Astrid Ivask “Postkaart Riia Jurmala vaatega”

Kui nüüd istuks rannal terve päeva, silmitsedes ainiti laineid,
uuristaks sõrmega liiva,
silitaks lõikeheina —
kui kord istuks niimoodi terve päeva —
sinakasroheline ulgumere joon
helgiks üle lauba,
sügavused tuksuksid kaelas,
punudes mererohtu juustesse.
Ja sool oleks hõõrunud
silmad pimedaks.

Kuidas siis teaks, kuspool on kodu?

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Sulg

Astrid Ivaski pilt on pärit siit.

Advertisements

Astrid Ivask “Laupäevaõhtune palve”

Tänan soojuse eest, tänan valguse eest
ja septembrikuu võrkude eest,
tänan takjate eest ja kummelite eest,
kasside, sääskede ja liblikate eest.
Tänan selle eest, mis andis sära
ja ka selle eest, mis tegi valu.
Tänan voorimeeeste, tänavate ja õlle eest
ning selle kummalise kauguse eest,
millesse üksnes salaja tohib uskuda.
Tänan lume, liiva ja okaste eest,
selle eest, mis oli, mis veel tuleb
ja mida selles elus kunagi ei tule.
Tänan latgali ja liivi keele eest,
Soomemaa ja Lestene murraku eest,
sõnade eest, mis jäävad, ning nende eest, mis kaovad.
Tänan selle eest, et meid võib asendada,
aga mitte unustada. Tänan Rilke, Bashõ ja
Blaumanise, eriti Blaumanise eest.
Tänan vahaküünla ja vere värvi eest,
valgete kirsside ja mustade viinamarjade eest,
taeva tuvide ja maa vähkide eest,
tänan lõpuniviidu ja võimatuks jäänu eest,
kaastunde ja meeleraskuse eest,
kahjutunde eest, et on algus ja lõpp.
Tänan selle eest, et kõige pärast võib nutta ja kõigest võib laulda.
Tänan.

 

Astrid Ivaski kogust “Mere silmad” (tlk. Livia Viitol, 2016)
leidis Tiina Tarik

Jelena Glazova “Pikksilma päevik”

vaatasin pikksilma: keegi puistas jahu merre. pinnani jõudmata jäi jahu õhku rippuma ja langes niiskele okastikule

vaatasin pikksilma: pilved jäid paigale tumehallide guaššvärvikoonaldena

vaatasin pikksilma: vihm jäi järele. madalad määrdunudhallid pilved, nagu tulekahjuaseme kohal

vaatasin pikksilma: asfalt veikleb siniselt, mets kihistub, katused helgivad suitsuses säras

vaatasin pikksilma: pime. merd mööda roomavad ereroosad ja helesinakad viirud. neid mööda sumavad laevukesed, vilgutades mänguasjatulukesi

vaatasin pikksilma: meri on õrnalt üle äärte ajav kärg, nõrgub külmas terenduses. loojang on peidus hallsiniste pilvede taga

vaatasin pikksilma: meri, pingul nagu saiakestest pungil kõht. ei ühtki valgushelki hommikust saadik!

glazovaplasma

tõlkinud Aare Pilv, ilmunud Jelena Glazova kogus “Plasma” (2014)
leidis Tiina Sulg