuid me sõna
ei levita abitut värinat.

Pole ummikuist näha veel sihti,
ei igatse siiski vaid lohtu me.
Kui lahku teed veavad tihti,
päeval raskemal ometi kohtume.

Kui ümbrus on pime ning kõle,
jätab pimedusringi meid relvaleek.
Sõnatungal, mis südamein põleb,
üksnes valgustab rada veel õigeks teeks.

Appihõikumist õnnetuilt kuulden,
tõusku öhe teedjuhatav inimsusloit,
püsi julgena tormin ja tuulten,
elutahe, tõesõnust mis ärkvel hoit!

Kogust „Palgest palgesse” (1938)
leidis Tiina Sulg