Tag Archive | Veiko Tubin

Veiko Tubin “kõik me tahame moskvasse”

mida te loete, mu prints?
vihma. vihma. vihma.
akna taga lödiseb sügis
punktid tekivad sõnade vahele iseenesest
kogu aeg juhtub nii palju
aga linn on väike
ikka pelgulinn-vanalinn
ikka vanalinn-pelgulinn
sekka kübeke kalamaja
siis, kui kukud kogemata jalaga üle raudtee
mis kahte linnaosa lahutab
või eksid öösel sõpradega kodubaari klaasukse taha
ja astud sisse
ninas boheemide ja kultfriikide higi
kõrvas sergei klaver
kaelas sõbra kallistus
selle kümnendi viimase poolaasta lähenedes
üritan tungida läbi päeva ja öö
jäämurdjana rühin tööd teha
magan vähe ja ebakvaliteetselt
aeg seiskub, kui lapsele otsa vaatan
kui saaks, sõidaks nädalateks sooja kuurortlinna
loeks raamatuid või õpiks kuduma
näiteks, noh, naljapärast
pääseks akendeta teatrisaalidest
kus alati on pime, et kunstvalgus näha oleks
kus alati on kunst, mis valgustab
tahaks talve ja lund ja rahu ja aeglust
et kaoks see vihm, mida prints nii rahutult loeb
räbaldunud saapad jalas
libiseks tumepunasel salvo kelgul üle mustamäe
vahiks selget detsembriöö taevast
nagu natuke külm oleks
soe tee on termoses
ja küünlad põleksid akendel
õues olles kerkib suust auru
nagu mingi tšehhov on olla
kõik me tahame moskvasse
aga keegi peab tallinnas ka olema

veikotubin

Kogust “Esimene” (2016)
leidis Tiina Tarik

Advertisements

Veiko Tubin “me kõik saame sirelipuudeks”

me saame sirelipuudeks
liblika tiivaluudeks
kui kõik jõuab lõpuni

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

venib aeg nagu aeglane siirup
haihtub õhku kui ööhõõguv viiruk

on rammestav kollane õhtu

ja pääsukesed sellel suvel
teevad teistki korda pesa
kiigutab õhtune tuul
tumelillade flokside õisi

kui aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

saan nii suureks, kui suudan ja
halva siis headuseks muudan ma
kõigile — seaduseks

ja aeg kasvab läbi me luudest
me kõik saame sirelipuudeks

tubinesimene

Kogust “Esimene” (2016)
leidis Tiina Tarik