Ivo Ivari “Maa & linn”

Kuuselt potsti langes lund,
karul käes on unetund,
rebane on taelvekarva
jahimeestki näha harva.

Leian auto lumehangest —
valget needust aina langeb…
kõnniteel ei ole kohta,
pole näha lumesahka.

Mägramajast kostab norin,
orav talvevarus sorib,
hiirtel pidu lume all,
lumekirbul talirall.

Räästalt praksti murdus purik —
kuhu langeb surmav kurik?…
Tänavad on mustas jääs —
vist see talv mul viimseks jääb?!…

Kogust „Magus jõulusalmik rosinatega” (2013)
leidis Ülle Nemvalts

Advertisements

Ivo Ivari “Tiigrihüpe”

Kes küll sõidab Mersu sees? —
See me moodne Jõulumees.
Põdrad andis loomaaeda,
harva läheb neid ta kaema.

Jõulueitki tal on plastist,
täitsa näkineiu masti.
Päkapikud koondas ära,
ammu ehtne kuusk ei sära.

Arvuti nüüd ees ja taga,
vesivoodis öösel magab.
Mobla taskus, peas ja põues,
klaasist lumememm tal õues.

Jõuluks kingib kinkekaardi,
suvel väisab lõunasaari.
Seal siis rannas pruuniks praeb,
suvesoojast täis end laeb.

Ja kui algab jõulukuu,
käivitub ta rallituur.
Soovid saada netiga —
samaga pead leppima…

Kogust „Magus jõulusalmik rosinatega” (2013)
leidis Ülle Nemvalts

Pilt on pärit siit.

Ott Kangilaski “Raamatuaaria”

Sest neli on tagasi sajandeid,
mis mustad ja täis on rooja,
kui Maarjamaad rikastas tähtis leid:
sündis Raamat, me tarkosetooja.
Sest kiitkem bibliograafiat:
ta vivat, crescat, floreat!

Simon Wandradt ja vaene Johannes Kõll
said laidet ja risti poodud;
nüüd sajandeid keeranud ajavõll,
kuid tsensor sai siis juba loodud.
Sest kiitkem bürokraatiat:
ta vivat, crescat, floreat!

Siis tõusi mehi ja naisi kui murd,
kel ühes käes relv, teises raamat;
sest rõkkas ja helises kodukurd,
kui vastselt võideti Paalat.
Sest kiitkem demokraatiat:
ta vivat, crescat, floreat!

Nüüd jälle täis on saamas ring,
ja tehtaks, mis vanasti tehti,
on vabadusele kaela seot ling,
kiusab tsensor kõlvatuid lehti.
Sest võtkem kiita paroodiat:
ta vivat, crescat, floreat!

Valimikust EÜS “Veljesto” mardiooperite aariatest “Mardiöö unenägu” (1989)
leidis Tiina Tarik

Mary Elizabeth Frye “*** Ära seisa mu haual…”

Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall,
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal eemal koos nendega,
kuid öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal, see polnud mu surm.

 

Tõlkinud Kaarin Ruus. Robert Bryndza raamatust „Varitseja öös”
leidis Eevi Vaarand

Ave Alavainu “*** Laula, mustlaspois, laula veel…”

Gennadi Taniel viisistas millalgi ja Heli Lääts laulis;
noodi saime Teatri- ja Muusikamuuseumist

***

Laula, mustlaspoiss, laula veel,
et ma unustaks tagasitee.
Kuu on tõusnud — jahe ja suur:
varasta mulle see kuldne uur.

Laula, mustlaspoiss, laula veel!

Sinu laulus ma vabaks saan
selleks õhtuks. Oh, millal taas?
Homme mu ümber on kiviring,
kõvakrae kaelas kui korralik ling.

Sinu laulus vaid vabaks saan.

Hõiska verre suur elamislust,
et ma pääseks sest ummikust,
kuhu meist igaüks hõlpsasti poeb —
kruusateed kõnnib ja kopikaid loeb…

Hõiska verre suur elamislust.

Laula mu meeltesse unustust,
et ma ei mäletaks, tulin ma kust,
et ma ei küsiks, kas pikk on tee,
mida me käinud, mis käia on veel.

Laula mu meeltele unustust.

Laula, mustlaspoiss, laula veel!
Juba on andumisharras mu meel,
jalus ja ihus on tantsukirg,
kaugele, kaugele põgenes hirm —
laula, mustlaspoiss, laula veel!

Peedul, 1968

Kogust “Kõrtsilaulud” (2017)
leidis Tiina Tarik

 

Ave Alavainu “*** Minul oli üks ilus maailm….”

Minu oli üks ilus maailm
kuidagi sõbralik ja päikseline
kõik ehitised ehitud
ja elanikud haprad ja õrnad
heatahtlikkust hoovas
ustest ning akendest
Küll olin mina õnnelik
kui tank viimaks mürinal tuli
mõistsin oma ilumeele mõttetust
kauni hinge paratamatut kadu
uut maailma
ehitama ei hakanud
ja vana varemeil
ei vesistanud kaua
panin käed tasku
võtsin puusärgist pajuvile
läksin metsa
panin kõrva vastu puud
ja kuuasin
kuidas rähn toksib

Oma südamevalu
vilesse ei puhunud
ja sellesegi laulu ei laulnud
see jääb sügavale settima
sest tankist mängib trummi

kuni tagasi tuleb

1971

Kogust “Kõrtsilaulud” (2017)
leidis Tiina Tarik