Maa jumaliku kire lämmatavat hingust
kuis haihtund päeva kestel. Kõikjal käriseman
võik talve rõhk ja värsked vered suriseman
ju tänavate soonten. Nagu lingust
on visat autosid, neil väriseman
viht kahar viigilehena bensiini vingust.
Tramvaide täkud traaveldavad trilistaden
pooltühjalt – umbseks saanud kandilisen vakan
on igale – aegajalt välgahteleb lakan
neil terastraadilisen vilistaden.
Ja ülal riba taevast nagu akan
kun taga suri päike ilma veretaden.
Ilmunud “Uudismaa” ilukirjanduslikus numbris mais 1933
Leidis Reet Auksmann
Luuleleid 