Tag Archive | Ene Mihkelson

Ene Mihkelson “Lühis”

1.

Kui footon on footoniga korra kokku puutunud
mõjutab ühe mõõtmine teist isegi saja neljakümne
nelja kilomeetri kauguselt Nagu mäletaksid nad teineteist
Põimingud toimivad
Vaatlejata neil omadusi ei ole
Ma olen niitpeeni uduterasid näinud Lainena hõljumist
Rohkemaks ei ole suuteline mu silm Kuid millegi võõra
ja õudse võimatut ligidalolu olen tajunud
Kardan neid mõistmishetki mis aset ei leia
Välistavat mõistust mu enese peas
Tahaksin hüüda appi aga ei tea seda keelt
Mu häälel pole kandvust Ei kaja
Kes vaatleb mind tõeliseks

2.

Võib-olla on see inimihus vohama pääsenud
rakk mis kehutab tapma
Aeg-ajalt vilksatav headus on reeglipäratu
juhus Miks muidu ehitame üles varemeid
Kõnnime luudel Sööme neid mullast võrsunud
toiduga sisse et seeme ei häviks

Miks meile on antud siis sõna või silp mis
mõtestab südamevalu ja hoole kordab
end kümneid tuhandeid aastaid kui ma olen
vaid tikk mis on süüdatud põlema ja kustun
enne kui avaneb tähendus
Või on küsimus eksperimendis mis footoneid eraldas
Algainesse tekkis puuduoleku lühis
Jumal mängib meiega Me alles otsime nime
ja enese nägu

Kogust “Torn” (2010)
leidis Eve Pormeister

Advertisements

Ene Mihkelson “*** Varsti ei tuldagi…”

Varsti ei tuldagi enam tagasi
teine rahvas avastab maa
Ununeb Wesenberg ja Weissenstein
Oberpahlen ja Viimsi
Hansu Tõnis popsutab piipu ja
silmitseb hindavalt hobust
mis konutab keset tühja õue
Ta on üks väga vana viirastus Nii nagu
ma isegi olen arusaamatu vilksatus
kellegi teise unes mida nägija
hommikul enam ei mäleta

Mul on ikka veel raske mõista
meie olematuse üheaegsust

Kogust “Torn” (2010)
leidis Eve Pormeister

Kadri Mälgu pilt on pärit siit

Ene Mihkelson “Vaikus mu ümber”

1.

See vaikus mis mu ümber nüüd on
See mu enese kandvat häält toetav vaikus
on varsti kui kokku kägardatud paber
enne talade vankumist
See elamiseks antud tinglik hoone
ei ole müüt Meie elud on artefaktid mis
peidavad eneses fakte
Kõige vanem või tühisem meist on osake jumalast
kes on loojana läinud eksi Me olemasolu ise
on arv mida sa otsid kui üritad lõpmatust
jagada
Vaikus on tuleviku tagasipeegeldus läbi olnu
mille nägemiseks polnud sul silmi
Selles vaikuses ei kuule sa endagi häält

2.

Noorus on mahlane nagu piimputke vars
Kasvamissõlmed jätkukohad Kihk
midagi reaalelulist asetada läbipaistvasse
surma on ilma tumekehata võimatu
Sa õpid seda oma soojast ja auravast verest
mis katkenud soontest välja purskab
kui aeg tahab kõikide ühisjõul keerata
lehte Jäljendamisvõimalusi ei anta
Majad on tõelised Hingeta
Neist on lahkunud surmgi

3.

Ma jälgin sind peegli seest kui end
vaatad Sa ei näe mind
Möödud päeva jooksul korduvalt
nelinurksest vaikusest Pöördud ära
ovaalsest Peegli kuju ei ole määrav
See keel on eesti keel ja kuulub
esoteeriliseks muutunud seltsile
kes on sel maal elanud tuhandeid
aastaid Nüüd oled sõnatu poolkurt
ja pime Kuigi kõneled kuuled ja
näed Sa oled nii ilus kui liigutad
uimi ja üle maailma mõistetav

Kogust “Torn” (2010)
leidis Eve Pormeister

Ene Mihkelson “*** Vaikus on tagavokaalne…”

Vaikus on tagavokaalne Esihambad
puuduvad Ei saa moodustada essi
Aga vokaaliderivi on tähestikus
A tuleb hästi välja kui sõrmega puudutan
hammast mida suus veel ei ole
Öö ütlen ma Mis lahtrisse kuulud
Mitu luud on küünarliigeses
Õud on rinnus ja mitte keeles
Sellepärast hääl ei tulegi välja

Ilmunud luulekogus „Torn“ (2010)
Soovitanud Mart Velsker