Kalju Lepik “Minul on karvased sääred”

Minul on karvased sääred
ja karvane rind.
Kogu küla peab
ahviks mind.

Minul on õige jäme
tõrrepõhja hääl,
õhtu hilja kui hõikan
kodumäel.

Aga mu süda on vaba,
vaba kui lind.
Siiski linnuks ei pea
keegi mind.

Kogust „Tõrvapõletaja poja õpetussõnad” (1950)
leidis Tiina Sulg

Kalju Lepik “Lumepuu”

Tasa

läbi tardunud maa,

kasvab lumepuu.

 

Okstelt

valgete

lindude lend

liugleb.

Tiivalöökidest kumiseb

külmunud maa.

 

Üle lumise maa

valgete lindude

hääl.

Klukluu, klukluu.

 

Kaugete kirikukellade kuminas

vastu kumiseb.

 

lepikrukkilille

Kogumikust “Rukkilille murdmise laul” (1990)
leidis Kaie Prangel

Kalju Lepik “Inimese teekond”

Karl Ristikivi mälestusele

Kõik liha on kui rohi.
Juured kasvavad mulla sisse.
Igavesti meist keegi ei tohi
jääda elama elamisse.

Kõik elu on valge valgus.
Võib-olla veel valgem on surm?
On olemas lõpp ja algus.
On olemas sünd ja surm.

Kõik elu on ainult uni.
Me magame hommikuni.

*

Me magame, magame magamist
nii kaua kui kokku saame.

Ja mullast me jälle ärkame.
Ja mullaks me uuesti saame.

Kuidas saakski teisiti käia ring,
käia hommikust õhtu poole?

Me rändame Jumale poole.

lepikvalguseriie

Kogust “Valguse riie ei vanu” (2002)
leidis Tamara Kozõreva