Lööb vaevas haljaks esimene leht,
mis kiirustades praotab tihke punga,
maailm ta meelest ootab — puhas, eht –,
kus ta ei pea end üksikuna tundma…
Maailm siis näib kui vailguskiirtest teht.
Mis vaevas koltub ükskord viimne leht,
täis tolmu löövet, rasket rahe räige,
näis tuuletagi: tormid peksid reht,
surm rõõmu toob justkui autasu maine…
Ilm siiski oli valguskiirtest teht.
Tõlkinud Valeeria Villandi, ilmus kogus “Vihmade varjus” (2017)
leidis Tiina Tarik
Luuleleid 