László Nagy “*** Kes kannab siis …”

KES KANNAB SIIS TEISELE KALDALE ARMASTUSE?
Kui ma kaduvikku kaon või aduvikus kängun,
kes siis kuulab mu eest tirtsu viiulimängu?
Pole enam mu veres elu ega rõhku,
kes nüüd puhub mu eest oma hingeõhku
oksaraole, mis ühtäkki üleni härmas?
Kes siis vikerkaarel on kõõluma kärmas?
Kes siis nutab ja suudleb – huuled kui ehmed –
kalgi rünkkalju nõlvad põllumaaks pehmeks?
Ehtsal usul kes ehitab katedraale,
kui hullude usk tungib meiegi maale?
Kui ma kaduvikku kaon ja kui hing on mul ihuta,
kes siis raisakotkad mu sarga pealt kihutab?
Kes siis armastust võtab hambus kanda,
selle üüratu ajajõe teise randa?

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 224 (Varrak 2004)
Tõlkinud Ly Seppel ja Andres Ehin
Soovitas Reet Klettenberg

János Arany “Szondi kaks kannupoissi”

On suitsevais varemeis Drégeli torn,
päev, vihase võitluse päev kuldab seda;
ta vastas mäeharjal on haljendav nurm,
sellel lipuga ehitud oda.

Kaks noormeest on põlvili, lautod neil käes,
koos oda all, nagu see krutsifiks oleks.
All orus suur kära käib vaenlase väes,
Ali võidu auks pidulik oleng.

„Miks Szondi kaks laulikut puuduvad veel,
bülbül-suiste rooside põõsad kui taevas?
Las siduda lauludest pärlmutrikee,
mis on sobilik huuri kaela!“

„Sääl haljendab mäehari, kääbas on mäel,
piik lehviva lipuga gjaur-paša haual:
sääl põlvitab pärlipaar, lautod on käes,
ning nutuga laulab ja laulab:“

,…Kui üles läks Oroszi papp Márton, tõi
ta upsaka sõnumi raevuselt Alilt:
hää Szondi, veel halastust paluda võid!
Inimlastel siin saatus on vali.’

„Hääd noorhärrad! Mäe otsas puupaljal maal
ei ole teil oda all millestki laulda:
vaid minuga tulge, all käib pillerkaar,
mesimagus šerbett ootab laual. –“

,Sa, Márton, nii ütle, mu vastus on karm:
su isandalt armu ei oota eal Szondi,
tal Jeesuse käes juba valmis on arm,
otse säält tema halastust otsib.’

„Šerbett, viigid, lõunamaa puuviljad, palm,
kõik sultani suures impeeriumis valmib,
hää lõhnaga vürtsid ja väärtuslik salv…
Täna Ali lööb võidu auks tralli!“

,Las müriseb kahur! neab paganajuht,
pomm paugub ja sadu granaate on lennus;
sööb mehi ja müüre kuum saatanahulk,
lõhub Drégeli kaljulinnust.’

„Hääd noorhärrad! Puhkama heitnud on päev,
ju purpurist kaftan ta õlgasid katab,
külm tuul tõuseb metsas – kuu varitseb sääl,
jäine öö kogu ümbruse matab!“

,Ta linnuse turule tuleroaks kõik
kuld-, hõbe- ja muud aarded tassida käsib;
all hirnub ta sõjakas kimmel ja võik:
rinnal väänleb tal murtud käsi.’

„Siis – juhtus nii! Siis kukkus otsast tal see!
Suur Ali ta mattis ja kaunistas haua;
ta puhkab mäel oda all – nüüd peate te
tema asemel Alile laulma!“

,Tal olid ka laulikud, orbude paar,
said pehmed ja toredad sametist rõivad:
ta teenreid ei jätnud – ah, kuidas küll nad
surra temaga kaltsudes võivad!?’

„Teid Alile saatis… Ta hää, rikas mees;
ta man ei prae päike te tüdrukunägu,
ta telk teie und kaitseb tuulegi eest:
pojad, temaga seob teid tänu!“

,Kuis tuhandeid raius! Ja üksinda veel!
Kui bastion ta lagunud torni all heitles:
reas langesid väesalgad hää mõõga ees,
aga vasakus käes oda veikles.’

„Rustem oli ise!… Ta võitles kui hull,
kui kahurikuul lõhkus kõõlused, põlved!
Ma lahingut nägin!… Kuid villand on mul:
Ali näol varsti vihaleek põleb.“

,Eks paganakorjused korjusid! Mäest
kui väikesi kive neid kaugele veeres:
ta veriselt seisis, surm polnud veel käes,
lõppu oodates triumfeeris.’

„Äh! Millal on lõpp? Kas teil kinni jääb hing,
kui metsikut gjauri te kiidate salmis?
Va kutsikad! Vitsakimp soolas on ning
Ali-isanda vangitorn valmis.“

,Las kuivada laulikut sihtinud silm,
las kärbuda pää maha raiunud käsi;
su halastust, jumal, ei vääri see hing,
kelle süüks on nii varane häving!’

Juuni 1856

János Aranyi ballaade, lk 89–93 (Tartu 1999)
Tõlkinud Sander Alfred Liivak
Soovitas Reet Klettenberg

Sándor Weöres “Valse triste”

Õhtu on hiline, jahe.
Viinaväät värahtab vahel.
Laulud viinamäel vaibund.
Korjajad tuppa taibund.
Kirikumägi udus,
torni pronksmunagi kadus
silmist, ja vihmased iilid
pühivad põldude piirid.
Suvised laulud vaibund,
vanaksed tuppa taibund,
õues vaid, varjude vahel,
krabiseb põõsaste ahel.
Inimsüda, see kulub.
Suvede sündmustik unub.
Mis oli äsja, mis ammu?
Mälestus aeglustab sammu.
Punane palavik puudel.
Piigadel nutt silmis-suudel.
Huulte eredad moonid
külm tund sinakaks toonib.
Ükskõik, mis äsja, mis ammu,
mälestus närvutab rammu,
inimsüda, see kulub,
suvede sündmustik unub.
Naksumas puuokste tapid.
Raksumas sügise krapid.
Härmatand ploomide rahe.
Õhtu hiline, jahe.

Mu ema must roos. XX sajandi teise poole ungari luule antoloogia, lk 179–180 (Varrak 2004)
Tõlkinud Paul-Eerik Rummo
Soovitas Reet Klettenberg

Attila József “Ood”

1
Siin istun, sätendaval kaljujäärakul.
Noor suvi nagu
õhtusöögi lembe hõng
must üle lendas.
Ma südant vaikusega harjutada püüan endas.
See pole võimatu –
kõik olnu kokku koguda, mis ununema kippus.
Pea vajub rinnale
ja käsi langeb rippu.

Näen mägestiku-lakkasid
su lauba kohal.
Puulehed vubisevad vaiksel kohal
ja varjud loovad ringe.
Teel pole ühtki hinge, tee on vaba.
Näen, tuulehoog vaid kergitab su kleidisaba
ja hapras ladvastikus vihur lehvitab su juust
ning silitab su pehmeid rindu tasakesi.
Ja liugub vilkalt minema
kui Sinioja vesi.
Näen, kuidas nire valgeid kive pesi
ja kuidas sünnib
sinu haldjanaeratus.

2
Oh kuidas ma sind armastan!
Sa ühteaegu panid kõnelema
mu põue üksilduse salakeeled
ja kõiksuse.
Ning kõik mu meeled.
Veevoona ise paged sa mu eest,
sa kosk. Mus lõõmab jälg su mühisevast veest.
Maast taevasse mind paiskad rabelema.
Sind armastan, sind armastan kui hull,
sa kauge, lähedane
kallis võõrasema.

3
Sind armastan kui ema last. Jah, just!
Sind armastan kui puurauk sügavust.
Sind armastan kui elu surelikud,
kui valgust majad, rõõmu murelikud.
Su naeratusi, liigutusi, hõikeid, sõnu
on hoida mõnu –
tahan või ei taha –
nii nagu maapind endas hoiab kõike,
mis langes maha.

Mu ajusse kui happeründ metalli
on tundetulvad verminud su pale
Su olemuse, omase
ja kalli,
on miski toonud igilähedale.
Aeg
marsib mööda, raksub taevakumm.
Sa oled minus paigal, vaikiv, tumm.
Ja süttib tähepuu ning langeb tähti.
Su kuju säravat mu silmis üha nähti.
Su maitse on mu suus
kui koopas vaikus.
Hing aimab su juuspeente soonte maiku.

4
Mis imelik mateeria ma olen siis,
kui sinu pilk mind voolib nagu vaha?
Sa imeolend, sina virge briis!
Su hinge valgus murrab tõkked maha
ja juhib mind – nii valgusel on viis –
su keha kuppelmaismaa saladuste taha.

Mind puudutab su vere tõtlik kohin,
Ta keeva virdamist peaaegu näha tohin.
See on kui roosipõõsastiku vabin tuultes.
Ja üsa viljakus ja hõõgus huultes.
Ja magu –
selle erka pinda põimuvad niitpeened sooned.
Kui niplisnäputöö on kogu ihuhoone.

Su mahlarakud, täpselt nagu tarvis,
sus moodustavad salalinnuparvi.
Ja kopsuhõlmikpuu su rinnas lehtib
ning ainejäävusseadus lihtsalt kehtib.
Ürg-aine kulgeb sooltetunneleis.
Ka aheraine – nagu kõigis meis –
saab uue elu neeru-käärituses.
Kõik päädib isemoodi väärikuses.
Tähtkujud värelevad sinu kehas.
Järv rändab. Mägi nihkub. Töötab tehas.
Ja sebib väsimatult miljon looma –
kõik putukad ja molluskid –
et vaevalt hoomad –
ja julmus, headus, kõrvu, läbisegi…
Ning igavik, see teadvusetu nähe
ja kõige lähe.
Päev paistab, inimesed kehklevad.
Kuu kumab, virmalised vehklevad.

5
Nagu tardunud veretükke
langeb su rüppe sõnu.
Olemine on ebalev mõnu.
Ainult seadus sooritab selgusse-hüppe.
Kõik mu töökad elundid
sünnivad-surevad üha ja üha,
kuni saabub näiline vaikus,
saabub lõikusepüha.

Aga seni me otsime, otsime hüüdes,
kahe tuhande miljoni olendi seast
leida püüdes
seda ainumat hälli, seda elusat voodit,
mis meie jaoks nimelt
maailma loodi.
(Kui kõrge on hommikutaevas!
Terasrelvadel kumahtab agu.
Suur valgus läbib meid nagu
välk ja oda.
Oled mu häll ja mu koda.
Kuulan ja aiman seda,
kuidas me sees ja me kohal
vere tulisel kohal
peksleb mu süda.)

6
(Kõrvallaul)

Rongid viivad. Ma järgnen sulle kui ohe.
Küll ma leian su maailmast otsekohe.
Ehk on jahtunud veidi su leegitsev pale.
Vaikus valed ja tõegi toob kuuldavale.

Leige vesi vuliseb. Puhtaks end uha.
Siin on värske kuivatusrätik ja puha…
Liha küpseb. Nüüd süüa võid mehemoodi.
See, kus magan, on tõepoolest sinu voodi.

Raudtee ääres. Valik luulet Ellen Niidu tõlkes, lk 38–43 (Verb 2006)
Tõlkinud Ellen Niit
Soovitas Reet Klettenberg

Mihály Vörösmarty “Vana mustlane”

Tõmba, mustlane, sa said ju juua,
Ära lase pead sa longu alla;
Mis sa tühja kurdad veel ja leival,
Parem viina kehva kannu kalla.
Ara ilmaelu kallal jahi,
Kord see külm, sealtsamast tulikahi.
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!

Veri keegu nagu marulaine,
Pealuus löögu segi aju, meeled,
Põlegu komeedina su silmad.
Üle surmaraevu hüüdku keeled,
Ja nii julmalt nagu rahesadu,
Mis toob meeste lõikusele kadu –
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!

Õpi laulu märatsevalt rajult,
Kui see möirates ja nuttes tuleb,
Puid ja laevu pillub, loomi hukkab,
Inimese tapab, elu suleb;
Suur maailm nüüd rõkkab sõja kajas,
Jumala haud hõljub kodu rajas.
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba mustlane, et poleks piina!

Kelle on see lämmatatud oie,
Õudsel ründel ägab, nutab keski,
Kes seal kolab taevavõlvistikul,
Et see lõksub nagu põrgus veski?
Langev ingel või hing hullumeelne,
Löödud väed või lootus surmaeelne?
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!

Nagu jälle kuuleksime pustas
Mässul inimese õudset hala,
Vennatapja nuia põntsumisi,
Isa haual orvu palvepala,
Raisakulli tiiva lahmitsusi,
Prometeuslikke ahastusi.
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!

Pime täht, too tühi, vilets maailm
Kibedas las pöörleb vedelikus,
Ning kõik patt ja kurjad sonimised
Puhastugu tormi palavikus,
Ja siis ükskord ankrusse las heidab
Noalaev, mis uut maailma peidab.
Tõmba, kes teab, kuniks mängid sa,
Kord saab vana poogen kepiks ka;
Süda kurbust, karik täis on viina,
Tõmba, mustlane, et poleks piina!

Tõmba, – pea, las viiul olla rahul,
Maailmas ju pidu ükskord saabub;
Alles siis kui tapmisiha raugeb,
Võitlusveri teede tolmus paadub,
Astu vaimustuses ilu maile,
Tõmba, see on rõõmuks jumalaile,
Siis, jah, jälle võta poogen sa
Ja karm laup sul loogu särama.
Süda saagu täis siis rõõmu viinast,
Tõmba, ära hooli ilma piinast!

Valimik ungari kirjandust. Kirjanduslooliste andmete ja ungari kirjanduse ülevaatega, lk 26–28 (Kirjastus „Varak“ 1937)
Tõlkinud Albert Kruus
Soovitanud Reet Klettenberg

Vana mustlane

Mängi, mustlane, jõid maha palga,
Ära ilmaaegu endas rõõmu salga,
Vee ja leiva peal on mure kergem,
Veiniga sa täida klaasid parem.
Nii on ikka käind see ilmaelu,
Tulelõõsk ja külm on saatnud sinu elu.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis.
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?

Veri tulvaku sus vetevoona,
Tõusku püsti pea, Komeedi tuli,
Taeva sära sinu silmis loitku,
Üle maruraevu keeled hüüdku,
Raheraskusena päästku valla
Hävitama lõikust, jõudes alla.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?

Võta viisid kõmisevalt kõuelt,
Kui see möirgab, hädas ohkab, karjub,
Rebib välja puid ja laevu uhmab,
Inimesed muudab surmavarjuks,
Sõda suures ilmas käib, ja vajub
Jumala haud püha kodu rajul.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?

Mis see oli? Lämmatatud ohe?
Kes see ägab hirmupaines mingis?
Käib kui nuuksel põrguveski ringi,
Kes see taevas müriseb ja kollab?
Ingel kaaduv, mõned eksil hinged?
Ihad hullud, sõja vermed, pinged?
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?

Nagu jälle kuuleksime pustas
Appkikarjeid, mässuliste needeid,
Vennatapja keppi vuhisemas,
Raisakulli tiibu tuhisemas,
Orvuks jäänuid kõnelemas haual,
Prometheuse piinu, kestmas igikaua.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust.
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi mustlane, miks murelik veel näid?

Pöörelgu see pime täht Maa oma
Armetuses, mõrus saastaleemes,
Raskest patukoormast puhtaks saagu,
Tormis trotsivihast rahunegu.
Ja kui Noa laev siin ankrusse jääb kord,
Kätkeb temas uue ilma kord.
Mängi, kuniks saatusest on seatud,
Kuni lihtne kepp saab poognast eatust,
Süda valu, peeker veini täis,
Mängi, mustlane, miks murelik veel näid?

Mängi, ja siis peata korraks keeled,
Tuleb pidupäev, mis kõigil meeles.
Siis kui tormi vihasööstud vaibund,
Riiuheitlusest on vaenulised toibund,
Siis su mäng toob vaimustust ja rõõmu,
Jumaladki maitsevad sest sõõmu.
Tõsta poogen jälle mänguks üles,
Kirkugu su sünge palg ta üle,
Süda rõõmuveini triiki saagu täis.
Mängi, mustlane, ja ära mures käi.

Väike valimik ungari kirjandusest, lk 29–31 (Tartu 1994)
Tõlkinud Ene Asu-Õunas
Soovitanud Reet Klettenberg

Sándor Kányádi “keegi kõnnib puude ladvus”

keegi kõnnib puude ladvus
läidab ja kustutab su tähe
ei pelga vaid see kellel kadus
viimne kui lootusesäde

mina pelgan ikka veel loodan
see alaline halemeel
see osavõtt kartlikult hooldav
on saatnud mind senisel teel

keegi kõnnib puude ladvus
kas siis kui irdun ja langen
kas siis veel ta kas läidab mu
tulest uue tähevalge

või pressib kokku ehk mindki
üksiti mustavaks tuumaks
nii et ei vilguks mu hingki
vasttärkavas tähehuumas

keegi kõnnib puude ladvus
ütlevad Looja ta vägi
ütlevad see on see lootus
ütlevad hirm kes sind nägi

1994

Looming 2000/8, lk 1195
Tõlkinud Tiiu Kokla
Soovitas Reet Klettenberg

Dezső Kosztolányi “Koidikujoobumus”

Räägiksin sulle, kui kuulata viitsid.
Läinud ööl – kolme ajal –
jätsin töö.
Heitsin voodisse, aga mu peas
vasardas edasi masin, mõtted seosetult reas,
vihaselt vähkresin voodis,
ei tulnud und.
Kutsusin teda tobedate sõnadega,
sajani lugedes ja mürgiste unerohtudega.
See, mida kirjutin, painavalt piidles mind
südant ärritas neljakümne sigareti ving,
veel miski. Must kohv. Kõik muu.
Ah, tõusen ja rohkem ei kiru,
käin särgiväel korteris ringi,
loen kalleid magavaid hingi,
unes nad kõik, pehme unemesi suul,
ma kui joobnu tuigerdan ringi
ja akna all seisma jään.

Kuis sulle seda küll selgitama pean ma?
Mu maja hästi tead sa
ja ehk mäletad ka, kus on mu magamistuba
ja kujutad ette,
kui mahajäet, kõle
on Logodi tänav,
kus elan.

Näed aknast vastasmaja kodudesse
sääl kummuli pimedusse
inimesed langenud
keerlemas all suletud laugude
petlikus rauguses
sädelev aimuste udu
ja mälukaotus
mis kord-korralt kerkib
ja vaob.
Neil kõrval kingad ja riided,
ise karpkambrisse suletud,
seda nad ehivad
unelev-ärkvel ja unetult,
aga kui neid julgeda uurid
tunduvad kõik korterid
kui puurid.
Äratuskell vaikuses tiksutab
seiereid longates lohistab
korraga kõlistab
magajaile kilahtab
räige hüüd: „ärka tõelisusse!“
Majajagi magab veel kärast
tömp ja elutu kui saja aasta pärast,
siis kui kokku kukub, varjab varemeid rohi,
ega kellelgi aimata lase,
kas inimlaste või loomade eluase see oli.

Aga ülal, mu sõber, sääl ülal on kirgas laotus,
puhas, valgust kiirgav suursugusus,
värelev ja kindel kui truudus.
Taevavõlv,
muutumatu ajast, mil lõppes lapsepõlv,
nagu ema rätt, selle sinine helk,
nagu vesivärvipilt pelk,
mis vihikulehtedel hajus
ja tähtede
vaikne hingestet valgus
leebes öös,
kus aimub
sügiskülmade algus,
siit otsata kaugel, kesk teispoolsuse udu,
on need, kes nägid Hannibali sõdu,
juhuse tahtel olen sattunud nende pilkude alla,
nii seisan Budapestis, aken valla.

Ei tea, siis muutus minus miski sekundiga,
näis, nagu oleks mind tiivlöök katnud
ja elavaks sai, mille olin matnud,
mu lapseiga.
Nii kauaks
jäin vaatama taevavõlvi rikkaid imesid,
kuni ahetas idas ja tuules
hõljusid sädelevad kahvatuvad tähed,
siis äkitselt
valgusvoog süttis
taevas võõruspeoseltskond
hüvasti jättis,
koiduhämara sügavate varjude seas
balli öötuled helkisid reas,
väljas eeskoda säravas valgusvoos
sääl peremees on sõpradega koos,
suurtsugu härra, taevalik kõrgus,
ta ballisaali tohutu kõrgus
ja sigin-sagin, liikumine, hela
naiste sosin, häälte vaikne kõla.
Kõik nagu siis, kui lõppemas on ball
ja uksehoidjad tõldu hüüdvad all.

Kui sinisädelev rüü,
tähe pitsloor,
mille õlule heitnud on kaunitar noor
iga teemanditahu
puhast säravat rahu
teispoolsuse sina,
kahvatut vina
kiirgab sest nüüd,
või kui tilluke ingel,
kelle neitsilik käeke
pärl-ehet juustesse seab,
sõiduks pisike tõld,
tasa kiigutav tõld,
mida tuline ratsupaar veab,
naer kelmikas suul,
ta kiirelt kui tuul,
mööda kiirgavat Linnuteed kaob
hoos on karneval seal,
sõidab kaarikuid reas,
kuldkonfettide sajusse vaob.

Õnnelik-lummatult seisin
ja kõrgusse hüüdsin,
taevas on ball, igal õhtul on ball,
nüüd sai mulle selgeks siin all
suur iidne saladus, et tähemaal
haldjad koidikul koju lähevad
lõpmatusse
tänavail astuvad.
Päikesetõusuni
seisma jäin ja vaatasin nii.
Pärisin siis, mida sina siit otsid,
siit maamuna päält, mis kulunud sõnu,
mis hoora orjusest tunned mõnu,
miks pidasid tähtsaimaks kirjatööd,
et kadusid suved, härmatalved,
pikad mahamagatud ööd,
et alles nüüd, vana mees,
oma suletud silmad,
taeva imele lahti lööd?

Viiskümmend aastat on läinud –
süda uskumast tõrgub,
viiskümmend aastat mu üle
sädelev laotus kõrgub,
viiskümmend aastat
mu eksirännakuid sealt
suurtsugu taevased naabrid
on vaadanud pealt.
Tõotan sul, maani siis kummardin
ja osakssaanu eest tänasin.
Ma mõistan, et puudub see,
millesse uskuda tean,
mõistan, et siitilmast
ükskord lahkuma pean,
aga põksuva südame pillikeel
lõi helisema korraks veel
ja laulu alustasin taevasinale,
talle, kellest ei teata,
kus on ta,
talle, keda ei leia nüüd ega surnuna.
Liha laguneb tuhaks ja põrmuks
ühtmoodi nii üllal kui reol,
kõigest ajalik mängumees olen
Isand Tundmatu
lõputul peol.

Väike valimik ungari kirjandusest, lk 75–81 (Tartu 1994)
Tõlkinud Piret Korjus
Soovitas Reet Klettenberg

Sándor Petőfi “Septembri lõpul”

Veel orgudes õisi on minemas valla,
haab haljendab akna all päikese käes.
Kuid vaata, seal talv tuleb mägedelt alla
ning mägede tipud on lumes ja jääs.
Mu südames noores veel suvel on võimu,
veel põu on mul õitsevat kevadet täis,
kuid juustesse, näe, eks ju hõbedat põimu:
talv hallase käega mind riivamas käis.

Lill pudeneb, elu see tormates astub.
Mu sülle end, kaasake, istuma sea!
Nüüd toetad sa pea veel mu südame vastu,
kas homme mu hauale kooldud? Ei tea.
Oh ütle: kas katad, kui suren sust varem,
sa pisaraid valades linaga mind?
Kui tuleb kord noormees, kes minust ehk parem,
mu nime kas jätad ja unustad mind?

Kui lesena loori sa endalt kord heidad,
mu ristile lipuks see riputa siis.
Ma tulen, kui südaöö maailma peidab,
ja hauda ta endaga kaasa sealt viin.
Siin pühin ma sellega pisarad ära,
mis nutsin, et kergesti hülgasid mind,
seon haavatud südant, mis sellegipärast
veel mulla all jäädavalt armastab sind.

1847

Vabadus, armastus, lk 162 (Eesti Riiklik Kirjastus 1964)
Tõlkinud Ellen Niit
Soovitas Reet Klettenberg

Sándor Weöres “Haldjas”

Lilleke, Lilleke tantsib,
ümber tal istuvad inglid,
tirtsuväed viiulit saevad,
konnaväed puhuvad pilli.

Lilleke, Lilleke mängib,
põrsale tiivad ta võlub,
istub tal selga ja paitab,
lennutab, naerda siis rõkkab.

Lilleke, Lilleke töötab,
koidiku-udust teeb lossi,
saalides palju on võõraid,
maahaldja tütred ja poisid.

Lilleke, Lilleke väsib,
puhkab kesk punaseid marju,
kaks tigu tema und valvab,
suikumist lehtede varjus.

Valimik ungari kirjandusest, lk 177 (Tartu, 1996)
Tõlkinud Lea Kreinin
Soovitanud Reet Klettenberg

Sándor Reményik “Sõna”

Kui kõnelete, ikka olge hooles
ja hardusega tehke lahti suu,
nüüd keel on teile viimseks varjupaigaks,
keel võlukindlus on ja katakomb,
kui kõnelete, ikka olge hooles!

Ei põrmustada tohi keelt nii kallist,
ei vilumatult seda puutuda:
patt õielehti rebida on roosilt,
mis lumes õitseb külma meelevallas.
Kes ungari keelt rääkijate soost,
see kõnelgu kui palvet loeks,
kui kulda, viirukit ja mürri tooks!

Ja kes on luuletaja, olgu kuningas
ja papp ja prohvet ega iial muud.
Ei sobi kotiriie piiskopi talaariks,
keel kuninglik ei salli sandisuud.

Kui kõnelete, ikka olge hooles,
keel püha peeker on, te kandke hoolt:
joob Elu veini see, kes sellest joob,
ta vaatab ettepoole, vahel harva taha –
käest karikat ei pane enam maha!

Sest olen. Luuletusi keelest, lk 50 (Tallinn 2012)
Tõlkinud Reet Klettenberg
Soovitas Reet Klettenberg