Kui päeva põue tummaks voolab
armistunud jõgi
ja taeva sulgjat luigekaela
haarab koolnud kuu,
öö võõpab kehade kontuure,
pintslilt nõrgub nõgi
ning manasõnu sosistavad
sõnajalgsed suud.
Siis jõuetult,
kui tähis-steeli surud viimse needi
ja kurkupoodud sõnust seestub
valet vanduv keel
jah – põgene
või hämarsõrmed
haaravad su pleedi
ning raudsed lõuad kugistavad
jalgealgse tee.
Vaob härjapõlvseid varje
üle puude,
neile naaldud,
su kullikeelselt huiklev hirm,
sund meeled sulgeda –
saab sõna tõeks:
Sa oled võõra ihu külge poodud,
sestsaati loodud pimeduses
üksi kulgema.
Leidis Seili Ülper
Ilmunud kogus “Kuukakra kakerdajad” (2012), mis kuulub kassetti “Sõna vägi” (2012)
Luuleleid 