Kas see Peggasus olli täkko-suggo
vai olli temma märra,
sedda ei moista keski ärra
ja ep olle sest ka luggo.
Peä-assi et ta tiwad
tedda ü l l e s p o l e wiwad!
Kummatigi:
Kui temmal on jo ned tiwad külles,
miks raiup temma sis vel t a k k a ülles?
Ta on üks vanna hobbo,
mis pakkob se tal löbbu?
— Ta on üks vabba hobbo
ja se pakkob tal ka lõbbo.
Kogust “Tsoo-loogia ehk Ingel lindudega” (1966)
leidis Tiina Tarik
“Issanda päike vaatab armsasti
oma laste peale alla…”
Jah, aga ta vaatab alati
nende peale kõrgelt
ülevalt
alla —
natuke ülevalt-alla.
Kui ta ka lähemalt ja
alt ülesse saaks vaadata,
n.-ö. konna-perspektiivisy,
siis ehmuks ta hoopis
ja poeks varju.
Kuid päike on päike
ja konn on konn.
Olgem rõõmsad kõik päikeselapsed
ja konnapojad ka!
Ja konnapojad ka.
Kogust “Viis on viis” (1986)
leidis Tiina Tarik
Kui lootus kaob, mis annab julgust siis?
Kas on see mõni vana ammutuntud viis?
Ja kui sa enesesse hoopis kokku vaod,
kes siis su sammudele uljast takti taob?
Kuid kui su peast on haihtund aru viimne raas,
sa lapse kombel istud kuski põrmus maas —
su tahe väriseb su kätes veel,
ent asjatult tand meenutab su meel. —
Põrm põrmust! — Liiva libistades peost
sa naeratad ja rõõmu tunned t e o s t.
Kogust “Kaja kivi südames” (1954)
leidis Tiina Tarik
Raamatud lähevad pakkidesse
Pakkepaberisse
Pappi
Pappi
Pakkimiseks sobib
Karbipapp
Papp
Mis läheb alla
Sidumisnöörile
Sidumisnöör
Võib olla
Sidumisnöör
Või
Paberist sidumisnöör
Või paberkleeplint
Või
Polüpropüleen-sidumisnöör
Või pappkarp
Pappkarp
Oleks vist tõesti kõige sobivam
Kogust „Polügrafisti käsiraamat” (2006)
leidis Tiina Sulg
Kui Tartu mähib end udusse
ja papelde vesised varjud
end heidavad Emajõe laineisse
siis sellega kiiresti harjud
Kui kevadel puhub see vinge tuul
ja silmisse lennutab liiva
ja autodest lehkaval uulitsal
ei tunne sa muud kui vaid piina
Siis see Tartu küll pole armas mul
kuid on hoopis midagi muud
on midagi väga kallist mul
mil meeleldi annaksin suud
Need lillakad Toome nõlvad sääl
kui tärganud pole veel rohi
on minule ikka armsad old
neilt pöörata pilku ei tohi
Ja vihma ma armastan
igatsust, mis märjana taevast end kallab
ja seda veidrat virvendust
mis pilvedest pudeneb alla
Ja armast ja auravat rohelust
mis vihmade järel end ehib
sääl Toome nõlvile kasvama
ja sireleid nooris lehis
Ja raskelt lõhnavaid toomingaid
ja kibuvitsade tarju
ja vanu ja väsinud pärnasid
ja pihlade veriseid marju
Jah, seda Tartut ma armastan
ja teed, mis läeb Lossi mäest üles
kust alati kostub muusikat
kus lastel on noodid süles
Ja müüri pääl viinamäe tigusid
sääl üsna tänava ääres
ja kärusid lükkavaid tüdrukuid
kel nõnda peened on sääred
Jah, seda Tartut ma armastan
ja armastama ka jään
niikaua kui seisab see kirik sääl
nii uhke Toomemäe pääl
Raamatust “Tartu on unenägu” (2006)
leidis Halliki Jürma
