võib-olla jään täna siia raamatute kõrvale
villasele vaibale
ei teagi, kuidas nii
aga hetkest, kui asetasin riiulisse raamatud
ei tahagi enam ära siit
midagi hoiab nende raamatute ligi
see pole vist paberilõhn, sest uued raamtud
hästi ei lõhna
aga siin istuks nagu paar sõpra
head sõbrad istuvad, vaikivad
ja ma kuulan nende hingamist
kogust “Oma olemise nägu” (2022)
leidis Tiina Tarik
ei taha olla luuletaja
tahaksin kirjutada
kui teisiti ei saa
ei taha olla matemaatik
tahaksin aru saada
kuidas mõtelda
ei taha olla luuletaja
ei taha olla matemaatik
lihtsalt inimene olla oleks päris hea
kogust “Oma olemise nägu” (2022)
leidis Tiina Tarik
Esmalt kardad teda paaniliselt.
Siis õpid tundma,
harjud,
kodustad,
hakkad koguni vähehaaval nautima.
Ja äkki
tungib keegi
ette hoiatamat
sinu mailma,
seab ümber mööbli,
tirib lahti talveks kinni kleebitud aknad,
korraldab tõmbetuule,
ja sa taipad imestusega,
kui umbne oli õhk,
mida sa vaguralt hingasid…
Kuid nagu ikka,
omamise rõõmuga
käib kaasas hirm ilma jääda.
Ning hingates sisse suure maailma värve ja aroome,
meenutad mõnikord arusaamatu igatsusega
oma haledat maailmakest.
Oleviku armetu üksindus
on tühiasi võrreldes
tuleviku ähvardava üksindusega.
Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik
Varavalges,
unesegaselt
tunnen äkki enda kõrval luuletust.
Tilluke, kräbe
sõelub siia-sinna,
otsib vaiksemat paika.
Mängime pimesikku…
Kus sa oled?..
Ahhaa, midagi pehmet…
Lipsas teki alla,
liibus mu jalgade vastu.
Pelglik —
read otsekui ripsmed
vabisevad igast hingetõmbest.
Rumaluke!
.
Leban, kardan end liigutada.
Ainsatki žesti.
Soojendan teda oma kehaga.
Õndsus (ühine)!
Veena hääletult:
“Oled minu oma”…
Ettevaatlikult
võtan käest kinni.
“Panen su elama ilusale, lumivalgele
avarale paberilehele.
Nõus?
Pärast paigutan kaante vahele, õdusate kaante vajhele,
millele on kirjutatu: “Suveluuletused”…
Oleme leppinud?”
Vaikib.
Ennatlikult avan
silmad…
.
Kadunud.
Kogust “Lumi rohul” (2021)
Leidis Tiina Tarik
Iga vihmapiisk on olnud kellegi pisar,
ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab,
on veri, mis valatud kaugel lahinguväljal.
Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi
ja avaksin võtmega ukse,
mis langes lukku mu selja taga.
See võti on kellegi teise käes
ja ust peab ta uuesti otsima.
Aga kui ta õhtul väsinult istub maha,
olen mina seal istunud enne teda,
ja see paik on õnnistatud paik,
sest see on kodu.
Kogust “Inimese teekond”
leidis Ülle Nemvalts
Kojuigatsus — kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija — tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.
Sünnihirm — surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine — mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi.
kogust “Inimese teekond”
leidis Sirje Suun
Lained taganevad rannamadalikult,
kivine merepõhi jääb alasti
mõne kõrkjapuhmaga,
ogalikud katsuvad veel pageda
mudase limaga võideldes.
Suur janu kuivatab lahe
koguni väikeseks,
sünnivad uued saated
kiviklibuliste põskedega
uudistades veepealset maailma.
Kalad, kes uskusid
kodukohast mittelahkumisse,
on hingeldavate suudega
ahmimas kuiva õhku,
soomusel tuulesõrmede
kuivatav toime.
Lained taganevad kuhugi mujale,
tõmbuvad süvavee joonele
ja jäävad küsivsilmi
arengukäiku ootama.
Kogust “Eesti kalaluule antoloogia” (2021)
leidis Tiina Tarik
Üks mõte ootab mind õues,
ta tuppa ei mahtunud ära,
ma jätsin ta maha värava taha –
et kui naasen,
siis edasi läheme koos:
tema ees ja seejärel mina.
Too mõte on minust suurem,
kuid see on vaid asja üks tahk,
ma kogu aeg mõtlen ja mõtlen,
kus on tema kodu ja koht.
Ei tea, kas kätte need leian eales –
ent kas peabki? –
sest niimoodi minna,
tema ees ja seejärel mina,
see tunne
ma tunnen –
seejärel
on hea.
Kogust “Suur suleaeg” (2020)
leidis Eve Pormeister
Lumine väli
punane päike ta pääl.
Üksik põõsas
keset valget välja.
Äkki tulesammas ta kohal.
Tilluke ehmunud lind
tsiitsitab ihuüksinda
tulevarjude pääl.
Jooksen sinna, kus just oli tema,
heidan kõhuli lumele,
et mu silmad oleksid
sama kõrgel kui temal,
vaatan sinna,
kuhu just vaatas tema.
Kas ma näen seda sama,
mida nägi tema?
Kogust “Suur suleaeg” (2020)
leidis Eve Pormeister
Kuu, kuu, kõlisev kuu
sääl valge kase taga,
sirp nii terav, et lõikab.
Rääk, rääk, kas sa ei kuule,
kas sa ei näe,
kuidas kuu sinu häält
nagu nuga leiba
muudkui lõikab ja lõikab?
Aga hääl on tugev, ei murdu,
iga ööga üha õhemaks kulutab kuu,
endasse kerib ta silmilt ja suult
viimse kui hõbedavirde.
Kerib ja kerib, kuni hääle sees
kappama hakkab
muistsete hiiglaste rivi.
Kiirgavad kaugele kuuhõbekiivrid,
puusadel välku lööb mõõkade teemant –
sepp, terane vend, teadis, mis tegi,
taeva tulisel ääsil terasse tagus
kõik õhu sees tiirlevad nõiasõnad.
Kaseladvas keegi emand –
tema juba ammu elab sääl kui erak –
võimsa vihuri neist punus,
kinnituseks neile, kellel
pääle selle väikese põllu
midagi ei ole muud.
Kappab ja kappab
hiiglaste rivi,
kappab kuni valmib vili,
kuid ei lakka, ikka ei lakka
räägu hääle vägi,
ükski kaugus pole enam kauge,
kõik, mis sünnib –
tunned ju, kui lähedal,
tunned ju, kui ligi.
Kogust “Suur suleaeg” (2020)
leidis Eve Pormeister
Luuleleid 