männi jonni
kõrkja nõtkust
sirel-õnne
palju sitkust,
armu hurma
rõõmuviina
kiivusturma
leinapiina,
uduõrnust
kivikarmust
lõvijulgust
jänesargust,
peotäis viha
teine iha
tormistuska
meelepaha,
kõrki ülbust
ingelmalbust
veidi head
ja pisut halbust,
annus koerust
teine nuttu
vürtsiks voorust
tera pattu,
ühte patta kokku heida
katla alla tuli läida
ja siis keeda keeda keeda!
kuni lõpuks aurand ära
iga tilk ja viimne pära.
ja kui aur, mis pajast pahvas
pähe läks ja tundus vänge
ning nüüd seespool mässab, rahmab
— tea, miks vänge said sa hinge!
Kogust “Laotusse lendama laukast” (1992)
leidis Tiina Tarik
Luuleleid 