Tag Archive | Ain Prosa

Ain Prosa “*** ja kes yldse olengi mina…”

ja kes yldse olengi mina kui vihm on kõikjal
mida saangi öelda või mõelda kui vihm on
taevas ja maal ja põhjavetes kui vihm on
ymber ja sees ja läbi ja mööda yle ja all
nagu salatud mälestus unenägudes ikka tulev
nagu linn nagu linn nagu linn igavene ja kindel
aga asfaldil peegelduvad pilved ei yhtegi nägu
ei yhtegi sõna yhtegi tuult yhtegi keelt
pääle piiskade pääle pähekukkuvate piiskade
ei yhtegi mõtet pääle piiskade pääs
pääle allikat ei yhtegi pääsu mullast
pääle pilvede ei yhtegi taevast ei yhtegi mina
vihm on kõikjal mina vihmas vihmana
kõikjal on vihm yks ja seesama
mina yks mina seesama
vihm

Kogust “Viimased naeratused Alice’le” (1993)
leidis Tiina Sulg

Ain Prosa “*** kas mäletad veel alice…”

kas mäletad veel alice kuis me suveaias
tol varahilisõhtul jõime hiina teed
ja nagu ikka äkki algas padu
ja justkui äkki ikka algas vihm
ning oma nukraid noote kallas tassidesse
suurt suvemuusikat need silmini said täis
ent meie ikka naerdes jõime lõppematut teed
jah jõime sajus sadu lõppematuid teid
ehkki tassi juba kukkus kehkjaid koldseid lehti
ehkki paled pargis kustusid ja algas öö
ehkki hinge lämmatama kippus lume valge sall
kuni viimaks peegliks jahtus sydasuine tee
kuni lõpuks kajaks lahtus syda kirg ja janu
kevad tuli nagu ikka nagu ikka kevad
tyhjad toolid suveaias pragunevad tassid
millel nukrad draakonid ei mäletanud meid
miks kyll nukrad draakonid ei mäletanud teed
mida mööda Sina tuleks mööda yht alleed
tuleksid ja saaksid minu tuleks

Kogust “Viimased naeratused Alice’le” (1993)
leidis Tiina Sulg