Helvi Jürisson “Oktoobrikuu”

Nüüd pihlakobarad on õhevil –
ju ootavad nad siia siidisabu,
all rabas märgib udu seeneradu,
raudrohi on nüüd ainus sügislill.

Ja aina tuure lisab tuulepill
ja hingab roheluse peale kadu.
Ent Põhjas seab end valmis lumesadu
ja unesid on täis ta kohev vill.

Oktoober on ju minu sünnikuu,
kui lendab lehti, kustuvad kõik palud
ja tuuleluuana on lookas salud.

Kuid ma ei ole sügisele truu.
Kui minu ahjus pragisevad halud,
tean, kuskil ootab mind mu jõulupuu.

jurissonselleilmakolakojas

Kogust  “Selle ilma kõlakojas” (2013)
leidis Elle Kasemets

Advertisements

Helvi Jürisson “Luuletustest”

I

Luuletused kõnnivad öösiti.
Neil on pikad peenikesed jalad
ja pisikesed plinkivad pead,
mida kutsutakse tähtedeks.

II

Vahel vaikse merega
hakkavad nad libisema
üksteisest mööda,
üksteise kõrvale,
üksteise vastu.

Plinkivad pead veepinnani,
tuleb neil hiljem endid
lahti harutada.

III

Nad komistavad tihti
asjadele,
mida varem pole märganud.
Neile meeldib komistada,
sest siis nad kõlisevad.

IV

Ühed olid otsustanud neid otsida,
teised läinud leidma,
kolmandad aga kuulsid kõlisemist.

V

Luuletused on öösiti
siinsamas
ja ulatuvad
läbi maailma.

jurissonilmapuuvarjus

Kogust “Ilmapuu varjus” (1983)
leidis Aasa Sulg (Melliste raamatukogu)