Mihkel Kaevats “Nii me oleme noored!”

“Noorus on kirjandusest tugevam”
Derek Walcott 53. eluaastal

“Olla müüja on labane, olla ostja on igav ja olla kaup on jäle”
Viktor Pelevin 43. eluaastal

Nii me oleme noored, surfimas tundeviirgude pealispindadel
või sonkimas hinge suvalises hämaras, liiga pohhuistlikud/
fatalistlikud,
et olla arukad. Aga see maailm ei pakugi ju muud kui
kaheldavat karjääri lollakat lusti või juurteta ängi & pagemist:
ei ole lohutust
taltsutatud sugupõlvele, kellele on turundatud ajud väga paljude
eelinstalleeritud olekutega,
mässava igavustundega, mis ei oota rahunemist,
vaid rahuldamist, end veelgi enam võrku mässides nagu
närvi läinud kalad. Päriselt ei page keegi: ei ole muud
kui võrk.

Hallukatena vahelduvad pildid pimesi kulgevast elust
ja kurblik start oma igapäevase leiva järgi –
nii oleme me noored,
saagiks tulevikule ja iseenda programmile,
sellele, kelleks me oleme kukkunud välja olema. Taju eksleb
kuskil
praeguse hetke, selgusetu tuleviku & omasüülise lapsepõlve
vahel,
selgitamata, milline see maailm ikkagi on.
Aga kas meie oleme süüdi,
et meid ei saanudki kaitsta? Et selle sama selgrooga valed,
mis tekitasid jälkust meie vanemais, suudavad nüüd kõigile
maha müüa mobla, liisingu kui mingit sorti elustiili?

Ei ole luulet või kangelaslugusid, mis võiks seda
maailma paremaks teha /wtf?/ kuningas vuhvel-Midase ajastul.
Nii me oleme noored, ja noorus on turundusest tugevam, ja just
selle pärast pime,
võimetu mõistma
oma taltsutaja totaalset loomust – pageda, ükskõik kas siis
filmidesse, rulakunsti või projektijuhiks kuskile ettevõttesse;
või siis lõpututesse plärudesse & kommidesse,
mis muudavad punkreiks nii mõtlemise kui korterid.
Mõtlemist ei ole enam mingis punktis olemas, ning teda pole
vajagi:
meie mõtted on juba mõeldud.

Jah, kõik see (pessimism & paranoia) – aga

veel on mere- ja metsamehi, libarebaseid, rajakaid ja rotte.
Nii palju sahinat on maha käia juba selle järgmise poolsaarenuki
taha.
Meri vahutab.

kaevatsungari

Ilmunud kogus “Ungari kirsid & teisi luuletusi” (2012)
leidis Ülli Tõnissoo

Mihkel Kaevats “Ei ole kuigivõrd oluline”

Ei ole kuigivõrd oluline,
millest nad mõtlevad – need võivad olla
üsna olmelised mõlgutused. Ometigi
väljendub see nende silmis
ka lõunasöögist, plaadiostust
või kinnominekust mõeldes

elamise iidne tarkus.

Nad on   
tagasihoidlikud, vaiksed ja omapärased.
Köökides,

milles nad üle laua
tühjade taldrikute, pooltäis pudelite
ja üleajavate tuhatooside taga istuvad,
on hämar, mälestusi meenutav tuhmus.
Akna taga ongi vaata et kogu aeg pime.
Kuni

koidu helendav hahhetus
hakkab otse poolelt jutult
aknaraamidel tasapisi kasvades
nende pilkusid püüdma. Taanduv
öö,

said räägitud nii mõnedki
sügavale sukelduvad ja kiirelt ujuvatele,
pidevalt põimuvatele ja muunduvatele kaladele
sarnanevad jutud. Kojumineku aeg,
ütlevad nad,

kui läbi mänglevate sõelte
on neis kurnatud viimanegi mõttejõu raas.
Hommik hiilgab ja üsna kohe peab
minema kooli või tööle.


Kogust “Eile hommikul ja täna” (2009)
Leidis Kaja Kaldmaa