TASA!
kivihüljes magab
ninasõõrmeis kivihärm
turja katab kore samblik
külgi embab maapind märg
aastatuhandeid ja -sadu
unne suikund vaga loom
vaevukuuldavalt vaid kerkib
pragunenud kivikoon
olen vagusi ja vakka
kuniks hülgel jätkub und
tasakesi labakuga
pühin hülge laubalt lund
Kogust „Augustirebane” (2018)
leidis Tiina Sulg
KEVADETUNNE ON ALATI OLEMAS
isegi siis, kui veel raagus on puud
valgetes hangedes, lumistel radadel
järvedes-jõgedes
jäätunult.
kevadetunne on alati olemas
minema ruttab kui kurgede kee
murdunud kõrtes ja kõleda põllu pääl,
hõõgudes ahjupuu
halgudes.
alati olemas siinsamas lähedal,
tumedas taevas ja kahutand maas,
kevadetunne on kõigis meis enestes
sügaval hinge sees
olemas.
Kogust „Augustirebane” (2018)
leidis Tiina Sulg
milline ma olen 55- või 64-aastaselt, kas ma hakkan noorte üle torisema, kas olen ikka veel enda jaoks huvitav, kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles, kas olen ikka veel avatud uutele ideedele, uutele mõtlejatele, uutele raamatutele, kas jääb alles huvi elu vastu kõigis ta ilminguis, nii et ma ei redigeeriks ega tsenseeriks arusaamatuid kohti. kas jään sama uudishimulikuks, sama leplikuks, sama vabaks, lubades igaühel mõelda oma mõtet, lubades igaühel pidada end õnnelikuks, lubades elul minna oma rada
kogust “Loomulikult eriline lugu” (2017), tõlkis Aare Pilv
leidis Tiina Tarik
Latsilaul
Väiko olli, õs ma näeq,
kiä mul lipu peijo pand’,
kolmõst mamma põllõpailast
sündü mino trikoloor.
Õs ma tiiaq, õt mu maakõ
om nii till’o tõsi siäh,
kivine ja savinõ ja
keväjide mudajärv.
Maid om ilmah tuhandit
ja rahvit mitmit miljonit,
üts om mul õks imäkiil,
üts om mul õks esämaa.
Nii ma nõsta väiko käega
lipukõsõ korgõlõ,
nõsta uma lauluhääle
nii kui oja vulama.
Eesti riik saa vanas 100,
saaguq tõõne sada viil,
jakkuguq viil kolmas sada,
lauluq õks mu imäkiil.
Kogust “ObiNizza” (2017)
leidis Kaie Prangel
Sind ma tahan armastada —
mitte nii nagu haavatu haavatut,
mitte nii nagu saamatu saamatut,
mitte nii nagu võtja andjat,
mitte nii nagu tõbine kandjat,
Sind ma tahan armastada
nagu merepiisk armastab merd,
nagu verepiisk tervet verd,
nagu hangesid armastab räitse,
nagu õunapuud uibuhäitse,
Sind ma tahan armastada,
lauldes läbi pisara,
sa mu valge,
sa mu malbe,
talveräänne isamaa!
Kogust “Teeleht” (2017)
leidis Piret Sapp
Ma pole lahti löödud laast,
mis lendab tuulte eest,
vaid osa oma isamaast
ja piisk ta mereveest.
Mis sest, et taevas kohal pea
näib enamasti hall,
ja kõik mis hell ja kõik, mis hea,
on hinges sügaval.
Nii palju muutus, muutub veel,
kuid säilib tasakaal,
nii kaua kuni emakeel
on tähtis sellel maal.
Mis sest, et elu lahku viis
nüüd kodust tuhandeid —
jääb emakeelnelauluviis
veel ühendama meid.
Rõõm tihti sõnatumaks jääb,
ja peitu pisarad.
Me täiel häälel iga päev
ei kiida isamaad.
Kuid juhtugu mis iganes —
aeg olgu hell või karm –,
on igaühe südames
„Mu isamaa, mu arm!”
2018
Kogumikust “Sind ma tahan armastada” (2018)
leidis Ülle Nemvalts
Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel
ja katsu olla hästi tasa
et aeg mind üles äi lövaks
ega hakkaks jälle edas minema
ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.
Eile humigu see önnestus;
ma hissisi teki eere alt
ja oli naa vagusi
et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid
mool tulli naar peele
sest ta olli kangest närvis
pürgis mo suhtlite sees
tömmas kapiuksed vallali
kiskus suitsu
ja katsus aega surnuks lüia.
Ta löidis mo löpuks üles siiskid,
kisse jäksab niikau öhe koha peel pikuta.
tõlkinud Järvi Kokla, kogust “Ole ise” (2017)
leidis Tiina Tarik
