“Noorus on kirjandusest tugevam”
Derek Walcott 53. eluaastal
“Olla müüja on labane, olla ostja on igav ja olla kaup on jäle”
Viktor Pelevin 43. eluaastal
Nii me oleme noored, surfimas tundeviirgude pealispindadel
või sonkimas hinge suvalises hämaras, liiga pohhuistlikud/
fatalistlikud,
et olla arukad. Aga see maailm ei pakugi ju muud kui
kaheldavat karjääri lollakat lusti või juurteta ängi & pagemist:
ei ole lohutust
taltsutatud sugupõlvele, kellele on turundatud ajud väga paljude
eelinstalleeritud olekutega,
mässava igavustundega, mis ei oota rahunemist,
vaid rahuldamist, end veelgi enam võrku mässides nagu
närvi läinud kalad. Päriselt ei page keegi: ei ole muud
kui võrk.
Hallukatena vahelduvad pildid pimesi kulgevast elust
ja kurblik start oma igapäevase leiva järgi –
nii oleme me noored,
saagiks tulevikule ja iseenda programmile,
sellele, kelleks me oleme kukkunud välja olema. Taju eksleb
kuskil
praeguse hetke, selgusetu tuleviku & omasüülise lapsepõlve
vahel,
selgitamata, milline see maailm ikkagi on.
Aga kas meie oleme süüdi,
et meid ei saanudki kaitsta? Et selle sama selgrooga valed,
mis tekitasid jälkust meie vanemais, suudavad nüüd kõigile
maha müüa mobla, liisingu kui mingit sorti elustiili?
Ei ole luulet või kangelaslugusid, mis võiks seda
maailma paremaks teha /wtf?/ kuningas vuhvel-Midase ajastul.
Nii me oleme noored, ja noorus on turundusest tugevam, ja just
selle pärast pime,
võimetu mõistma
oma taltsutaja totaalset loomust – pageda, ükskõik kas siis
filmidesse, rulakunsti või projektijuhiks kuskile ettevõttesse;
või siis lõpututesse plärudesse & kommidesse,
mis muudavad punkreiks nii mõtlemise kui korterid.
Mõtlemist ei ole enam mingis punktis olemas, ning teda pole
vajagi:
meie mõtted on juba mõeldud.
Jah, kõik see (pessimism & paranoia) – aga
veel on mere- ja metsamehi, libarebaseid, rajakaid ja rotte.
Nii palju sahinat on maha käia juba selle järgmise poolsaarenuki
taha.
Meri vahutab.
Ilmunud kogus “Ungari kirsid & teisi luuletusi” (2012)
leidis Ülli Tõnissoo
Luuleleid 