Jäljeta-jäljeta-jäljeta ma
ilmadest läbi pean pääsma,
taevastest mööda ja haudadest üle –
sinna, kus ahetab unustus-süle.
Kui ma ka valitseks, talitseks sääl –
aegade ääres, momentide pääl:
sideta, pideta uhke on minna,
olgu siis siia, või olgu siis sinna.
Seda ma tean ja ka tegema pean:
ased ja jäljed kõik kaasa siit vean.
Enne veel väiklased sidemed kaotan,
enne veel viimsedki paelaksed laotan.
Ilmunud Noor-Eesti III albumis (1909), Jaan Oksa „Kogutud teostes“ (1957) ning raamatus „Otsija metsas“ (2003)
Soovitanud Mart Velsker
Luuleleid 