Jaan Lõo “Kodumaa metsad”

Kodumaa metsades kewade algus,
kodumaa metsades — häwitaw talgus:
heliseb kirwes ja wihiseb saag,
nende ees murdub wiimne kui raag.
Ohkawal hoigel langewad kased,
kui surmani haawatud kangelased,
maapinnale,
emarinnale.
Mahl ülesse keeb kändudest,
kui weri wärskeist haawadest.
Kuninglik kuusk, täis waiku ja lõhna,
punakas mänd, kes nõmmemaa, kõhna
püsiwam poeg —
nemadki waowad,
kohades kaowad.
Kõrgele tõuswad süllad ja riidad,
lõpmata woorid neid kaugele wiiwad.
Ja linnud, kes tulnud lõuna teelt,
ei leia metsa enam eest.
Nad lendawad kaebades minema,
et kõrbeks muutub mu kodumaa.

kogust “Nägemised” (1916)
leidis Milvi Sihv

Jaan Lõo “Mets”

Sinisalu, sadapäine,
ülim ema oled sa;
sinu kohisewas warjus
minu wabaduse maa.

Kõik, mis mujal otsib üle,
tülitab ja tüütab mind,
waba sellest sinu süles
olen ma, kui oksal lind.

Juba lapsena mind wõtsid
hoida sinu haldijad,
kui ma wäeti käisin üksi
läbi sinu teed ja raad.

Waritses meid wanast sõda,
hukatuse hädaoht,
kaitsesid meid, kõrge koda,
pelgupaik ja kindel koht.

Sinu hiied — wanem tempel,
kuhu rahwas ohwrid wiis,
sinu orud, sinu künkad
muistseid mälestusi täis.

Mängiwad su laante latwis
tuuleneitsid, tormihood,
tõusewad sääl kohisema
imelised muinaslood.

Kurdab laanekurus mardus
wanul waenu haudadel,
ah, kuis heliseb ta laulus
wägilaste werehääl. . .

Sinisalu, sadapäine,
ülim ema oled sa,
sinu kohisewas warjus
minu lossid — luulemaa.

kogust “Nägemised” (1916)
leidis Milvi Sihv